mu kõige hirmsam esinemine (jõulud on meenutuste aeg II)

Jätkates mälestuste radadel - meenutan siinkohal oma kõige hirmsamat esinemist poeedina. Alates 1998. aasta septembrist, mil andsin Tartus Legendi keldris koos teiste TNT liikmetega oma esimese esinemise, olen päris palju publiku ette oma luulet lugema või mõtteid esitlema astunud. Kindlasti mitte nii palju kui Contra, kes on käinud vist suuremas osas Eesti koolides - kuid märkimisväärselt rohkelt ometigi.

Olen esinenud kõigile vanuserühmadele, alates sülelastest ja lõpetades eakatega. Väga palju olen esinenud koolides, nii noorema, keskmise kui ka vanema vanuserühma õpilastele. Olen etelnud oma luulet öises Türi linnas kohalikele noortuusadele, kes oleks mind peale seda vist hea meelega oma kamba liikmeks võtnud, kui ma oleks seda palunud. Olen etelnud oma luulet presidendilossi Roosiaias presidendile ja tema kultuuriinimestest külalistele Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval. Olen etelnud oma luulet Göteborgi raamatumessi raames toimunud Põhjamaade luuletajate ühisluuleõhtul, koos Jürgeniga, tekitades ülemerelise skandaali.

Väga raske publik on koolieelikud ja algklassilapsed, sest nende tähelepanu on raske endale koondada ja veel raskem endale koondatuna hoida. Samuti on väga raske publik 7.-9. klasside õpilased, eriti poisid, kes loivavad laisalt saali, olles rõõmsad ärajäänud matatunni pärast ja vaatavad sulle otsa väljakutsuva pilguga, et "noh, mis sa siis nüüd meile laulma hakkad?". Aga kui valida õiged tekstid ja õige lähenemine, siis võib sellistest kuulajatest saada vaimustunud ja kaasaelava publiku. Ma olen saanud sellistest esinemistest väga meeliülendavaid emotsioone.

Minu kõige hirmsam esinemine oli 2000. aastal Tiina Tammetalu näituse avamisel. Ma ei olnud seal üksi, vaid koos Jürgeni ja teiste tollaste noorte poeetidega. Vist oli ka Aapo Ilves, rohkem ei mäleta. Asukoht - galerii Tallinnas Harju tänava otsal. Publik - kustnikud ja muu kunstiringkond. Miskipärast oli näituse kontseptsiooniga seotud luuletajate etteaste, olime oma tekste Tammetalule ka videosse lugenud, seetõttu palus ta meid avamisele esinema.

Alkohol kuulub loomulikult loovisikute eluviiside juurde. Ka Tiina Tammetalu näituse avamisel oli suur laud, millel sillerdas rivi viinapudeleid. Ma arvan, et ma ei liialda rohkem kui kunstilise kujundi nõuded lubavad, kui ütlen, et kuulajaskond kuulas ära ainult esimese esineja esimese luuletuse - siis läks keegi viinapudelite juurde, kostus krõks ja ühtäkki tungles kogu kuulajaskond viinalaua ümber. Kostusid järgmised krõksud, märjuke vulises klaasidesse ja mitte keegi ei viitsinud enam isegi viisakusest või halastusest luuletajate poole pilkugi heita. See dissonants kahe eri tegevuse vahel oli lausa groteskne.

Seda kõike nähes esinesin ainult ühe lühikese luuletusega. Röökisin seda, kuis jaksasin. Aga kõik mu vokaalsed pingutused kadusid täiesti üleüldise viinajoomise varju. Mitte kedagi ei paistnud huvitavat, kes see seal röögib, sest viinad olid avatud! Jah, need kõrgesti austatud kujutavad kunstnikud, kes peaksid nagu kuuluma kultuuriinimeste kui rahvusliku südametunnistuse kandjate ja moduleerijate hulka - need olid sel hetkel minu jaoks palju ebakultuursemad, kui sama aasta augustis öise Türi tänaval kohatud joobnud noortuusad. Ma saan aru, kui ei kuulata, sest ei huvita. Aga kui ei kuulata sellepärast, et isegi ei nähta...?

Igatahes lõpetasime tol õhtul kava kiiresti ära. Ja ükskord, palju aastaid hiljem kirjutasin sellele sündmusele mõeldes luuletuse:

Värssa etelungiks kunstnikkude korraldet üritusil

Täna mul on lõbustada
joobnud inimmass,
kes luulest sama palju aru saab,
kui lehm või kass.

Aga pole viga!
Kohe endki rihmaks joon!
Ja siis palju vastuvõettavam
teile on mu koon!

Ma ei ole seda veel kuskil esitanud. Aga järgmine kord, kui ma pean kurdistunult viinajoovatest kunstnikest või kellest tahes üle karjuma, siis läheb see kohe loosi!