Lauri Sommeri õppesõnust noorile kriitikuile

Kriitik ja luuletaja Lauri Sommer avaldas juulikuu Loomingus essee, mis on üsna hea - mainitakse ka mind. Ja veel lausa muidu nii nimedevaeses tekstis. Essee teemaks on õpetussõnade jagamine noorile kriitikuile. Mina puutun teemasse järgnevalt: "Õpetliku näitena tasuks vaadata ka sõprade reklaamikampaaniat, mida vastastikku tegid noored Rooste ja Wimberg ning nende õppejõud Toomas Liiv."

Autori tauning kirjeldatud teguviisi suhtes on ilmne - aga nördimust me sellel endas tekitada ei lase, sest mõistame iga loovindiviidi õigust endale ise väljendusvahendeid valida ja väljenduskanaleid kujundada. Kes soovib, teeb keset väljakut "reklaamikampaaniat", kes soovib, loeb Uku Masingut ja loitsib püha kuuse all lõkketule sädemete valgel kaugete tähtede poole. Soovime seda mõistmist ka essee autorile.

Miks ma aga ütlesin, et essee on "üsna hea", mitte aga "väga hea"? Sest ainuüksi minu mainimisest essee täielikuks õnnestumiseks ei piisa. Esseed on vaja osata ka kirjutada, ja siin jääb Lauri Sommeril oskusest paraku vajaka. Enim kritiseeriks autori soovimatust kasutada sisu vastuvõtu hõlbustamiseks teksti lõikudeks liigendamise meetodit. Keeleline ja väljenduslik stilistika on raskepärane ja laialivalguv. Puudub täpsus, konkreetsus ja pingestatus. Kujundite sügavus ja teravus on nullilähedane.

Põhiline puudus on aga see, et essee mõjub nagu oleks selle kirjutanud ajakirja Noorus meditsiinitoimetaja murdeealistele poistele: "Oled kasvanud juba suureks, Sinu ees laiub kutsuvalt elu - oma rõõmude ja võimalustega, aga ka oma ohtude ja karidega. Kindlasti oled Sa märganud hommikuti oma voodilinal väikeseid kollaseid plekke. Ära karda! See ei ole midagi iseäralikku! See näitab Sinu sirgumist suureks meheks..." Jne, jne.

Lugupeetud Lauri Sommer! Ärge dotseerige nii tapvas koguses! Või muidu saadame teile varsti õnnitluskaardi 75. sünnipäeva puhul, koos ettekleebitava halli maani habemega!

Teie loetelu kriitikutest, kelle teoseid tuleks silmavaate ja käekirja harjutamiseks lugeda (Suits, Oras, Urgart, Laosson, Nirk, Kaalep, Ivask, Peep, Tonts, Pruul, Krull, Velsker - mõjub nagu luuletus, eks ole!) on täiesti adekvaatne. Täname teid ka nimede kronoloogilises, mitte alfabeedilises järjekorras esitamise ja nende seas Laossoni ära mainimise eest. Nüüd lisame neile loetelu esseistidest, kelle loominguga tutvumine võiks teie käekirja esseistina ehk paremuse poole kujundada: Tammsaare, Oskar Loorits, Johannes Aavik, Laosson, Tiit Hennoste, Toomas Liiv.

Lõppsõna asemel: just sellesama Ants Orase oleks võinud minu ja Jürgeni tagasihoidlikute isikute asemel sõprade reklaamikampaania näiteks tuua. Tema 1930. aastate (ja hilisemad) esseed arbujatest, eriti Alverist ja Talvikust pole midagi muud, kui nende geniaalsuse laiahaardeline tutvustamine nuiaga pähe tampimise meetodil. Rääkimata sellest, et ka arbujad ise "arvustasid" üksteist vastastikku. Kangro Talvikut, Talvik Alverit... Ja kogu seltskonnal oli veel oma ihukriitik Harald Pauksoni näol, kes "arvustas" kõiki.

Miks ma nii pikalt jahuma näin, ei teagi. Praegu võib paista, et see kuidagi ikka rängalt puudutas mind. Ausõna, ei puudutanud! Lauri Sommer on tore poiss, ainult et tema arusaamad kirjandusest on teinekord tirriteerivad. Ja mina lühidalt vastu tirriteerida ei oska! Eriti kui veel tegu põneva kirjanduslooga. Ikka venib pikaks. Aga on vähemalt lõikudeks jaotatud!!