mina ja sport - autobiograafiline ülevaade

Jaa, sport...

Üks mulle kõige rohkem esitatumaid küsimusi, peale selle, kust ma sain oma kirjanikunime, on see: "Kas sa korvpalli ka mängid?" Nagu peaks peaaegu kaks meetrit pikk mees tingimata korvpalli mängima! Ei mängi, ei oska - ei ole kunagi osanud ega osata ihanud. Ei ole kunagi ennast korvpallist köita lasknud. Jaa, ma olin isegi mõlema paralleelklassi peale rivis kõige esimene poiss, aga korvpallimängus sellest mingit kasu ei olnud: põrgatamist ma selgeks ei saanud, visketäpsus oli juhuslik, et mitte öelda nullilähedane. Korvi alt sain kõik pallid, jaa, muidugi esimesena kätte, aga mis sellest kasu oli, kui ma ei suutnud ega suutnud neid sealt samast korvi alt kaheks punktiks realiseerida - kuni lõpuks võeti kolm sekundit. Ei, korvpall pole kunagi minu ala olnud. Ja praegu ei näe, et hakkaks ka tulevikus olema.

Üldiselt, kuni kooli vahetamiseni enne 10. klassi minemist olin tagasihoidlik ja tagaplaanile hoidev poiss, mis avaldus loomulikult ka spordis, s.o kehalises kasvatuses, sest muid sportlikke väljundeid, peale mõne trenniskäimise katse, mul selle ajani sisuliselt ei olnud. Kehalise kasvatuse näitajad olid igati okei, aga ei olnud ka midagi silmapaistvat. Ilmselt on spordihuvi tekkes suuresti ka õpetajal tähtis roll - alates sellest, et selgitatakse muidu nii tüütavana tunduvate harjutuste (nt 10 ringi ümber saali, 4 ringi ümber koolimaja vms) vajalikkust. Aga selliseid õpetajaid mulle põhikooliaega peaaegu et ei sattunud.

Mõnikord tundsin respekti muudkui võistlustel käivate klassivendade ees, aga seegi oli hetkeline. Ma olin põhikooli lõpuklassides oma vanuseastmes kooli parim saksa keele oskaja, käisin isegi vabariiklikul olümpiaadil (nüüd on see taie vaikselt hääbunud), trügisin järjest ettepoole parimate kirjandikirjutajate reas - ning 9. klassi lõpuaktusel olin lennu parima keskmise hindega. Direktor koguni küsis minult, lõputunnistust kätte andes: "Kas on lootust ka sügisel näha?" S.o keskkoolis. "Ei tea," vastasin. Siis ka tõesti veel ei teadnud. Läksin, tunnistus näpus, vastuvõttu taotlema uude kooli. Seal võttis mind vastu õppealajuhataja, heitis pilgu tunnistusele ja - olingi sees! Hiljem selgus, et üldine 10. klassi koosseis oli tegelikult otsustatud nõudlike katsetega... Nii et jälle see minu hea tunnistus!

Jätkates siiski veel põhikooliga - käisin kolmes trennis. Vibulaskmises, korvpallis ja võrkpallis. Kõigis neis käisin eri aegadel. Korvpall ja võrkpall toimusid ühes ja samas kohas - trammi 2. ja 4. liini lõpp-peatuse lähedal, Leningradi maantee ääres asuvas majas, mille katusel oli suurelt kiri "Metallist". Seal oli mingi saal. Kusjuures praeguseks on mul need kaks trenni peas nii segunenud, et ma täpselt ei suudagi neid üksteisest eristada. Ühele neist sattusin igatahes nii, et koolis käis treener poisse värbamas, mina ütlesin talle, koolimaja kõrval, ka "jah". Ja ühe neist lõpetasin enda jaoks ära nii, et vihastasin, kui treener sundis mind peale trenni duši alla minema, aga mina ei tahtnud - ja järgmisel korral enam trenni ei läinud. Ilmselt oli tegu ühe ja sama trenniga, sest treener oli mõlemal juhul sama. Kumbki neist trennidest mulle ka mingit pinget ei pakkunud, käisin seal rohkem mehaaniliselt.

Aga vibutrenn oli juba huvitavam. See toimus Kadriorus, ühes võimlas, kus harjutati ka tennist. Vibutrennis käisin ka oma elu esimesel ja viimasel võistlusel enne keskkooli - küll mul oli siis tähtis tunne, kui ma sain õpetajale ette näidata treeneri tundidest vabastuskirja, nagu kõik teised võistlustel käijad! Mina lähen võistlustele - seda mõeldagi tundus uhke! Võistlus ise nii hästi ei läinud, lasin ikka üsna halvasti - igati oma harilikul tasemel. Lõppkokkuvõttes vajus ka vibutrenn ära. Ehkki olin juba väiksest poisist peale maal armastanud vibu teha, ja mitte niisama, vaid nooltega, millel naelad otsas... Ükskord lasin ühe sellise isegi vanaisale näppu kinni, aga muidu olin nii hoolikas, et ühtki tõsisemat õnnetust kunagi ei juhtunud. Muide, just sellel põhjusel - nooled, millel naelad otsas - löödi mind minema ka Kose-Lükati pioneerilaagrist 1989. aasta suvel.

Miks tahtsin vahetada 10. klassi minnes kooli? Üks argumente oli kindlasti uue kooli ajakirjanduskallak. Tallinna 62. Keskkoolis, kuhu läksin, jagunes gümnaasiumiosa kaheks: tele- ja raadioajakirjanduse ja ökoloogia kallakuks, ja ajakirjanduse kallaku ETV-poolne õpetaja oli millalgi olnud lausa Vahur Kersna isiklikult. Nii et lummust, mis meelitas, ei olnud mitte vähe. Meil hakkas teleajakirjandust õpetama ETV teenekas töötaja Voldemar Lindström - muhe härra, aga hoopiski mitte nii karismaatiline kui Kersna. Raadio poolel andis meile tunde Reet Made. Kokkuvõttes oli see kallak siiski mulle isiklikult väga avardav.

Teiseks põhjuseks oli soov natuke imagot ümber kujundada. Vanas koolis hakkas tasapisi häirima aasta-aastalt (lõpuks kokku 8 aastat!) paratamatult suurenev n-ö sotsiaalne taak. Mingi luuser või tõrjutu ma ei olnud, aga asjad olid nii kujunenud, et oleks tahtnud veidi uuendada või värskendada oma sotsiaalset staatust. Ja uus kool võimaldas puhtalt lehelt alustada. Lisaks tundus ka vana kooli üldine aura ja perspektiivide ring veidi ahistav ja väikseks jäänud.

Jätkates nüüd jälle spordilainel, siis uues koolis, pole liialdus öelda, avastasin endas kõva sportlase! Ilmselt oli see seotud puhtalt lehelt alustamise enesetunnetusega, teisiti ei oska ma seda seletada, aga juba esimeses 100 meetri jooksus olin kahe klassi parim! Aeg oli midagi 13,7 kandis. Kusjuures ma üldse ei pingutanud, lihtsalt jooksin selle täiega, mis mul parajasti oli. Sama lugu oli 200 meetriga. Sellest edasised distantsid (800 m jne) tõid juba tina jalgadesse ja pisted rindu.

Edukas olin veel kaugushüppes ja kolmikhüppes, siingi sama mängleva kergusega. Lihtsalt jooksin ja hüppasin - ja jälle kooli tippu kuuluvad tulemused! Probleeme ei olnud ka kuuli, ketta ja odaga, aga siin sai päris korralike tulemuste saavutamisel takistuseks tehnika. Mitte ei saanud aru, kuidas kettas see "väikse sõrme tunne", või mis ta oligi, peab tulema...

Kaaslased suhtusid mu sportlikesse saavutustesse tunnustavalt ja soosivalt, mis suurendas mu võidurõõmu veelgi, ja peagi järgnes see, mis järgnema pidi - ülelinnalised võistlused. Mäletan neist kahte - kui neid üldse rohkem oligi. Esimene oli vist 10. klassis, olin 100 meetri pendelteatejooksu meeskonnas. Minu sooritus polnud päris veatu, sest võtsin alguses veidi viltuse suuna oma tinglikult rajalt kõrvale - silm ei registreerinud kohe meeskonnakaaslast teisel pool väljakut. Aga kui ära registreeris, siis tegid jalad vea suures osas tasa, nii et katki polnud midagi. Tulemust ei mäleta, aga väga hull see ei saanud olla.

Teisel võistlusel, mida mäletan - see oli vist 12. klassi kevadel -, jooksin 100 meetrit üksi ja hüppasin vist ka kolmikut. Edetabelit hägustas üldse neil ülelinnalistel võistlustel asjaolu, et minu meelest pistsid tavaliste koolide esindajatega ühistel alustel rinda ka spordi-erikoolide esindajad. Aga siiski, tol teisel võistlusel jooksin 100 meetris oma isikliku rekordi, mida ma pole siiani ümber lükanud, 12,5. See oli igatahes nii kõva sündmus, et järgmisel päeval teatas kehalise kasvatuse õpetaja Rein Suitsmart (tore ja hea õpetaja, täieline respekt, olgu ta siin nimeliselt meenutatud!) sellest ka teistele õpetajatele, miska sain õnnitlussõnad klassijuhatajalt. Ja oli mu tulemus ka küllalt hea selleks, et ennast pidada Tallinna, või vähemalt Lasnamäe üheks kiiremaks lippajaks mitte-spordierikoolide arvestuses. (Kõlab peaaegu nagu Al Bundy four touchdowns in one game!, eks ole.)

Niisiis olin keskkoolis spordi alal päris kõva tegija! Muidugi, mis puutub korvpalli, siis ei üllatanud ma siin endiselt millegagi. Ja kui resultatiivsuse tasand kõrvale jätta, siis lemmikaladeks olid 100 meetri jooks ja... saalibändi.

Tegelikult väärivad ka minu põhikooliaegsetest kehalise kasvatuse õpetajatest vähemalt kaks nimelist meenutamist. Kuskil 2. või 3. klassis oli meie kehkaõpsiks lühiajaliselt ei keegi muu kui Jaan Martinson, nüüdne SL Õhtulehe spordiajakirjanik, toona Eestis pesapalli propageerija ja populariseerija. Ta oli superõpetaja, oskas innustada ja asja sisuliselt kaasakiskuvaks muuta. Muide, lisaks muule õpetas ta minule isiklikult selgeks kingapaelte, sel hetkel täpsemalt tennisepaelte sidumise! Enne ma seda ei osanud, aga Martinson tegi selle mulle imelise sõbralikkuse ja kannatlikkusega kiiresti vesiselgeks. Olen sellest kirjutanud ka Tähekesse väikse meenutuskillu.

Teine kehkaõps põhikoolist, keda nimeliselt mainida tasub, on Heido Selmet, kes õpetas veel ka bioloogiat ja zooloogiat. Tal oli küll vaieldamatu autoriteet, tema tunni ajal oli klassiruumis vaikus ja töine meelestatus, võimlas poistel distsiplineeritud tegevus - kuid pedagoogina kehalise kasvatuse alal andis ta ainest vaid seljataguseks nokkimiseks ja lõõpimiseks, mingit sisulist lähenemist või saavutusele ärgitamist, isegi mitte vahetut suhtlust temalt oodata ei olnud. Peale õpetajatöö on Heido Selmetil ka teine, üldsusele tuntud tahk, nimelt on ta olnud tegev näitekunsti valdkonnas - tema mängitud on Visaku roll "Kevades" ja "Sügises". Samuti oli minu kooliajal näitleja tema tütar Kadri Selmet, kes mängis "Pätus" seda tüdrukut, Piiat.

Pärast keskkooli lõppu on mu ainsateks kokkupuudeteks mõtestatud spordiga jäänud 2001. aastal Eesti Ekspressi korraldatud kaugushüppevõistlus kirjanikele, kus suht külma jalaga saavutasin viie katsega resultaadiks suht viisaka tulemuse, 5,40 (Jan Kaus 3,25; Aarne Ruben 4,27), ning Tartu NAK-i ridades peetud sõpruskondlikud kohtumised jalgpallis. Tollel viimasel alal olen muide kogu oma elu jooksul olnud sama tegus kui korvpalliski...