lugemisplaan täidetud: "Krahv Monte-Cristo"

Tegin endale eelmisel suvel lugemisplaani: kõigepealt kõik viis köidet Dumas' musketärisaagat, millest ma 1,5 viimast polnud veel lugenud, siis Juhan Smuuli "Jäine raamat" ja seejärel Dumas' "Krahv Monte-Cristo". Nüüd võin rahuldusega kokku võtta, et see plaan on täidetud, ja rohkem kui sajaprotsendiliselt, sest "Jäise raamatuga" ühes köites oli ka "Jaapani meri. Detsember", mille ka läbi lugesin. Loen nüüdsest oma hariduses ja harituses täidetuks suurt lünka. Plaanisin jätkata Dickensi "Oliver Twistiga", aga kuna ma nägin sellest sügisel head filmi, siis lükkub raamatu lugemine edasi.

Niisiis, "Krahv Monte-Cristo"... Oh, Dumas' looming üldse on lausa seebikas! See on midagi inimestele, kes tänapäeval loeksid himuralt kõmu-, klantsi- ja klatšiajakirjandust ning vaataksid telekast tantsusaadet. See on rikaste ja kuulsate seiklused ja armuelu. Pilguheit salongidesse, buduaaridesse ja garderoobidesse. "Krahv Monte-Cristo" on üheaegselt romantism kirjanduses pluss kõmu- ja klatšikirjandus! Ja need kaks asja sobivad väga imeliselt kokku.

Suured tunded, puhtad südamed, räpased hinged, kohutavad kannatused, õilsad eesmärgid, taevale antud lubadused, peidetud muinasjutulised aarded, salapärased idamaalased, mere-, reisi- ja röövliromantika, vanglamüürid ja Rooma karneval, kappavad hobused ja suitsevad püstolid, avalikud hukkamised, hirmsad roimad pussi ja mürgi abil, mineviku saladused, varjatud suhted, hullumeelsus, mitmekordsed petuskeemid, seltskonnakroonika, aadlikud, kuningad, keisrid - kõige pärliks elusalt matmine, ja seda lausa kaks korda. Seda kõike on Dumas' "Krahv Monte-Cristo".

Tõlke (1988) järelsõnas kirjutab tõlkija Tatjana Hallap: "Dumas' romaanile "Krahv Monte-Cristo" on omased needsamad voorused (põnevus, värvikas elav dialoog, sügav olustikutundmine) ja puudused (tegelaste psühholoogiline põhjendamatus, sentimentaalsed ja kõrgelennulised stseenid, maitsetu luksusejanu, lohakas stiil), mida kohtame tema teisteski teostes." Vooruste loetelule kirjutaks ka ise alla, puuduste nimistus ei saa nõustuda etteheidetega luksusejanu ja stiili küsimuses. Mind need toretsevad interjöörid ja tualetid ei häiri, see käib asja juurde. Ja stiil ei häiri ka - aga võimalik, et tõlkija on selle paremaks tõlkinud.

Küll aga on peamised tegelased tõesti kas säravalt valged või läikivalt mustad, pastelseid toone Dumas' oma kandvamates karakterites ei taha kasutada. Ja kõrgelennulisi stseene, kus need säravalt valged natuurid oma plekitut hinge, rikkumata südamepuhtust üksteise, lugeja ja jumala ees pikkade tiraadidena avavad, jagub ka piisavalt... Aga see ei häiri! Teost on tõlkes kokku 1200 lehekülge, ja suurem osa neist lehekülgedest on naudingu ja põnevusega loetavad. D'Artagnani-sugust tegelast, kes jääb lemmikuks ka pärast lugemist, siin küll kahjuks ei ole, aga kõik muu on küll tasemel seikluskirjandus, ajalooline romaan. Ja üheks nauditavaks osaks on veel 19. sajandi esimese poole Pariisi olustiku ja seltskonna kirjeldused. See on juba puhas haridus.

Kui Eestis hakati 1940. aastal raamatukogudest ebanõukogulikku kirjandust kõrvaldama, siis tegi selles protsessis otsa lahti nn sopakirjanduse nimekiri. Ja selles nimekirjas troonis just seesama teos, Dumas' "Krahv Monte-Cristo". Pole ka ime. Arvestades kõike seda, mis sai ülalpool välja toodud. Ja lisades asjaolu, et raamat on veel tulvil fatalismi ja tegelaste moraali kujundab peamise tegurina usk kõrgematesse jõududesse. Muide, selle nimekirja koostasid eesti kirjanikud ise, August Alle ja teised. Edasised nimekirjad, need räigemad, koostati väidetavalt juba väljaspool eesti kirjanike maitseotsustusi, tsensuuri ehk Glavliti poolt. Nii mulle väitis Ralf Parve, Alle sõber ja biograaf, kelle intervjuu esimese osaga praegu tegelen. (Kui hästi läheb, siis ilmub Loomingu mainumbris.)

Aga minule kerkib veel silme ette Nõukogude Liidu film "Ifi kindluse vang" (1988, vt IMDB), mis oli tehtud Dumas' "Krahv Monte-Cristo" põhjal. Mäletan sealt ainult kahte stseeni: Ifi kindlusest põgenemist ja Fernand'i surma. Ifi-stseenid olid väga sünged ja pimedad, eestikeelsed tiitrid ka veel ujusid ja vilkusid - ängistuse efekt missugune. Fernand'i mängis seal filmis Mihhail Bojarski. Ja Valentine de Villefort'i, seda süütut hinge, mängis, nagu IMDB-s näha, keegi Yulle Sinisalu. Eestlane? Arvatavasti on tegu siis mitte Julle, vaid Üllega. Kes ta on? Rohkem filme tema kontol pole ja guugeldus ka vaikib.