Ma ei tea, kas need kaks suurt kirjanikku ja luuletajat, Juhan Smuul ja Kalju Lepik, üks suur siin-, teine sealpool Läänemerd ja raudset eesriiet, on omavahel füüsiliselt kohtunud. Võimalik. Tõenäoline. Igatahes võib kirjandusajaloost leida neilt põneva dialoogi.
JUHAN SMUUL:
Eesti noorema põlve emigrantlikest luuletajatest pean ma kõige andekamaks, omapärasemaks ja samal ajal üheks kõige Nõukogude-vaenulikumaks Kalju Lepikut. Temal on oma käekiri, oma nägu ja oma vihkamine. Andetu luuletaja ei mõtleks elu jooksul välja pealkirja, mille ta andis oma Rootsis ilmunud luuletuskogule: "Kerjused treppidel". ("Jäine raamat", päeviku sissekanne 26. veebruaril 1958, Adelaide sadamas viibival Kooperaatsial)
KALJU LEPIK:
Juhan Smuulile tervitustega Kalju Lepik. Sthlm, 12. 7. 56. (Käsikirjaline pühendus raamatus "Muinasjutt Tiigrimaast", Lund 1955)
Täiendatud 31. augustil:
Smuul kohtus 1956. aastal Rootsi pinnal Lepikuga isiklikult. Leidsin ühest oma valduses olevast Oskar Kruusi käsikirjalisest mälestuskillust (dateeritud 28. X 1992, kannab märget "memuaarid") järgmised read:
"Poliitilise sulailma tunnusmärgiks oli ka see, et 1956. aastal tohtis saata Rootsi esimese kultuuritegelaste turismirühma. Kirjanikest olid sinna küll pääsenud kõige riigitruumad - Juhan Smuul, Debora Vaarandi ja Vladimir Beekman. Kuid nemadki söandasid tutvuda mõnede väliseesti kirjanduse esindajatega ning vedada üle Läänemere hapra rippsilla - seni oli raudne eesriie olnud üpris hermeetiline. Siinne turistikolmik puutus Rootsis kokku vähemalt Kalju Lepiku, Raimond Kolga ja Bernard Kangroga - neile leidub arglikke viiteid Beekmani ja Vaarandi reisikirjades."
Eelpool toodud pühendus "Muinasjutus Tiigrimaast" ongi siis sellest reisist, sümboliseerides seda "habrast rippsilda"...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar