teisipäev, 5. august 2008

minu õpetussõnad abiellujatele

Kuna reedel on "maagilise" kuupäeva puhul oodata suurt abiellumislainet, siis kasutan juhust ja ütlen oma õpetussõnad kõigile maailma abiellujatele. Need õpetussõnad on lihtsad: ärge abielluge!!!

50% abieludest lahutatakse varsti. 30% abielusid on sellised, kus üks pool tahaks lahutada, aga ei julge - ja kannatab talumatut kooselu. 15% abieludest on "õnnelikud", sest ühe poole iseiseisvus ja eneseteadvus on teise poole tuhvli alla kadunud - ja kumbki pool ei virise. 5% abieludest on jutumärkideta õnnelikud.

Jaotus ja sellele järgnev teemaarendus on loomulikult ülimalt subjektiivne, selle allikaks on vaatlused ja tähelepanekud enda ja teiste elust, ka mõned ajakirjanduses avaldatud faktid.

Ühesõnaga, mind ärge enam pulma kutsuge, sest nagu arst vaatab pidalitõbisele näkku ja ütleb talle mõttes: "Teie päevad on loetud", nii vaatan mina abiellujatele näkku ja ütlen, tuginedes ülikindlale tõenäosusele: "Siit läks teie õnn."

Abielu ei ole tänapäeval enam muud kui tavaline kooselu. Ainult selle vahega, et kui tavalisest kooselust saab, hoolimata närvidekulust ja psüühilisest pingest, välja astuda ilma erilise tahtejõupingituseta, siis abielus peab murdma kõigepealt selle moraalse tõkke, mentaalse bloki, et "ma olen ju abielus".

"Oli suur pidu, kõik sugulased olid kohal, see-ja-see kinkis veel nii ilusa kristallvaasi... Äi on ju fantastiline inimene, kuidas ma teda niimoodi pahandan... Võtsin pealegi teise nime..." Jne. See moraalne tõke, mentaalne blokk on paljude jaoks kindlasti ääretult raskesti ületatav. Tagajärg - püsitakse koos ainult paberi või "au" pärast.


Üks mu tuttav ütleb: "Abielu on lollide naiste äriidee." Kas ei ole see õige, vaadates seda, mis ümberringi toimub? Ja et see just naiste äriidee on, selle kinnituseks on fakt, et normaalseid mehi abielu iseenesest ei huvita. See ei vemmelda neil järelejätmatult peas. Mehed ei hakka kolmekümneda eluaasta lähenedes oma poissmehepõlvele mõeldes värisema. Abieluga seonduv hakkab neid huvitama alles siis, kui sellele hakatakse järjest otsesemalt vihjama ja ultimaatumeid esitama. "Me elame juba kaks aastat koos..." "Kui sa meie suhet tõsiselt võtad, siis sa abiellud minuga!" Jne.

Abielluda tahavad naised, sest nad on juba tüdrukupõlvest peale muinasjuttudest lugenud, et kõik printsessid nii teevad. Paljudel on ka suureks saades ikka veel ettekujutus, et nad on printsessid ja peavad saama oma valge kleidi ja "elu ilusaima päeva". Ja sada muud sellist stereotüüpsust ja klišeed. Suureks mõjutajaks on ka naisteajakirjad, mis seda meelsust toodavad.

Kui on armastus - ja selle olemasolu on juba hoopis keeruline küsimus -, siis kõlbab kahele täiskasvanud inimesele harilik, ilma allkirjadeta kooselu suurepäraselt. Kõik edasine on ainult täiskasvanud naisterahva sisemuses elava väikse tüdruku fantaasia & obsessioon. Või religioossuse korral klerikaalne sakrament - aga see ei ole tänapäeval õnneks enam levinud.

Niisiis, kallid 08.08.08 ja kõik teised abiellujad, teiega on suht kehvasti. Aasta-paari pärast närivad-näägutavad naised oma meestel hinge seest välja või klopivad alkohoolikuteks muutunud mehed oma naistel silmi siniseks. Kelle süül selliseks on muututud, pole tähtis, tõde on, et koos elavad valed inimesed, kelle lahkuminek on abiellumise tõttu raskendatud.

Kõigil teistel, kellel veel kihlasõrmust pole ostetud, on aga veel lootust. Rääkimata sellest, et hunnik pappi jääb pulmapeole kulutamata.
Pange selle rahaga oma majale parem uus katus.

Niisiis - ärge abielluge!!! Aga kui olete juba abielus ja see jääb juhtumisi väljapoole neid viimast viite protsenti, siis on minu õpetussõnad järgmised: lahutage julgesti!!! Elu on selleks liialt hinnaline, et lasta sel raisku minna ühe ebaõnnestunud valiku pärast.

14 kommentaari:

Astrid ütles ...

tere tulemalst, uue aja Lev Tolstoi! Ta too kuulus vene kirjanik õpetas sookaaslasi - abielluge siis, kui olete siin maailmas kõik juba saavutanud. Kuid - ajalugu on siiski näidanud, et IGA EDUKA MEHE selja taga seisab tema naine. Tuletan, Sulle noor mees meelde, et Nobeli preemia pälvinud vene füüsiku Lev Landau naisevõttu ja elu tasuks Sul pisut uurida! Küsimus on selles - kust, milline, millal, milleks kaasa üles otsida!

Astrid ütles ...

Abielluda tahavad naised, sest nad on juba tüdrukupõlvest peale muinasjuttudest lugenud, et kõik printsessid nii teevad. Paljudel on ka suureks saades ikka veel ettekujutus, et nad on printsessid ja peavad saama oma valge kleidi ja "elu ilusaima päeva".

Siis tuleb, armas noor kirjamees, Sul just selline tüdruk üles leida, mitte panna sihukest, kes juba 7.klassist saati poistega võidu napsutab ja end panna lasknud on.

LiizaKazz ütles ...

:D

Kui inimene ise pole isiksus vaid teda katab üleni soov olla tuhvlialune või tuhvel, siis loomulikult ei tasu sellisel abielluda.

Tegelikult on alati kasu partnerist, kes sinuga arvestab, kes sind toetab, kes sind aitab ja kellele sa pead vastama samaga. Elamine koos inimesega, kellega peab arvestama, näitab sulle endale, kes sa selline oled ja kes tema on. Abielu on formaalne ja eestlastele mitte eriti oluline aspektike kogu asja keerulisuse juures.

Suhted on lõpeks isiklikud, neist ei saa rääkida oma sõbrale, kes kindlasti ei tunne samu tundeid, kui sina oma kallima suhtes. Aga siiski... Ma tean, et kindlustunne, mida tekitab õige partneri olemasolu, on väga oluline. Lihtsalt on. See teeb enesekindlamaks. Partner peab eelkõige su sõber olema, olgu siis pulmi või mitte. Kui aga partner on selline, keda sa ei saa partnerina võtta, kui ta klammerdub sinusse, imeb sind verest tühjaks, ei luba sinul olla sina ise, või mis veel hullem sa ise oled väljaarenemata loll isiksus - sis tõepoolest EI OLE MÕTET ABIELLUDA ega KOOS ELAMA HAKATA. Ükskõik kui in see muidu ka poleks.

nõustun astridiga selle koha pealt, et ühiskond on juba meile normiks teinud paarisuhted. Normid pole aga kõikide jaoks mõeldud.

wr ütles ...

See, et iga eduka mehe taga seisab naine, on jälle naiste obsessioon. Samapalju võiks tuua näiteid, kuidas naine on mehe närvid läbi põletanud või talle ainult tüliks kaelas olnud.

Miks sa arvad, et ma printsessi tahan? Neil on järgmine asi kohe satsidega kardin ja kullatud äärtega diivan. Kartuleid nad praadida ei oska. Pigem olgu siis see 7. klassi ringitõmbaja.

liiza: sa räägid kooselu üldistest asjadest, millega tuleb loomulikult nõus olla - aga kui see kõik on olemas, siis miks veel abielluda?

LiizaKazz ütles ...

ma vist alustasin oma kõnet sellega, et mainisin väga vapralt sulle, et eestlaste jaoks praegusel hetkel minu meelest on abieluleping puhas formaalsus.

Igasugused suhted vajavad aega ja kindlustunnet nende arendamiseks.

LiizaKazz ütles ...

ja sinu arvamine, et inimesed ei peaks abielluma (koos elama, koos olema) on minu meelest ALLA ANDMINE. Mina ei taha alla anda, ma tahan uskuda, et mina saan kedagi õnnelikuks teha ja vastupidi kellegagi õnnelik olla.

wr ütles ...

Ai, pole öelnud, et ei peaks koos olema, ütlesin, et ei peaks abielluma.

LiizaKazz ütles ...

lõppkokkuvõte on ikkagi sama - abielu lihtsustab elementaarseid õigusi, mis igal inimesel suhetes on. Minu 8 aastat vennaga suhetes olev vennanaine tahaks kanda mitte ainult mu venna lapsi (keda on tervelt kaks) vaid ka venna nime, et puhtalt formaalsed küsimused (pärimine ja muud õigused) ei jääks mingi totaka nime taha pidama. See on praktiline otsus ja vajalik otsus. Mõnel inimesel on pärilikud haigused, mis võivad ta selgelt enne partnerit hauda, no ja palju lihtsam on kuskil see üks väike nimekirjutussamm ära kirjutada, et juhul kui midagi peaks juhtuma, et kui suredki ära sis ikkagi inimene, kes aitas sul kokku ehitada maja ja korteri ja kogu su elu, sis ei jää ta sellest ilma täielikult. Lihtne. Loogiline. Praktiline.

Anonüümne ütles ...

to: viimane kommentaar
alati on võimalik kirjutada maja kahe omaniku nimele. või teha testament. see on palju lihtsam kui abiellumine. Abielluda tuleks siis, kui see päästaks pärilikest haigustest.

wr ütles ...

Jah, ainult nime saamise pärast abielluda, see on lausa eriti sotsiaaldarvinistlik... Kindlasti on võimalik ilma selleta. Soovin su vennale ja tema naisele igatahes edu ja üksmeelt, eriti seda viimast!

Astrid ütles ...

Et nüüdisühiskonnas on meestest saand veerevad herned, kooselu seniks kui kestab seksuaalne tõmme? Ja abiellu kippuvad "printsessid" on lihtsalt vampiirid, kes meeshinge kulul satsidega kardinaid ja kuldtikandiga diivanit ihalevad? Kui meenutada, midas Fr.Engels "Perekonna, riigi ja eraomanduse tekkimine" raamatusse kirja pani, siis on kõik ehk OK (zero kills!)? Õnneks elame katoliiklikus kultuuriruumist, mil abielu lahutamine keelatud oli, suuresti eemal! Seetõttu mõelgem tõsiselt kas maksab vabaarmastust propageerida. Abielu juriidilises mõttes on riiklikult kaitstav institutsioon, mis garanteerib kaitse nii mõlemile abielupoolele kui ka peenikesele perele. Lev Laudau http://nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1962/landau-bio.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Lev_Landau
teinepool ütles Nobeli auhinna vastuvõtul: "Naine on see, kes seisab oma mehe selja taga, ulatab talle leiva, veini ja usaldava armastuse". Võta ja loe läbi:
"Landau : lehekülgi akadeemik L. Landau elust / Maia Jakovlevna Bessarab ; eessõna: A. Alihhanjan
Ilmunud Tallinn : Valgus, 1973"
Ja otsi omale välja selline naine, kes Sulle sobib! Hingelt, kehalt ja vaimselt tasemelt oleks Sinuga sünkroonis!

LiizaKazz ütles ...

testament on üks häbiväärne dokument.

omast käest tean. Mina olen 23 ja testamendiga. et juhul kui ära suren...

uskuge mind.

aga igal juhul on see mingis plaanis siiski vajalik - abielu ma mõtlen.

astridile - mitte kellelgi pole kedagi vaja. Inimesed on teineteisest sõltumatud. Mehele ei ole vaja Naist ja vastupidi. Olgu sis ütleja ükstakõik, mis maailmatark.

Kierkeaard sai ilma naiseta täitsa hästi läbi, Nietzsche, (palju erutavaid tutvusi ja sellest neile piisas).

Astrid ütles ...

...palju erutavaid tutvusi, ja Nietzsche põdes süüfilist! Mees ja naine ON üks tervik, kumbki sugupool üksikuna on poolik ja ebaloomulik. Kus on need põhjused tegelikult, et abielu on asendatud kasvõi seltsinguga, ja jumala eest mitte abiellu astuda - täisjuriidilist vastutust vältida? Tegelt - kas ongi miskit uut? Enne monogaamiat, mis tekkinuvat, siis kui töö muutus tootlikumaks kui äraelamiseks vaja, ja tekkis varanduslik kihistumine, tundis inimkond ka mitmeid muid kooselutüüpe, põlvnemist arvestati emajärgselt. Kena vana aeg naaseb vä?

SM ütles ...

"Ja otsi omale välja selline naine, kes Sulle sobib! Hingelt, kehalt ja vaimselt tasemelt oleks Sinuga sünkroonis!"

Easier said than done, ma ütleksin kahjuks. Maailmas on 6,7 miljardit inimest, neist umbes pooled naised. Kuidas kuradit sa leiad selle suure massi seast sobiva inimese? Sul peab olema ikka harukordselt vedamist. See 5 protsenti õnnelikest ongi tekkinud puhta õnne tulemil. Samas, ma olen täitsa nõus et sobivus on ÄÄRMISELT tähtis! Kas sa Astrid üldse täheldasid, et Urmet kritiseeris abielu sellepärast, et abiellujate seas on tohutult palju sobimatuid paare. Tema sõnum on, et abielluda on üldse mõtet vaid siis, kui sa sobid partneriga.

Üks tuttav kirjutas mulle meilis, et tema arust on romantiline armastus suuresti ületähtsustatud. Ta peab romantilist armastust tuliseks irratsionaalseks ihaks olla kellegagi koos, mis välistab tihti intelligentsed otsustused sobivuse koha pealt. Tihti juhtub see sellepärast, et keegi tuleb ja täidab emotsionaalse augu, mille jätnud lahendamata probleemid vanematega ja siis kordub sama draama, mis suhetes vanematega varem. Sestap paljud abielud halvaks lähvadki ja kaks inimest siis leiavad, et nad ei armasta enam teineteist. Vaid suisa vihkavad!

Ma ei arva tingimata, et lühiajalised suhted on halvemad pikaajalistest. Kõik suhted on hukule määratud sest inimesed surevad. Tõeline tragöödia on aga see, kui suhe kestab endiselt ka siis, kui see on juba ammu oma mõttekuse kaotanud ja see enam ei toimi osapoolte huvides. Kui sa ühel hetkel leiad, et sa enam ei armasta partnerit ja sul ei ole temaga koos hea olla, vaid vastupidi, igast asjad käivad närvidele, siis usu mind, it's all downhill from there. Ma ise ei tea, mis on see ülim lahendus, kas ainult lühiajaliste suhete harrastamine või õige partneri otsimine, kuid igatahes ma olen selgelt vastu pikaajalistele suhetele valede inimestega.