esmaspäev, 8. detsember 2008

kuidas ma teleka aknast alla viskasin

Arvan, et ma olen üks kõige rokkivamaid kirjanikke eesti kirjanduse ajaloos. Sest lisaks heade kirjanduslike teoste kirjutamisele olen mina ka teleka aknast alla visanud.

Telekate aknast alla loopimine kuulub teadupärast iga endast lugupidava rokkari eluviisi juurde. Jaa, võimalik, et ma olen isegi palju rokkivam, kui enamus eesti rokkareid. Mihkel Raud, kas näiteks sina oled teleka aknast alla visanud?

Kõik algas nii.

Kunagi ammu-ammu, aastat mõniteist tagasi, kui veel olin koolipoiss, käisin 8. või 9. klassis, kanti ema töö juures loterii korras maha üks telekas. Ilmselt oli see uuematel ees või niisama jalus või midagi taolist, sest pilti see näitas küll. Muidu oleks ju prügikasti äärde viidud. Suuregabariidiline värvitelekas, nimi oli Berjozka (Берёзка) ehk Kaseke. Ja loterii korras võitis selle teleka endale minu ema. Kommenteeris ise rõõmsalt, et väga haruldane juhus - temal veab loteriis.

Ja leidis see Kaseke endale koha minu toas. Ostsin poest nimega Ekraan kaabli jagajakarbi, kümme meetrit kaablit ja kaabli otsa, ühendasin väärtusliku kodumasina televõrku. Ja ennäe, hakkas see riist mul pilti näitama! Minu esimene päris oma telekas! Ei mingit emale närvidele käimist enam! Tõsi, vist oli nii, et mingeid Soome kanaleid see ikka välja ei võtnud, nii et tuli endiselt ka ema toas oleva teleka vaatamiseks tunnikesi välja kaubelda.

Kanalinuppe oli Kasekesel 6, iga kanali reguleerimiseks oli kahvel kolme eri asetusega, lisaks ketta kruvimine. Oli omaette nikerdamine, et heli ja pilt omavahel talutavalt kokku sobitada. Väga tihti asus korraliku heli lainepikkus veidi enne korraliku pildi lainepikkust, nii et tuli leida kahe näitaja mikromeetri laiune ühisosa. Aga seda kõike, sealhulgas lõpmatust kruvimisest tulitavate näpuotsade tunnet teavad väga hästi kõik, kellel on olnud juhust nõukogude telekatega kokku puutuda.

Mõnda aega vaatasin siis oma Kasekest. Mäletan ka klassivendasid seda vaatamas ja selle lähedal targa näoga midagi asjatamas. Muuhulgas õnnestus sellele laenatud videomakk taha ühendada ja vaadata poisikestele meelepäraseid filme. Ka kaitsmetega mäletan mingit mässamist. Üldiselt - ei olnud väga hea telekas, ema toas olev telekas oli ikka parem, võttis kõike, mida nõukogude õhuruumi lääneservast võtta sai, ja võttis korralikult, minu Kaseke aga võttis, nagu öeldud, vähem - ja nõudis seejuures ka palju kruvimist. Siiski, oma on oma.

Kuni millalgi see telekas kas läks lõplikult katki või juhtus midagi muud, täpselt ei mäleta - aga ühel hetkel oli see tõstetud teise toanurka, akna alla, jalust ära. Nüüd sai selle peale ainult istuda või midagi panna. Vedeles see seal ja vedeles, tagantjärele mäletan, et nii läks ikka tükk aega. Ikkagi telekas, kuidas sa seda ära viskad, äkki läheb veel kuskil millekski vaja - mis sellest, et pilti ei näita. Selline nõukogude inimese ratsionaalne mõtlemine - mis ilmselt juurtega juba talupoegade ajas.

Ühel päeval aga mõtlesin, et peaks selle ära viskama, võtab muidu niisama ruumi ja kogub tolmu. Ja kohe mõtlesin ka, et mis tast treppe mööda tassida, parem virutan aknast alla! Nii on stiilsem. Saan kogemuse. Ja siis on mul võimalik ka kunagi öelda, et olen teleka aknast alla visanud. Tegin Lasnamäe viiekorruselise maja teise korruse korteri suure aknapoole lahti, upitasin teleka aknale, vaatasin, ega kedagi all ei ole - - - ja lükkasin Kasekese aknast alla! Plahvatust loomulikult ei käinud, kostus tume matsatus. Aga meel oli rahul...

Mõtlesin, et peab minema ja teleka riismed prügikastide juurde tassima. Aga ei. Viivitasin selle viimisega - ja peagi märkasin pilku aknast välja heites kahte asotsiaali minu Kasekese kallal koogutamas! Hõikasin neile, et mis nad seal teevad. Üks koogutajaist osutus eestikeelseks isikuks, see vastas mulle lahkelt, et monteerivad ühe väärismetallist jupi lahti. Vastasin, et hea küll, aga viige siis selle eest ülejääk näete sinna prügikastide äärde. Nemad olid nõus. Võtsid, mis neil vaja oli, ja viisid pärast minu Kasekese maised jäänused ilusti kahevahel üle tee prügikastide äärde. (Muide, need prügikastid kuulusid tornmajale, kus elasid/elavad kirjastajad Tiina ja Enno Tammer.)

Selline oligi jutustus telekast Kaseke.

1 kommentaar:

Andrus Kasemaa ütles ...

stiilne lugu!!!!!!!!