memuaristlikku Harry Egiptist

Eelmise nädala Areeni kaanepersooniks oli 1980. aastate telereklaamide režissöör Harry Egipt. Harry Liivranna intervjuu tutvustas lugejale huvitavat ja iseteadlikku filmikunstnikku, kelle omanäolist esteetikat on kasutatud lausa mängufilmi "Borat" lõputiitrite taustaks. Laiema avalikkuse silmis ongi Harry Egipt eelkõige - filmimees.

Juba Areeni kaanepilti nähes meenus mulle aga hoopis - keskkool. Sest mina tunnen Harry Egipti eriti hästi ajalooõpetajana! Nimelt, kui käisin aastail 1994-1997 Lasnamäe Üldgümnaasiumis (siis veel Tallinna 62. Keskkool), andis ta mulle 10. ja 11. klassis ajalugu. Kümnendas oli õppekavas Eesti ajalugu muinasajast tänapäevani, üheteistkümnendas 20. sajandi ajalugu kuni Teise maailmasõjani. Neid perioode õppis minu lend Harry Egipti käest!

Egipt oli õpetajana erakordselt värvikas kuju. Mitte ühtegi teist sellist õpetajat pole ma näinud ei enne ega pärast, ehkki haridustee jooksul on kohatud küll nii- ja naasuguste kiiksude ja veidrustega pedagooge. Esimese asjana tuleks märkida, et tema suhtumine õpilastesse oli palju vahetum kui teistel õpetajatel - ilma selle barjäärita, mille õpetajad endale oma autoriteedi kaitseks tavaliselt kindlustavad.

See ei tähenda, et Egipt oleks olnud "oma poisi" tüüpi õpetaja, või et nagu ta oleks olnud selline, kellega annab mõnikord terve tund maast ja ilmast lobiseda. Ei, "oma poiss" ta ei olnud, piir oli siiski olemas, ja lobisemisele andis teda kallutada ka üsna valitud kordadel. Pigem tuli see vahetus ilmsiks milleski muus. Üldises, üldinimlikus olemises, suhtumises maailma ja teistesse inimestesse üldse. Ta oli selline, nagu ta oli - veidi kummaline, natuke veider - ega hakanud kedagi teist mängima. Ja õpilastesse suhtus ta kui noortesse inimestesse, kes formaalselt olid temast allpool, aga kes põhimõtteliselt olid väärt seda, et nende isiksust akstepteeritaks. See tahk tema iseloomus oli väga meeldiv.

Parema pildi temast saab ilmselt, kui kirjeldada veidi tema õpetustööd. Kõigepealt, ajalugu ennast, seda põhilist asja oli tema tundides raske õppida. Õigupoolest, kui aus olla, siis ei olnud ta tehniliselt üldse hea pedagoog. Tema tunni käik nägi välja järgmine. Ta tuli klassi, pühkis tahvli kogu ulatuses laia ja jõulise kaarega puhtaks ning hakkas sellele kirjutama enda koostatud küsimusi uue õpikupeatüki kohta. Küsimused jooksid tahvli ühest servast teiseni, ja õpilased pidid need vihikusse kirjutama. See tegevus vältas umbes poole tunnist.

Muide, Egipti liigutused, isegi pisimad ja tühisemad, olid alati tulvil maksimaalset energiat, ta nagu oleks teinud kõike kogu tähelepanu ja pühendumisega. Näiteks püstijalu vesteldes toetas ta ikka jalad tugevasti vastu maad, nagu oleks valmistunud mingit rasket asja tõstma, kummardus kogu kehaga vestluskaaslase poole ja puuris oma pilgu talle otse pea sisse. Tema miimikas nagu üldse puudus sujuvus või harmoonia, see oli omapärane segu hüplevusest ja katkendlikkusest...

Ülejäänud osa tunnist pidid õpilased tegelema sellega, et otsisid õpiku peatükist nendele küsimustele vastuseid. Vastused olid üsna hõlpsalt leitavad, juba pealiskaudsel pilgu üle libistamisel - polnud isegi vaja asjakohast lauset lõpuni lugeda. Nii et kõik see oli väga tehniline ja väga vähe sisuline. Vastus küsimuse järele kirja - ja kui kõik küsimused vastatud, siis võis minna, kui soov oli, Egipti juurde oma vastuseid ette näitama. Tavaliselt teenis seal hindeks viie. Ehkki mõnikord laskus õpetaja vastuseid kontrollides õpilasega ootamatusse diskussiooni mingi vähem või rohkem (enamasti vähem) asjasse puutuva detaili üle.

Nii oli alati tunni lõpuminuteil õpetaja laua ümber tunglemas kobar viienoolijaid, kes moodustasid elava järjekorra, vihikud käes nõudlikult lahti. Ja noolida tuli, sest tahvlilt maha kirjutatud küsimustele vihikusse kirjalikult vastamine oli sisuliselt ainus õppetöö vorm, millega oli võimalik hindeid teenida. Mingeid vastamakutsumisi, kontrolltöid või tunnikontrolle Egipt ei harrastanud. Nagu ei harrastanud ta peale küsimuste väljamõtlemise ka mingeid muid teadmiste edasiandmise viise, nagu näiteks vana hea õpetajapoolne uue peatüki seletamine.

Veerandi lõpus võis tunni käigus ehk mingeid modifikatsioone esineda, kui kellelgi oli hindeid vähe. Siis laskis Egipt hindevõlglastel endil õppetüki põhjal küsimusi moodustada, ja vist oli nii, et teistel hindevõlglastel neile kohe suuliselt koha pealt vastata. Ja hinde sai sellisel juhul vist nii küsija kui ka vastaja.

Igatahes pidin ma ükskord mingi sellise küsimuse küsima. Mõtlesin natuke ja küsisin enda arust väga kavala küsimuse: "Millal... toimus mis... ja kus?" Vaatasin, mida Egipt sellise kalambuuri peale teeb - aga ta kehitas vaid õlgu ja pani mulle oma päevikusse kahe. Ei oldud selle küsimusega väljendatud teadmisi tunni teemast! Muide, "oma päevikusse" tähendab seda, et Egiptil oli kasutuses klassipäeviku alternatiiv, isiklik arvepidamine, paks kaustik, kus olid kõik hinded kirjas. Ja mulle nagu meenub, et sellesse kantud hinnetest moodustus alles mitme peale üks klassipäevikusse kantav hinne. Nii et see kaks polnud ilmselt suur katastroof.

Üks pilt on veel hästi meeles: astub jälle Egipt energiliselt klassi, näeb tahvlit kriidisodisena, krabab tahvlilapi, tõmbab tahvli seekord eriti jõuliste ja laiade liigutustega puhtaks ning laseb lapil viimase tõmbe lõpus ükskõikselt käest minema vuhiseda, nii et see niiske ja räpane hall kalts kauges kaares klassinurka lendab... Selle peale ütlevad klassiõe Heili närvid nii üles, et ta marsib klassist välja, kõvahäälselt pahvatades: "Mina selle hullu tunnis ei ole!!"

Niisiis olid meie kõigi teadmised Eesti ajaloost muinasajast tänapäevani ja 20. sajandi ajaloost kuni Teise maailmasõjani permanentselt nullilähedased. Peas hõljus vaid mõni üksik kogemata kombel sinna sattunud nimi, mõiste või seigake. Aga et saada ajalugu aasta hindeks midagi muud kui viis - selleks pidi kohe eraldi vaeva nägema! Jaa, vaat selline ajalooõpetaja oli Harry Egipt! Aga muidu oli värvikas ja huvitav inimene, õpilasi ei depresseerinud ega represseerinud. Lihtsalt ei osanud ajalugu õpetada - muud midagi!

Praegu rohkem ei kirjuta. Loodan neid meenutusi jätkata:
* kuidas me Egipti kui suure rokifänni tunnis biitleid või Queeni kuulasime ning mina laulutekste tõlkisin,
* kuidas ma pärast keskkooli lõppu Egiptile lühiajaliselt "talendiotsija" olin ja peaaegu et Maria Savisaare modellikarjäärile alguse oleks pannud