mõned katkendid "Pronksivalu" käsikirjast

Sain Pronkssõduri-muusikali käsikirjaga ühele poole. Muidugi tuleb lavale paneku käigus teha veel nii- ja naasuguseid muutmisi ja ümberkohendusi, aga writer's cut on sisuliselt valmis. Tunded on ambivalentsed, nagu ongi normaalne: kord tundub, et kõik on viimase peal, siis jälle purevad kahtlused. Aga ei, lõppkokkuvõttes olen rahul. Ja päris mitme stseeni puhul söandaksin endale tunnustavalt õlale patsutada... Ja kindlasti ei ole siin midagi allpool minu võimete.

Olulisemateks tegelasteks on peale Pronkssõduri mälestusmärkidest veel Russalka, Tammsaare, Kreutzwald ja Kolhoosineiu ning Juhan Smuul, Debora Vaarandi, Leonhard Lapin jpt inimkujudena. Palju on ühekordselt kasutatavaid tegelasi, sest lavateose ajalisteks raamideks on aastad 1947-2007 ja struktuuriks ajastu kulg väikeste pildikeste kaudu, umbes nagu "Forrest Gump'is". Ja pildikeste vahel on žanrile nõutavalt loomulikult palju massistseene ning laulu- ja tantsunumbreid.

Publitseerin siinsel pinnal mõned kompaktsemad stseenid.

*

[1965]

Kostab ergast ja lärmakat kuuekümnendate muusikat. Laval tantsiskleb Kolhoosineiu, käes kauss – veel tervena. Ta on heas tujus ja ümiseb midagi. Siis hakkab päriselt laulma.

Laul.

Laulu lõppedes ilmub lavale Pronkssõdur. Ta vaatab eemalt Kolhoosineiut, nii et see teda ei märka. Alguses on ta ilme huvitu ja ükskõikne, aga peagi võib näha temas huvi tõusmas. Lõpuks astub ta ligemale.

PRONKSSÕDUR
Tere, ilus tütarlaps!

KOLHOOSINEIU (ehmatab)
Oh! (silmitseb kiiresti Pronkssõdurit, siis kelmikalt) Ei ole ilus niimoodi ehmatada! Ärge teinekord enam niiviisi tehke!

PRONKSSÕDUR (ka mahedalt)
Noh, ma siis teinekord enam niiviisi ei tee. (paus) Kas tohib tuttavaks saada? Ma ei ole sind varem näinud.

KOLHOOSINEIU
Jaa, see on sellepärast, et mind varem siin ei olnud. Aga nüüd olen. Ah jaa – ma olen Kolhoosineiu.

PRONKSSÕDUR
Rõõm tutvuda. Mina olen Pronkssõdur.

KOLHOOSINEIU
Ah sõdur? Jah, seda ma nägin tegelikult kohe. (taganeb mängides)

PRONKSSÕDUR
Mis nüüd?

KOLHOOSINEIU
Mulle tuli meelde, et ma natuke kardan sõdureid.

PRONKSSÕDUR
Oh, mispärast?

KOLHOOSINEIU
Neil on püssid.

PRONKSSÕDUR
Jaa, aga nendega nad lasevad vaenlaste pihta. (paus) Mind ei ole vaja karta.

KOLHOOSINEIU (tuleb uuesti ligemale)
Ei ole vaja karta?

PRONKSSÕDUR
Jah, võid täiesti julge olla. Ma olen täiesti ohutu.

KOLHOOSINEIU (kelmikalt)
Ahah, täiesti ohutu? (tuleb päris ligidale) Nii ilus lõug! Ja nina! Kas tohib lähemalt vaadata?

PRONKSSÕDUR
Noh... Jah... Ole lahke!

KOLHOOSINEIU (vaatab väga lähedalt)
Sõduritel on vist palju tüdrukuid...

Pronkssõdur ei oska selle peale midagi kosta ja jätab vastamata.

KOLHOOSINEIU (ootab siiski vastust)
Mh?

PRONKSSÕDUR
Mismoodi – palju?

KOLHOOSINEIU
Noh, et kui lähevad, siis tüdrukute pilgud muudkui nende küljes, mh?

PRONKSSÕDUR
Ei, mina ei tea küll...

KOLHOOSINEIU
Ah tema ei tea! Hm! Tuleb siia oma ilusa lõuaga ja ninaga ja ütleb, et tema ei tea! Puhud siin mulle!

Pronkssõdur ei tea jälle, mida öelda.

KOLHOOSINEIU
Mida pronkssõdurid õhtuti teevad?

PRONKSSÕDUR
Mm... Mis nad teevad... Mis nad ikka teevad... Sõltub olukorrast...

KOLHOOSINEIU
Aga kui olukord on selline, et täna õhtul on klubis hea muusika?

PRONKSSÕDUR
Siis...?

KOLHOOSINEIU (mängib teadmatust)
Ei noh, mina nüüd...

PRONKSSÕDUR (taipab)
Aa! Ahah! Jaa! Nojah!

KOLHOOSINEIU
Et...?

PRONKSSÕDUR
Kui neiul on õhtu juhtumisi vaba, siis ega tal ei oleks midagi selle vastu, kui me läheksime õhtul tantsima?

KOLHOOSINEIU (teeb nagu mõtleks järele)
Mmm... See oleks väga tore! Ettepanek vastu võetud.

PRONKSSÕDUR
Õhtuni siis!

KOLHOOSINEIU
Nägemiseni!

Pronkssõdur lahkub lavalt – märgatavalt lennukamas meeleolus, kui ta sinna tuli. Ta isegi ümiseb mingit rindelaulu.

*

[1970]

Laval on vaimselt kurnatud ja füüsiliselt räsitud ilmega Juhan Smuul. Ta käib mööda lava ringi ja otsib midagi. Lava keskel on laud, millel on kolm virna raamatuid. Kaks virna on kõrged, kolmas on väiksem.

JUHAN (eemale)
Debora! (paus) Debora! Kus mu portfell on?

Paus.

DEBORA (lava tagant)
Esikus.

Juhan kaob lavalt ja tuleb kohe tagasi, portfell käes. Ta sorib selles.

JUHAN
See on tühi!

DEBORA (ilmub lava tagant välja)
Sa täna juba jõid ühe pudeli. Aitab küll.

Läheb lava taha tagasi. Juhan vannub vaikselt enda ette. Siis läheb ta uuesti lavalt minema ja tuleb paar hetke pärast tagasi, käes pooleliitrine täis viinapudel. Ta avab selle käigu pealt, paneb suule ja kulistab ühe sõõmuga poole pudelist. Siis jääb seisma, hõõrub väsinult laupa ja võtab veel priske sõõmu. Siis paneb pudelile korgi peale, paneb pudeli lauale ja silmitseb laual olevaid raamatuid. Ta võtab ühest virnast raamatu ja sirvib seda.

JUHAN
See on minu raamat.

Paneb selle teise, suuremasse virna. Siis võtab järgmise raamatu ja sirvib seda.

JUHAN
See on ka minu.

Paneb selle samasse kuhja. Võtab järgmise raamatu, loeb selle pühendust, hakkab naerma.

JUHAN (loeb pühendust uuesti)
„Juhan Smuulile, tervitustega Kalju Lepik. Stockholm, 12. juuli 1956.” Noh, selge see, et see on ka minu raamat. (paus) Need kõik on minu raamatud!

DEBORA (tuleb lavale, resoluutselt)
Juhan, palun jäta minu raamatud minule!

Hakkab raamatukuhjades sorima.

JUHAN (võtab uue raamatu, suhtleb rohkem endaga)
„Madame Bovary”... (vaatab sisse, loeb pühendust) „Juhan Schmuulile, Debora. 18. veebruar 1946.” (paus) Ma sain siis kakskümmend neli. (paus) Eh...

Paneb selle teise virna, ohkab sügavalt.

JUHAN (endale, aeglaselt)
Sic transit gloria mundi.

Võtab pudeli ja eemaldab korgi, tahab lonksu võtta.

DEBORA
Juhan! Kui sa ei taha hommepäev hauda minna, siis lõpeta ära! Anna see pudel siia! Mine, kuhu sa lähed, ja joo ennast seal surnuks, aga minu majas seda ei juhtu!

Haarab Juhanilt pudeli. Juhan pomiseb midagi nina alla, puhiseb ja pööritab pahuralt silmi.

DEBORA
Ja minu raamatud jäta minule.

JUHAN
Need kõik on minu raamatud.

DEBORA
Mida sa ajad, see on isegi minule pühendatud! (näitab pühendust)

JUHAN (peaaegu väljakutsuvalt)
Noh, siis need on sinu omad, mis on sulle pühendatud.

Paus. Debora vaatab Juhanile vihaselt otsa. Juhan vaatab mujale ja puhiseb. Debora paneb pudeli kolksuga lauale ja läheb minema. Juhan võtab ühe raamatu, vaatab kaanele ja paneb selle suuremasse virna. Siis võtab pudeli, tõstab suule, joob ühe sõõmuga tühjaks, paneb lauale ja läheb ka minema.

*

[1980-ndate keskpaik]

Taustal on suur ja lava kohale kummuv Pronkssõduri kujutis, mille ees leegitseb Igavene Tuli. Lava eesosas on trollipeatuse märk. Märgi all seisab keskmiselt ontliku olemisega keskkooliealine noormees – ootab trolli. Lavale ilmub temavanune noormees, kes on keskmiselt mitteontliku olemisega. Tal on jalas kulunud teksad ja ketsid, üle õla hoiab ta üsna pungil kilekotti. Ta astub esimese noormehe kõrvale, uurib trollipeatuse silti, siis korraks esimest noormeest ja siis uuesti trollipeatuse silti. Kogu järgnev vestlus kuni vastava märkuseni toimub vene keeles.

NOORMEES KILEKOTIGA
Vabandust...

ONTLIK NOORMEES
Jaa?

NOORMEES KILEKOTIGA
Mul oleks vaja minna Lomonossovi tänavale – kas mõni neist trollidest sõidab sinna?

ONTLIK NOORMEES
Number üks, jah, ja kolm. Ja kuus ka. Aga need ei lähe päris Lomonossovi tänavale, vaid Kaubamaja juurde. Aga Lomonossovi on kohe Kaubamaja taga.

NOORMEES KILEKOTIGA
Selge, aitäh.

Seejärel on mõlemad natuke aega tegevuses trolli ootamisega. Siis peatub kilekotiga noormehe pilk jälle kõrvalseisjal.

NOORMEES KILEKOTIGA
Ee... kuule...

ONTLIK NOORMEES
Mh?

NOORMEES KILEKOTIGA
Ma olen Kohtla-Nõmmelt ja minuga juhtus selline asi, et ma... mm... (takerdub) mhmhmh... hm... (alustab uut lauset) Mul oleks hädasti raha vaja. Ega sa ei taha mult üht plaati ära osta?

Võtab kilekotist välja Iron Maideni plaadi.

NOORMEES KILEKOTIGA (kaupa kiites)
Iron Maideni plaat! Täitsa uus, heas korras! Ühtki kriimu pole peal!

Ontlik noormees heidab plaadile pilgu, milles ei ole märgata erilist huvi.

ONTLIK NOORMEES
Välismaalt toodud?

NOORMEES KILEKOTIGA
Muidugi välismaalt toodud! Mul üks sugulane töötab Estonia ooperis, Soomest tõi. Aga mul on raha vaja. Kakskend viis rutsi!

ONTLIK NOORMEES
Kakskend viis rutsi?!

NOORMEES KILEKOTIGA
Võin alla lasta, kahekümne peale. Kakskend rutsi.

Ontlik noormees silmitseb defitsiitset plaati juba üsna arupidavalt.

NOORMEES KILEKOTIGA
Sa muidu hevit kuulad või?

ONTLIK NOORMEES
Ee... Noh... Vahel jah...

NOORMEES KILEKOTIGA
Mis ansambleid?

ONTLIK NOORMEES
Ah... Igasuguseid...

NOORMEES KILEKOTIGA
Kui hevit kuulad, siis pead selle ära ostma! Väga hea plaat on! Ja defitsiit! Teeme viisteist! Viisteist rutsi! Mõtle, see on peaaegu muidu saadud! Võid selle ise kahekümne viiega maha müüa, kui ei meeldi. Võid kolmkümmend ka saada. Aga mul on hädasti raha vaja.

ONTLIK NOORMEES
Näita.

Ontlik noormees võtab plaadi enda kätte, võtab selle ümbrisest välja ja keerutab hindavalt käes.

ONTLIK NOORMEES
Hästi, ma ostan ära.

NOORMEES KILEKOTIGA
Voh! Väga hea!

Ontlik noormees pistab plaadi endale kaenla alla ja loeb kilekotiga noormehele rahakotist viisteist rubla.

NOORMEES KILEKOTIGA
Mul on kodus veel plaate, mida ma võin maha müüa.

ONTLIK NOORMEES (vaadates plaati)
Mhühüh.

NOORMEES KILEKOTIGA
Veel Maidenit. Ja Judas Priesti, Kissi, Manowari, AC/DC-t, Black Sabbathit... Kui sa Kohtla-Nõmmele satud, siis hüppa läbi. Plakateid on ka. Ja ajakirju.

ONTLIK NOORMEES
Mhühüh.

NOORMEES KILEKOTIGA
Mind tunnevad seal kõik – küsi esimese ettejuhtuva käest, kus Viljar elab. Kõik teavad.

ONTLIK NOORMEES (võpatades)
Mida? Kuidas su nimi oli?

NOORMEES KILEKOTIGA
Viljar. Jäta lihtsalt meelde – Viljar.

ONTLIK NOORMEES (eesti keeles)
Oota, sa oled eestlane või?

NOORMEES KILEKOTIGA (ka võpatades, eesti keeles)
Ah? (paus, vaatab teisele jahmunult otsa) Hehee... (paus) Heh... (paus) Nojah... (teeb peaga juttu lõpetava liigutuse) Eks astu siis läbi.

Ta pöörab ennast trollipeatuse poole. Tema kaaslane teeb sama. Kohe on kuulda ka trolli lähenemist ja peatumist. Kilekotiga noormees heidab kilekoti üle õla ja valmistub sisenema. On kuulda trolliuste avanemise susinat.