Jäin mõtlema veel ühel ühiskondlikul teemal. Nimelt, mõnikord võib kuulda etteheiteid ajakirjandusele süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumises. S.o ajakirjandus mõistab kellegi süüdi enne, kui kohus on oma otsuse süüküsimuses langetanud. Tõsi, sellised süüdistused tulevad peamiselt keskerakondliku mõtteviisiga instantside poolt. Ja siis kõlavad vägevad ja kohtulikult täiesti tõestamata süüdistused hoopis valitsevale korrale ja ajakirjandusele - politseiriik! ajakirjandus on kinni makstud! ajakirjanik X hoiab väljaandel suukorvi peas! ajakirjanik Y mees/naine surub väljaandesse enda partei seisukohti!
Aga - kas pole ajakirjandus süütuse presumptsiooni niinimetatud rikkumise korral tihti hoopis mitte nn rahvaõiguse, ausa südametunnistuse, üldsuse ja ühiskonna ainus võimalik väljendus? Kui kohtunikud on kallutatud või erapoolikud. Kui süüalusel on (nii palju raha, et palgata) tippadvokaat, kes ta ähvardavate paragrahvide rägastikust nii kenasti läbi oskab tirida, et midagi kuskil isegi ei kärise, rääkimata kinnijäämisest. Kui seaduselünkade või süüdistusmaterjali puudmise tõttu ei saa süüdlast juriidiliselt korrektselt süüdi mõista. Kui silmanähtavalt väga tumedaid tegusid lastakse lõpuks paista igati "seaduspärasena" (JOKK!). Kui hulga inimesi rataste all surnuks sõitnud kihutaja saab kõigest kerge noomituse. Kui majadega hangeldanud poliitikule nagu ei hakkakski midagi külge. Kui tuhandeid idioote oma mölaga üles ässitanud neli propagandisti pääsevad lõpuks puhta nahaga. Kuid igale normaalselt mõtlevale ja avatud silmadega inimesele on nad süüdi.
Siis - kas ajakirjandus ei ole hoopis see valvepost, kelleni just veel pististpakkuvad käed ei ulatu? Kes just veel väljendab üldsuse hukkamõistu ja südametunnistust? Kas ajakirjandus ei ole siis just see kõige suuremat ausust ja äraostmatust väljendav instants? Lisame, et ajakirjandus ei tee oma otsuseid näo või tuju järgi, vaid ikka omaenda uurimisandmetele tuginedes. Ajakirjandus teab tihtigi rohkem, kui prokurör ja kohtunik kohtusaalis, nagu näiteks Sirõki jt kolme mölaka süüasja puhul. "Kangelasema" Liis Haaveli asjus on Eesti Ekspressi lugejatel ka kõik ammu selge. Üks asi on süüdimõistmine kohtusaalis. Aga teinekord seda seal ei juhtu. Kas siis peaks avalikkus ja ajakirjandus, kellele ometi kõik piisavalt selge on, jäämagi neid korralikeks inimesteks pidama? Ma leian, et ei pea.
Varga peas põleb müts. Kohtunik võib olla pime või kallutatud, või vastupidi, nii masinlikult objektiivne, et takerdub kohusetundlikult mingisse seaduselünka, prokurör ei pruugi olla tasemel või piisavalt informeeritud, advokaat võib olla kuldsuu - ja põlevat mütsi ei pruugita näha. Kuid just ajakirjandus, nagu ka muu üldsus, näeb seda ometi. Näeb ja teeb suu lahti. Ja see on väga hea, sest muidu võimutsekski Eestis ainult JOKK-poliitika.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
9 kommentaari:
Tervitus! Lugesin Sirbist kunagi Sinu kirjutatud Buratino hala ja seal Sa mainisid, et esialgse variandi kirjutasid Sina, mis sujuvalt ajalooprügikasti visati. Kuna sellega nagunii enam midagi tarka teha ei ole, ja kuna eesti keelseid stsenaariume netist peaaegu ei leia, siis äkki saadad oma vusserdise mulle. Ma tegin eile ühe tagasihoidliku stsenaariumite koduka, kuhu panen mõned stsenad üles. Huvilistel on siis võimalik end veidi harida, kuidas peaks kirjutama või siis kuidas mitte. Kui Sa ei taha, siis muidugi ei pea saatma. Ma rohkem niisama. Sügisel, kui proovisin ise stsenaristikas kätt, siis avastasin, et ega naljalt ühtki eesti keelset stsena õpetlikuks lugemiseks ette võtta ei olnudki. Seega võibolla on noortele algajatele sellest miskit kasu.
http://hot.ee/stsenaariumid
Tegemist on muidugi pseuddoteemaga, aga mingid huvilised on ikka olemas. 2 päevaga pea 100 külastust.
indrek
Ajakirjandus defineerib ennast üha enam meelelahutusena. Loota selle ala inimestelt objektiivsust või süvenemist kõlab minu kõrvus naiivselt. Uskuda, et nemad on rahva südametunnistus -- seda enam.
Ajakirjanduse pealiskaudsusel on oma põhjused, ei taha väita, et ajakirjanikud oleksid ilmtingimata küünilisemad inimesed. Küll aga paneb edevus ja eneseimetlus paljudel katuse liikuma, kui sellele lisada professionaalne konkurents ja kambavaim, siis pole hääd tulemust loota.
95l juhul 100st, kui ma loen ajalehest mingi teema kohta, milles oman keskmisest paremaid teadmisi, saan tõdeda küündimatust, pealiskaudsust, elementaarsete asjadega puusse panemist, segadust arvude käsitlemisel jmt. Ma olen sellest oma järeldused teinud ja ei kiirusta enam usaldama ka nendel aladel, kus mu enda kompetents napim on.
Lisaks väldin ma ajakirjandusega suhtlemist, sest nendel kordadel, kui kokkupuuteid on olnud võõraste ajakirjanike kaudu, võib kogemuse kokku võtta ühe sõnaga -- pettumus. Need kokkupuuted on olnud muidugi üldsuse jaoks suht ebaolulistel teemadel, aga lahmiv käsitlemine teeb asjaosalistele haiget ikkagi.
Nii nagu kohtus käies vajame professionaalset esindajat, nii vajame ka "neljanda võimuga" suhtlemiseks vahekihti, kes eos aitaks vältida vääriti tõlgendamisi ja aitaks meie õigusi kaitsta. PR pole sündinud juhuslikult. Ajakirjandus on minu silmis vähemalt sama mandunud ja rahvast võõrandunud kui poliitilised parteid. Vajadus ennast pidevalt müüa on viinud usaldusväärsuse miinimumseisu, seepärast ei jälgi ma juba aastaid igapäevaselt ajakirjandust ning kõrvalpilk ütleb, et ma pole sellega suurt kaotanud.
ajakirjandus kirjutab "lugu", aga alati "lugu" ei ole, siis ... ei, ma ei ütle et valetatakse, aga ütleme et eeldatakse ja oletatakse.
tundub, et sul on jäänud mulje, nagu sa oleksid normaalselt mõtlev ja avatud silmadega. aga tee siis silmad veel rohkem lahti ja mõtle, kes olid need kolm inimest, kes pronkssõduri ümber kaklusi tekitasid. Minu arvates olid need Martin Helme, Böhm ja Liim.
Minu pärast võid sa ju ükskõik keda mölakaks nimetada, aga kui sa arvad, et kohtuvõimu asemel peaks "valgustatud massid" (oma)kohust mõistma, siis on soovitaks sulle elamiseks mõnda diktatuuririiki. Seal on ka kohtu asemel "rahvas".
PS! Parim näide sellest, kuidas sinu aju on pestud, on kõigi, kes "massidega" sarnaselt ei mõtle, nimetamine "keskerakondliku mõtlemisega instantsideks".
Think again!
Armas Manjana, blogosfäär on kindlasti täis blogisid, mille lugemine sulle headmeelt valmistab.
Indrek, ma ei saa seda stsenat veel avaldada, sest mul on siiski õhkõrn lootuses see millalgi ära realiseerida. (Muide, kuidas sa võid öelda, et hala...? Ma spetsiaalselt ju ütlesin, et mingit vimma vms ei tasu otsida, kuna pole...)
Aga ma annaks viite ühele heale soomekeelsele stsenakirjutamisraamatule, soovitan seda kindlasti lugeda: http://www.like.fi/kirja.php?detail_id=4002
sinu oma valmistab ka. kas sulle ei meeldi erutunud naised?
Wimbergile meeldib piima-juurvilja supp
Haa, väga kena.
Ja piima-juurviljasuppi ma maha ei salga.
Postita kommentaar