Kaks lugu Maria Savisaarest

Seoses üle-eelmises postituses "Kruogani" juures mainitud Maria Savisaare ehk Mariiaga tahaksin kasutada juhust ja ära pihtida kaks lõbusa maiguga lookest, enne kui ajaliiv need mu mälust olematusse pühib.


Kuidas ma Maria Savisaarest fotomodelli tahtsin teha

See lugu juhtus 1997. aasta suvel. Suurema osa selle aasta juunist, juulist ja augustist saatsin mööda Tallinna vanalinnas, käies kodus ainult ööbimas. See oli erakordne suvi, sain iga päev kümneid uusi tuttavaid, ja me elasime omamoodi hipiaega, suurema osa päevast Harju tänava haljasala ehk Lollaka ja Raekoja platsi vahel chillides ja tolgendades. Sellest suvest võiks kirjutada eraldi raamatu. Kelle kõigiga ma siis tuttavaks ei saanud! Kellega vähem ja riivamisi, kellega kohe nii, et siiani sõber.

Üks neist kümnetest ja kümnetest, kokkuvõttes vist mitmest sajast inimesest oli Maria Savisaar. Et tegu on tuntud poliitiku tütrega, ei läinud mulle üldse korda, see oli vaid huvitav fakt. Ja ega mul temaga mingeid lähedasi kokkupuuteid ka väga ei olnud. Ma ei mäleta, mis seltskonnas me üldse kokku puutusime. Eeldatavasti toimus see kas Hedda Maureri või Inglise kolledži õpilaste kaudu. Hedda ja Inglise Kolledži õpilased moodustasid ühise seltskonna, ja mäletan, et nägin Mariat vähemalt ühel korral koosviibimisel Hedda juures, kus ta rääkis köögilaua taga väga enesekindlal toonil, nagu talle omane, midagi sellest, et tema isa ei suhtle enam Kärt Karpaga, aga kui Kärt tahab olla ikkagi tõsiseltvõetav poliitikast kirjutav ajakirjanik, siis peab ta püüdma, et Edgar Savisaar temaga suhtleks.

Nüüd tuleb mängu teine tegelane, ja selleks on mu keskkooli ajalooõpetaja Harry Egipt, avalikkusele tuntud rohkem kui reklaamfilmide režissöör ja kunstfotograaf. See oli suvi enne minu ülikooli astumist, keskkool oli seljataga. Enamasti ei ole siis enam - ega üldse - eriti põhjust jääda oma õpetajaga tänaval juttu ajama, aga Egipt oli õpetaja, kellega õpilased võisid rääkida ka muudel teemadel peale õpetatava aine ja kellega tänaval kokku sattumine võis tähendada seda, et järgnes pikem jutuajamine. Vähemalt juhtus minuga nii suvel pärast keskkooli lõpetamist mitmel korral, ja juhtus isegi veel järgnevatel aastatel, viimati vist 2006. või 2007. aastal, kui Eesti Päevalehes töötasin. (Meie seni viimasel kohtumisel Draamateatri ees jäin tema pärast hiljaks hommikusele koosolekule, sest ta kuidagi nagu üldse ei paistnud mõistvat, et kellelgi saab olla kiire...)

Ühel neist kordadest, mil 1997. aasta suvel vanalinna tänaval kokku sattusime, hakkas Egipt rääkima sellest, et otsib parajasti ilusaid tüdrukuid fotomodelliks. Ja pakkus mulle, et ma võiksin olla n-ö agendiks, lasta silmadel tähelepanelikult ringi käia, ja kui märkan kedagi sobivat, siis Egiptile teada anda. Oluline asjaolu selle juures oli see, et vahendaja - see tähendab, avastaja - pidi saama teatava osa modelli tuludest. Modelle oli vaja ikka sündsateks eesmärkideks, ehkki mäletasin, et olin kunagi xxx-ajakirjast Sexer näinud ka Egipti aktifotosid (need olid täiesti omaette esteetika! näiteks oli üks pilt selline, kus alasti näitsik istus jõekaldal suure liniku peal, pilk kauguses, aga ees... kristallvaas).

Ja andis Egipt mulle selle jutu peale kaks suletud ümbrikku, mis oli tarvis modellikandidaatidele edasi anda. Nende sees olid ilmselt tingimused jm lähem info. Ma ei tea, ma ei teinud neid kunagi lahti. Tegelikult ma ei mäletagi, mis neist ümbrikest sai. Kuid ma mäletan seda, et lasksin silmadel tähelepanelikult ringi käia, nagu Egipt oli palunud, ja sattudes varsti pärast seda kokku Maria Savisaarega, jäin mõtlema, et miks ei võiks Mariast modell saada. Ta oli selline hoolitsetuma olemise ja väljanägemisega, võrreldes teiste tüdrukutega neis ringkonnis, kus sel suvel liikusin. Selle jutuga tema poole pöördusingi. Mu mäletamist mööda toimus see keset Raekoja platsi. Maria kuulas mind tõsiselt ära ja ütles: "Jah, mulle on ka öeldud, et ma olen fotogeeniline." Niisiis oli mul temalt nõusolek peaaegu sama hästi kui olemas! Leppisime kokku, et võtan temaga ses asjas peagi konkreetsemalt ühendust.

Ma ei mäleta, mis siis ette tuli - aga sinnapaika see asi paraku jäi. Kas jahtus minu agendiaktiivsus või tuli midagi muud vahele. Võib-olla ei pidanudki see asi üldse Egipti kaudu käima, võib-olla oli see protseduur ikka veidi keerulisem, kui lihtsalt oma endisele ajalooõpetajale telefoninumber anda ja pärast vahendustasu rõõmsasti vastu võtta. Jaa, ilmselt. Aga ei tea, ei mäleta. Igatahes fakt on see, et pärast Marialt nõusoleku saamist jäi asi soiku. Mõttes jõudsin siiski juba mitugi korda arutada, kui palju ma siis modellitööstusest Maria vahendamise pealt võiksin teenida. Täpselt poldud mulle midagi nimetatud.

Lubadused olid antud, aga asi oli soikus, ja pidi minust soiku jäämagi. Ma ei viitsinud enam peensustesse ja nüanssidesse süveneda. Suvi vältas hooga edasi, täis vahvaid hetki ja toredaid tutvumisi. Aga Mariaga järgmistel kordadel kokku saades oli veidi piinlik küll. Teisele ma ei tea mis suured lubadused kokku lubatud, peaaegu et Naomi Campbelli ja Heidi Klumi kõrvale asetatud - ja nüüd siis nii. Mitmel järgmisel kohtumisel lihtsalt püüdsin talle mitte otsa vaadata. Kuni, millalgi, ikkagi ütlesin, et oled tõesti fotogeeniline, aga asi vajus ära.

Märgin veel, et olin leidnud lisaks Mariale teisegi modellikandidaadi. Mäletan, et teda pidin pikalt veenma, et tegu ei ole mingi pornovärgiga. Aga jäi loomulikult ka see asi unarusse. Ei saanud minust Eesti tüdrukute modellimaailma viijat! (Keda Harry Egipti isik rohkem huvitab, võib lugeda tema kohta minu blogist ka pikemalt.)


Kuidas ma Maria Savisaare saladuse paljastasin

See lugu juhtus 2002. aasta hakupoolel. Ilmselt oli see 31. jaanuaril, kui jalutasin Harju tänaval ja vastu tulid Hedda Maurer ja Maria Savisaar, võimalik, et ka Priit Kruus. Neil uudis: neil kolmel ilmub kohe raamat, pealkirjaks "Koopia", sees Heddalt üks lugu, Priidult üks lugu ja Marialt üks lugu. Ainult et mitte Maria Savisaare või isegi "Kruoganist" tuntud Mariia nime all, vaid uue pseudonüümi Mia Leite all. Seda saladust paluti hoolega hoida, sest Maria ei tahtnud, et see ilmsiks tuleks. Vist tahtis kirjanduses figureerida puhta lehena, ilma Savisaare tütre segava taustata. Loomulikult ma lubasin seda saladust hoida. Ja kavatsesin seda ka tõsimeeli teha.

Pärast seda kohtumist läksin tagasi töö juurde, Eesti Päevalehte, kus juba eelmise aasta septembrist täitsin Arkaadia toimetaja ametikohuseid. Kultuuritoimetust, mille alla Arkaadia toimetaja ametikoht kuulus, juhatas Ilona Martson (Kivirähk). Väga tore inimene ja kõigist neist kultuuritoimetuse juhatajatest ja nende kaa-teedest, keda mina seal aastail 2001-2007 jõudsin üle elada, kahtlemata kõige parem ja professionaalsem. Ta oli täpselt see filter kultuuri ja muu toimetuse vahel, mis tagas, et suuremad totrused, mis paraku aeg-ajalt õhku kerkisid, jäid meist eemale ja meie saime rahus tegelda kultuuriga. Siinkohal mu õpetussõnad kõigile maailma päevalehtede peatoimetajatele: kõige kvaliteetsem on teie kultuurirubriik siis, kui te seda ei torgi ega ürita suunata. Mida vähem seda torgite, seda parem. Mida rohkem seda torgite, seda halvem. Jätke need inimesed rahus kapi taha nahistama, laske neil teha, mis nad teevad, ja te saavutate selle, et teie lehes on kultuurielu kajastatud kvaliteetselt. Ärge tülitage neid juttudega infokastidest ja tähemärkidest. Mida rohkem infokaste, seda vähem kultuuri.

Nõnda, läksin tagasi tööle. Kell oli saamas neli, ja kell neli on Eesti Päevalehes õhtune üldkoosolek. Mina aga olin vist käinud Kirjanike Majas mingit üritust jälgimas - eks sellepärast saingi Harju tänaval Hedda ja teistega kokku saada - ja vist natuke liiga kauaks jäänud. Tundus, et pean kuidagi ennast välja vabandama. Pillasin Ilonale, et üks huvitav noorte autorite raamat tuleb peagi välja. Ahah. Hedda ja Priit ja Mia. Ahah. Mia on Savisaare tütar Maria Savisaar. Ahah? Aga see on saladus, palun ära kellelegi ütle. Ahah. Ja läkski Ilona õhtusele koosolekule. Ja lobises selle asja seal kogemata ikkagi välja.

Tagajärjeks: Tuuli Koch võttis teema kohe ette, kirjutades juba järgmise päeva lehte "paljastava" nupukese pealkirjaga "Savisaare tütar üllitab raamatu". Sain sellest kohe pärast koosolekut teada, üritasin veel päästa, mis päästa annab, saatsin (vist uudistetoimetuse juhatajale Jaanus Piirsalule) meili, kus püüdsin kaitsta autori õigust jääda varjatuks pseudonüümi taha, aga see oli nagu hane selge vesi. Kõik, mis teha sain, oli minna toimetuse üldkataloogi ja siluda seal veidi Kochi lugu, et see vähemalt faktide poolest õige ja stiililt talutav oleks. Ekstra jälgisin, et Hedda ja Priidu nimed ikka saaksid mainitud. Aga lehes (1. veebruar 2002) ilmus see nups kohe eriti nuditult, nii et teiste autorite nimesid isegi ei mainitud:

SAVISAARE TÜTAR ÜLLITAB RAAMATU

Tallinna linnapea Edgar Savisaare tütar Maria Savisaar avaldab varjunime all koos kahe teise autoriga jutukogu "Koopia". Eesti Keele Sihtasutuse juhi Toomas Väljataga sõnul on ta autoritest kohtunud ühe neiu ja ühe noormehega. "Ma ei oska öelda, kas üks on Maria Savisaar, sest ma ei tea, milline ta välja näeb. Kuid sel juhul esineb ta kirjutades varjunime all, sest Savisaare nime ei ole märgitud," ütles Väljataga. Tuhandelise tiraažiga "Koopia" esitlus toimub 7. veebruaril.

Vaat nõnda, kogu uudis! Ma arvan, et ei kunagi varem ega hiljem pole ükski minu toodud teema nii operatiivselt lehte sisse läinud, kui seekord! Tegin sellest muidugi omad järeldused. Ilona peale ma pahane ei olnud, sest eks ta samuti sama pahaaimamatult lobises selle välja, nagu mina, arvates, et seda asja saab kontrolli all hoida. Aga kergem on lendu lastud noolt tagasi võtta, kui öeldud sõna - ütleb hiina vanasõna. Pärast seda juhtumit jälgisin ma EPL-is hoolega, millist infot kollektiivile levitan ja millist mitte. Eriti just muu toimetuse suunas. Sest kultuuritoimetuses sai mõnigi kord teema asjaosaliste palvel sahtlisse jäetud. Lugejad jäid ilma võib-olla huvitavast artiklist, aga esimene, kes sellest võitis, oli kultuur ja selle tegijaskond. Ja kultuur oli siiski meie prioriteet number üks, lugejanumbrite ja "põneva" ajakirjanduse tegemise ees. (Keda huvitab "Koopia" teema, võib lugeda Eesti Ekspressist Piret Jaaksi intervjuud kolme autoriga.)

- - -

Niisiis, hoolimata oma õilsatest kavatsustest ja loetud hulgast põgusatest kokkupuudetest, olen Maria Savisaarele valmistanud vähemalt kaks ninanipsu, esimese tühise, teise siiski vist üsna ebameeldiva: jätsin ta poolele teele modelliks saamisel ja rikkusin ära hoolega hoitud pseudonüümi. Hedda vist hiljem ka mainis, nagu oleks Maria sellepärast pahane olnud. Aga ma tõesti palun vabandust. Üldiselt olen ma siiski usaldusväärne inimene, ja hoida palutud saladusi linna peal levita. Isegi siis, kui nendega võiks seltskondlikku profiiti lõigata.