kolmapäev, 9. september 2009

õiendus minu ilukirjanduse ja isikliku elu vaheliste seoste küsimuses

Mu uus romaan pole veel isegi endale kirjastust välja valinud, aga juba tekitab emotsioone. Inimesi, kes tõttavad ennast selles romaanis ära tundma, on senise seisuga ikka juba rohkem kui üks. Kõigi nende ja potentsiaalsete tulevaste muretsejate rahustuseks ütlen, et tegu on sajaprotsendiliselt väljamõeldisega, ma ei ole seda ekstra kellelegi pühendanud või spetsiaalselt kellestki inspiratsiooni saanud. Minu isiklik elu, olgu ta nii sündmuste- ja juhtumusterohke või -vaene kui tahes, on ikka tühine suurus kirjandusega võrreldes, seda ei ole mõtet suurde kirjandusse põlistada. See ei oleks seda lihtsalt väärt. Mul oleks isegi halb lugeda raamatut, mis formaalselt võib küll olla hea, aga ei saa kaugemale minu enda pisikesest eksistentsist ja sellega seonduvast. Mul ei oleks sellise raamatu üle hea meel, ja selle kirjutamisele kulutatud aeg oleks tegelikult maha visatud aeg. Seega kordan, et tegu on väljamõeldisega. Keda aga huvitab, kust ma sain ainest ja inspiratsiooni, siis harjutagu ennast igapäevaselt klõpsima selle blogiakna paremas servas oleva "Antropoloogia" nimelise menüü linke.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ka neiu Irja ka ennast ära tunda saab?

Anonüümne ütles ...

Sul on ikka eriline anne endale vihavaenlasi soetada. Jõudu!

wr ütles ...

Kindlasti on inimesi, kellele meeldib ennast kõikvõimalikest kohtadest ära tunda, ma ei saa selliste eest mingit vastutust võtta. Saan ainult öelda seda, mida postituses ütlesin.

Anonüümne ütles ...

Vaevalt, et see neile meeldib. Kirjanikuks olemise sildi all on ju nii lihtne ennast vastutusest taandada, pohhui, mis teised inimesed tunnevad.

wr ütles ...

Lisan, et: palun kõigil maha rahuneda. Mitte ükski normaalse mõistusega inimene ennast selles raamatus isiklikult ära ei tunne.

Anonüümne ütles ...

Nonii, huvi selle raamatu vastu on nüüd üles köetud :)