Kui ma käisin aastatel 1994-1997 Lasnamäe Üldgümnaasiumis 10.-12. klassis, siis kulges mu igapäevane koolitee kaht eri marsruuti pidi. Hommikul läksin lauluväljaku juurest bussi nr 63 peale ja sõitsin Narva maanteed mööda koolimaja ette. Pärast tundide lõppu aga läksin üle jäätmaa Linnamäe teele, kus istusin bussi nr 60 peale, et sõita lauluväljakule. Või mõnikord läksin üle teisegi jäätmaa hoopis Kärberisse, kus sain istuda otse kodubussi nr 51 peale. Ühesõnaga, hommikul võimalikult väikeste ajakuludega kooli, pärast kooli seevastu kiirustamatu tagasilonkimine. Selline marsruutide jaotus kujunes täiesti iseenesest ja rikkusin seda vaid üksikutel kordadel.
Tundub, et toona valitses Lasnamäel keldrikaubanduse hiilgeaeg, eriti selle tagumises otsas. Väikesi keldripoode võis näha kõikjal, kuhu vaid pilk langes. Ja omaette nähtus olid nende nimed, mis moodustavad minu meelest kõigi maailma või vähemalt Eesti firmanimede seas omaette klassi. Kahju, et ma neid üles ei kirjutanud, tänaseks tundub see ainukordne nimede virrvarr juba tänavapildist taandunud olevat. Fantaasiat rakendati nende panemisel täiel määral, justkui tahtes oma pisikest äripinnakest kõrgelennuliselt kõlava nimega kuhugi taevastesse kõrgustesse upitada. Mida kõrgelennulisem poeesia, seda parem.
Üks selline poeke on mulle püsivalt meelde jäänud. Asus see Linnamäe teel kohe pärast Priisle poodi paremat kätt tee ääres ühe 9-korruselise maja keldris. Selle poe nimi oli PEPSE. Nimi oli sildile maalitud suurelt ja paistis kaugele. Sõitsin sellest iga päev mööda. Ja ükskord nägin, kuidas keegi teravmeelne isik oli selle sildi poeetilisust ühe kriipsu lisamisega oluliselt vähendanud...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
kudas sa (endise?) lasnamäelasena kommenteeriksid undi sügisballi jäegi tehtud filmi, kus ÜHEKS peategelaseks oli see linnaosa tehtud? Kus võiks nonde linlaste võõrandumise tegelikke põhjusi näha?
Muide, ma sellegi postituse juures mõtlesin, kas mainida, et suur osa "Sügisballi" tegevusest on filmitud Priisle poe taga, taamal paistmas minu kool...
Film on muidugi ülihea, olen sellest blogis ka varem kirjutanud. Ja eks see pessimism ja võõrandumine on ka natuke üle võimendatud, kunsti huvides - mitte niivõrd linnaosaline, kuivõrd eksistentsiaalne. Lihtsalt Lasnamäe, kus tühisel ruutmeetrite arvul elab koos tohutu hulk üksteist mitte tundvaid inimesi ja mis on Tallinna inimrikkaim linnaosa, annab selleks füüsiliselt-visuaalselt hea ümbruse. Kõik see arhitektuur ja maastikud, jäät- ja tööstusmaad.
Arvan, et elu Lasnamäel pole hullem, kui Musta- või Õismäel või Koplis või Pelgulinnas. Tänapäeva kiires maailmas on võõrandumine üsna universaalne nähtus.
tänud asjaliku vastuse eest! Vahetult enne selle sügisballi vaatamist (telekas! kuna suurtel ekraanidel tundub eesti kinu abitu suurtest mõtetest hoolimata) lugesin Wenda ja Sokki bordellis, keele- ja mõttekultuurilt küll vastandlikke raamatuid. Kuid nendes tegutsevate tegelaste mureallikad on ühised? Kas pole?
Postita kommentaar