Noorte luuletajate luuletused on roppusi täis! Nad rikuvad sellega lapsi! Mis luule see siis on?! Niimoodi oskab igaüks luuletada! Tuntud värvipime ajaloolane Lauri Vahtre koguni teatas bravuurikalt, et kui selline asi juhtuks tema lapse koolis, siis võiks kas või tema ise luuletajatele kätega kallale minna.
Ropud luuletused? Vaidlus roppuste üle ilukirjanduses on väga vana. Juba Tuglas ja Under ja Visnapuu, keda hardameelsed poeesiajüngrid nüüd vaimusilmas eeskujuks peavad, pidid ennast kunagi selliste süüdistuste eest kaitsma. Sest kunagi oli siurulaste looming oi kui ropp! Terve armee õpetajaid ja muid rahva moraalse puhtuse eest võitlejaid võttis selle vastu tuliselt sõna. Et lõpuks kirjandusloole halastamatult alla jääda.
Või, näiteks, kas need armsad mölisejad teavad, kes on kunagi luuletanud:
Puu all istus vana lõvi,
lakkus oma muni kõvi.
See oli Juhan Viiding alias Jüri Üdi, kelle nimi ka täna mölisejate suus argumendina vilksatas. Tema loominguks peetakse ka kuulsat rahva seas levinud poeemi, mille peategelaseks vürst Rasvamagu, "kellel ilmatuma lai persepragu". Põletage selle ropusuu luuletused! Kuidas ta, haige värdjas, on saanud hiilida meie riiuleile?! Minema see saast kooliraamatukogudest!
Või Oskar Luts. Kas selle mehe teosed ikka sobivad nende mölisejate pühale raamaturiiulile? Kardan, et ei sobi. Tema Paunvere-lugudes võib leida nii mõnegi "ropu" seiga, näiteks sitateemalise.
Ah et vähemalt arbujad olid "labasustest" puutumatud? Noh, ei! Mart Raual on geniaalne epigramm peldikust, mis sita ära määrib. Ja Heiti Talvik luuletas, et põmdi veel üks peer ja siis viuhti alla põrgu!
Kindlasti leiab ka saksa klassikast küllaldaselt roppe luuletusi. Ma arvan, et vaevalt Heine või Goethegi oma elu ära elasid, ilma et oleks kordagi ajaviiteks riiminud Arsch ja Marsch. Puškinil on luulevormis obstsöönsust igatahes nii palju, et vene keeles on tema kogutud teostes üks köide spetsiaalselt sellele pühendatud.
Ah, kulla mölisejad, küll teie olete ikka ühed puhtad ja kasitud inimhinged!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
"vürst rasvamagu..." peaks olema viidingueelne, suisa esimese vabariigi aegadesse ulatuv rämepoeem. viiding vist luges selle linti ainult. kusagilt mäletan sellist juttu, viidet ei oska anda.
roppusenägijatel ja -kartjatel on probleem, millele olavi ruitlane viitas kunagi sellises luuletuses:
ma ei suuda andestada
oma vanematele
et neil oli
mind tehes
mõnus
Andres Aulelt olen kuulnud versiooni, et selle poeemi autor on August Alle. Aga muide, ka Allel oli liialt erootilisi ja seksistlikke luuletusi, mida nõukaajal tema kogumikku ei võetud. Nii et läheb ka Alle sesse ritta.
Eks ta tõsi on, et roppusi ja krõbedamaid sõnu leiab kõikjalt. Selle vastu on mõttetu vaielda. Aga miks neid roppusi vaja on, sellele sa oma kirjatükis ei vasta. Ja miks peab lugema mitte just kõige viisakama sõnavaraga luuletusi väikestele lastele?
Hindrek
Postita kommentaar