*

Oli meeldiv võimalus viibida eilsel presidendi korraldatud loomeinimeste vastuvõtul iseseisvuse taastamise puhul. Algselt pidi see toimuma presidendilossi Roosiaias, nagu eelminegi aasta, aga tänavu viidi vihmaohu tõttu üle paarsada meetrit eemale Kumusse.

Tänavu toimus loomeinimeste vastuvõtt teist korda. Eelmisel aastal, kui olin seal esinejana (väikest kokkuvõtet loe siit), jättis see sündmus minusse väga meeldivad mälestused. Kirjanikud, kunstnikud, muusikud, heliloojad, filmitegijad, näitlejad jne omavahel, intelligentne ja loominguline seltskond, vahetu suhtlus, värvikate isiksuste galerii, samuti atmosfäär ise (hea ilm, ilus aed), rääkimata presidendi sütitavast ja poliitiliselt loovast kõnest.

Sellise n-ö augustivastuvõtu näol, iseseisvuspäeva vastuvõtu kõrval, on tegemist väärt algatusega. Vaadates riiklikult poolt, on loomeinimeste osa iseseisvuse taastamisel ülioluline. Vaadates loomeinimeste poolt, siis on see neil ilmselt üks suurimaid kokkusaamisi aasta jooksul.

Eelmisel aastal oli eeskavas rõhk noortel kultuuritegijatel: ansambel Köök ning luuletajad Kristiina Ehin, Vahur Afanasjev ja mina. Tänavu oli mingil määral seda rida jätkatud - esines ansambel HU? ja selle kahe seti vahel astus kõnega lavale Kadri Kõusaar. HU? kontsert oli kindlasti hea - kui mitte arvestada seda, et sellisel üritusel ei ole bändi etteaste mitte niivõrd vaatamiseks ja kuulamiseks, kuivõrd taustaks söömisele ja jutlemisele.

Aga saund oli hea, ja võrreldes HU? kontserdidebüüdiga Rabarockil oli Hannaliisa Uusma hääl suve jooksul saadud praktikast ka veidi kõlavamaks-avatumaks muutunud. Eraldi üllatus oli neilt uue loona cover vanast kuulsast Mahavoki loost "Mägede hääl". Hea saund ja hea tehnika muide paistavad lahutamatult kuuluvat presidendi vastuvõtu juurde, sest eelmisel aastal oli Köögi sõnul nii üks kui teine olnud seni nende parim - kõik täpselt nii paigas, nagu vaja.

Presidendi kõne tekitas see aasta minule kena üllatuse, õigemini öeldes jahmatuse. Sisuliselt oli tegu peapesuga loomeinimestele. Etteheiteid oli kolm. Esiteks: kultuuriüldsuse hiljutine äge protest kultuurkapitali kaitseks. Teiseks: kultuuriüldsuse "vaikimine" Gruusias toimuva suhtes (pole toetuskontserte, ühispöördumisi jne). Kolmandaks: eesti keele mittekaitsmine kultuuriüldsuse poolt (tolereeritakse sõnu nagu kopima, hängima, delete'ima). Riigipea instantsi toel langes põlu alla koguni SMS-ide saatmine... (Kõne täistekst siin.)

Presidendi enda kirjutatud see kõne tõenäoliselt küll ei olnud, sest ta takerdus selle ettelugemisel mitmel korral. Võis tajuda ka kerget väsimust või jõupuudust sõnade väljaütlemisel - aga see võib olla seletatav kogu jõu väljapanekuga öölaulupeol ja äsjase kerge terviserikkega. Igatahes oli sõnades süütejõudu vähevõitu. Ei olnud seda energiat, mis mullu, kui ta nõudis taasiseseisvumise asemel iseseisvuse taastamisest rääkimist.

Olgu need etteheited kas või õigustatud, ma ei kutsu endale ju sünnipäeval külalisi selleks, et neile öelda - armsad sõbrad, te olete ikka nii- ja niisugused küll. Aga presidendi kõne kukkus välja just selline. Ja loomulikult need etteheited ei ole ka õigustatud. On ikka Gruusiast räägitud küll, ja mis näitaja see ka oleks, kui ei oleks, ja kaitstakse ikka keelt ka. Aga mitte nii, nagu kujutaks seda ette üks keskmine emakeeleõpetaja, vaid nii, nagu südametunnistusega loomeinimene. Ja etteheide kultuurkapitali asjus?! Hakka või otsima jälle poliitilist avantüüri... Aga jätame selle kõne.

Loomeliitude esindajad Kumu siseõuel. F: Wr

Muidu oli eilne õhtu suurepärane. Õhkkond oli meeldiv ja vaba, täis loomeinimeste rahutut ja teravat vaimu. Nägin palju tuttavaid ja sain rea uusi.

Veinilaua ääres sain Arnold Rüütlile lõpuks isiklikult ära öelda selle, mida olen tahtnud talle juba ammu öelda: nimelt selle, et tema paariminutine esinemine saates "Buratino tegutseb jälle", kui Malvina ja Artemon tal presidendilossis külas käisid, on üks tema parimaid teleesinemisi, mis ma eales näinud. Ütlesin veel, et see ei ole ainult minu arvamus, ja et kui temast kunagi peaks tehtama eluloofilm, siis peaks selles kindlasti leitama ruumi ka sellele paariminutisele saatelõigule. Lõpetuseks tänasin teda stsenaristina. Rüütel oli silmnähtavalt rõõmus ja surus mul kätt.

Andres Langemets küsis, kas mu romaan "Lipamäe" on läbi müüdud, tema soovivat seda kinkida oma ämmale, kes armastab nõukogudeaegseid kombaine, traktoreid, veoautosid ja teisi masinaid. Kahjuks pidin talle ütlema, et jah, nii läbi kui läbi - aga varsti tuleb kordustrükk. Ja lisasin, et praegu oleks mul samasuguse romaani kirjutamine ilmselt võimatu, sest selleks peab olema, noor, rumal ja äksi täis. Seepeale astus Langemets minust sammu eemale, mõõtis mind lõbusa muigega alt üles ja teatas, et tema arust olen ma ka praegu noor, rumal ja äksi täis!

Veidi hiljem rääkinud Langemets ühes teises seltskonnas, et Wimberg ja Rooste olid vanasti ikka hullud, aga nüüd see Aarne Ruben - vaat tema on ikka täiesti mõistetamatu nähtus! Langemetsal on muide varsti välja tulemas luulekogu "Vooder". Pidi sisaldama hulgaliselt otsekohest ütlemist. Meenub, et ka Jürgen kiitis mõni aeg tagasi mingeid ta värskemaid värsse. Igatahes soovitaksin luulehuvilistel asjaga kursis püsida.

Nagu ütlesin, pidas ka Kadri Kõusaar kõne. See oli adresseeritud presidendile ja algas kuidagi üsna hädiselt. President siirdus lava ette tähelepanelikult kuulama, aga mina lahkusin protestiks saalist, s.o läksin Kumu siseõue värsket õhku hingama. Hiljem kuulsin, et Kõusaarel oli kõne teises pooles olnud raskusi publiku suminast üle kostmisega ning siis oli lavale läinud õhtu juht Jaanus Rohumaa ja manitsenud inimesi veel natuke oma juttudega kannatama, et Kõusaar saaks kõne lõpetada.

Hiljem küsisin Kõusaare käest lühikokkuvõtet, millest see kõne oli. Oli olnud sellest, et meid, eestlasi, kes me oleme nii väiksed, ei näe keegi, aga meie näeme kõiki. Kõne kõneks, Kõusaar Kõusaareks - sellises kontekstis on ikka jube raske inimesi ennast kuulama panna. Eriti veel nii uduse teemaga. Kui rahvas on kord juba salatikausside juurde juhatatud, on eeskava sisuliselt tehtud! Ülejäänu jääb vaid kõminaks taustal. Õigupoolest kuulati kogu õhtu jooksul ühtlaselt kõrge huviga ainult presidenti ja gruusia rahvamuusikute gruppi. Sest varakristlikud ladinakeelsed koraalid Vox Clamantiselt, mis olid kohe pärast presidendi kõnet, mõjusid veidi uinutavalt.

Nagu eelmisel aastal, olin ka nüüd üks viimaseid lahkujaid. Selliste tähtsate pidude lõpuhetkis lihtsalt on midagi, mis sunnib lahkumisega viimaste hulka jääma - kui ruumid näiliselt nagu tühjad, aga õhus ometi veel kõik see aura ja särin. Eelmisel aastal olid viimasteks lahkujateks mina, Afanasjev, Hanno Soans, viimase tüdruksõber Silvia Sosaar, Üllar Saaremäe ja veel paar inimest - ja Saaremäe suudles presidendilossi ees sõprustunde tuhinas kõigi silme all kirglikult Soansit suule.

See aasta olime viimasteks Kumu ukse vahelt augustiöösse poetujateks mina ja filmimees Mikk Rand. Korrates eespool öeldut - oli väga meeldiv õhtu. Aitäh presidendile ja tema korraldajameeskonnale!

Sama teema, pluss fotosid-videosid Eesti Päevalehes, Äripäevas ja Delfis.