Hakkasin seda raamatut kirjutama 2008. aasta jaanuaris, mil ühel hetkel järsku tuli inspiratsioon mulle peale. Kirjutasin esmalt lühikese jutukese, lihtsalt niisama, ja sipsti ta sündis. Siis teise, pikema. Siis kolmanda, veelgi pikema. Esimene jutt oli päris lihtsake. Teine oli veidi keerulisem. Kolmas tuli veelgi targem. Ja nii edasi, kuni sai täis 21 juttu. Kuskil kümnenda jutu kandis hakkas vaimusilma ees terendama raamat. Maikuus hakkasin kirjutama 22. juttu, aga siis läks inspiratsioon sama järsku jälle ära ja lugu jäi pooleli. Ja nii jäigi. Need lood on mulle eneselegi üllatusena sündinud. Ma ei osanud neid ette aimata. Ja neid kirjutama hakates ei osanud ma ette aimata, kuhu need välja viivad või millega lõpevad. Mind oli haaranud seletamatu kirg, olin sattunud päris maailmast maailma, kus elas Pille-Riin. See oli kummaline, kuid kurb, ilus ja helge maailm. Ma arvan, et selles raamatus on olemas romaan - aga see on selline romaan, kuhu on kirja pandud tõesti ainult need sõnad, laused ja mõtted, millest mööda ei pääse. Ja mulle tundub, et sellesse raamatusse olen ma suutnud kokku koguda olulise osa viimase kümne aasta jooksul nähtud ja kogetud elutõest.
Osta siit!
7 kommentaari:
Palju õnne! Muretsen raamatu kindlasti ja lootuses, et tuju ka raamatut lugedes nii heaks läheb kui siin blogis külas käies...Ilusat nädalat!
Aitäh! Loodan, et meeldib!
PROTOTÜÜP VÕI MITTE?
seoses viibimisega vaimuhaiglas kohtasin seal üht tüdrukut nimega Lembi.
Parasjagu mängis hullumaja televiisoris lastesaade "Saame kokku Tommi juures", Ööbik lendas kui pudrukuul rõdult sisse, küsisin siis Lembilt kes to on, tema seepeale: See on ju see onu Ööbik!
Küsisin kas ta on ka natuke tema maitse, Lembi naeratas siiralt see peale paljastades oma esimeste hammaste vahe: Jah on küll!
Leon: seitel kammitud vasemalt, juuksed rääsunud, seljas kittel, loomult rahulik pessimist, ainult vahel eriti ägestuv, vana ja tuhmunud.
Lembi: 30 aastane kuid eriti naivistlik, mõistab alati huumorit ja naerab seepeale nakkavalt. Tema lemmik raamat on „Pahupidi puhkepäev“ mis räägib tema enda vanaemast.
Ta on veidi ümariku näo ja õlgadeni pruunide juustega.
Kui ta üksi jääb, muutub ta väga kurvaks.
Ametilt on ta postiljon, ta räägib erutunult tigedast koerast keda ta kutsub Sõrmuste Isandaks.
Kord viinud võõrasisa ise Lembi asemel ajalehed sama hoovi postkasti mida Sõrmuste Isand kiivalt valvas, nimelt värav olnud lukust lahti jäänud ja Lembi ei söandanud ise minna.
Koer ei iitsatanudki, vaid põõnutas ja soojendas päikese käes oma paklas keha.
Kadri, parimate soovidega...
ups, leon polnud siia mõeldud!
Tere ja palju onne raamatu puhul!
Pean ainult kurvastusega ytlema, et see versioon, mis minul riiulis, on kirjavigu nii tais, et segab lugemist, peaaegu igas loigus on viga :(
Ladujatele malakat!
Ostsin eile ja lugesin mõnuga, aga tekkis küsimus, et mis värkk sul nende "kirjavigadega" tegelikult on. Kas see on mingi manifestatsioon?
See ortograafia väljendab minu nägemuses täpsemalt sõna foneetilist väge.
Postita kommentaar