kaks kirjandusloolist killukest Ralf Parvelt

Käisin lõppeval päeval taas Ralf Parve juures, kooskõlastamas temaga 1. septembril 2008 tehtud vestluse üleskirjutust, mis peaks ilmuma juunikuu Loomingus. Seejuures on tegu ainult esimese vestlusega neljast. Üleskirjutusse tehtud parandusi kommenteerides rääkis Parve kaks põnevat kirjandusloolist killukest, mille toon alljärgnevalt ära.

Aastail 1950-1951 oli EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäriks ehk vabariigi "meheks number kolm" mees nimega Aleksander Kelberg. Muuhulgas arvas Parve, et just see mees koostas esmased suunised Kirjanike Liidus puhastuse tegemiseks. Kaua ta ei jõudnud siiski puhastusega tegelda, sest muutus ise peagi kahtlaseks, asendati juba 1951. aastal Leonid Lentsmaniga ja degradeeriti Ajaloomuuseumi direktori kohale. Ka selles ametis ei olnud ta kaua, 1952. aastal visati ta parteist välja ning ta läks Venemaale, kus 1972. aastal suri. Parve rääkis, et Kelbergi hüüdnimeks olnud kirjanike seas Põnnadi, sest ta oli lühike ja paks, meenutades Põit tuntud lastelaulust "Viisk, Põis ja Õlekõrs". Ja see hüüdnimi olnud ikka üsna laialdaselt kasutusel.

Teise killukese rääkis Parve siis, kui olime üleskirjutuses jõudnud kohani, kus ta loetleb oma kodus külas käinud rahvusvaheliselt tuntud kirjanikke. Seal oli loetelu, mis sisaldas ka legendaarse lasteluuletuse "Onu Stjopa" autorit Sergei Mihhalkovi. Parve oli selle nime maha tõmmanud. "Miks?" - "Ma ei taha teda siin nimetada. Ta oli mats!" Pärisin selgitust. Ja Parve rääkis, kuidas ta oli "Onu Stjopa" eesti keelde tõlkinud ja autorile paar eksemplari eestikeelset tõlget saatnud. Vastuseks tulnud järsus toonis kiri: "Parve! Veel kaks tükki! Mihhalkov." Ja Parve palus Mihhalkovi oma loetelus asendada hoopis türgi luuletaja Nazim Hikmetiga.

*

Siinses blogis leidub veel mõningaid kirjandusloolisi killukesi Ralf Parvelt. Need leiab, kui kasutada otsinguakent lehekülje vasakus ülanurgas ja küsida "Ralf Parve". Aga siit võib lugeda 2001. aastal Eesti Ekspressis ilmunud intervjuud Sergei Mihhalkoviga. Ja milline oli Ajaloomuuseumi direktori seltsimees Kelbergi "panus" oma muuseumi arengusse, selle kohta võib lugeda siit.