Lembit Andresen - mõned mälestuskillukesed

Käisin eile Tallinna Ülikooli kevadpeol. Pidu hargnes aulast õhtu jooksul laiali üle pea-, keelte- ja uue maja. Ja nii satuti ühes väiksemas seltskonnas (muide, mitte juhuslikult auditooriumis K-240!) meenutama kauaaegset pedagoogikaprofessorit Lembit Andresenit. Praegu ta vist enam loenguid ei anna. Aga täpselt kuu aja pärast, 22. aprillil on tema 80. sünnipäev.

Tegu oli erakordse õppejõu ja tõeliselt värvika isikuga, kellest on midagi meenutada kõigil, kes tema loengutes on käinud, ja neid ei tule kõigi nende aastakümnete peale kokku mitte vähe! Kellel head, kellel halba. Aga olgu öeldud, et halba vaevalt on meenutada neil, kes ise akadeemilises mõttes midagi väärt olid ega käinud tema loengus ainult tukkumas või konspekteerimas.

Mina jään tema loenguid ja tema isikut alati suurima tänu ja austusega meenutama. Ta oli ise Suur Pedagoog, ja just ainult tänu tema eeskujule läbisin ma oma koolipraktikad otse hiilgavalt. Kõik see pedagoogika, mida meile tuubiti terve ühe õppeaasta jooksul pähe Viru väljaku kasvatusteaduste majas, oli surnud teoreetiline pahn, millega polnud reaalses koolis midagi peale hakata. Ja Andreseni eksamil saadud "viis" oli üks neist viitest, mida kantakse elu lõpuni mõtteliselt pintsakurevääril nagu mõnda ordenit. Just sellised suured vaimujõuga mehed, nagu TLÜ-s on/on olnud nt Lembit Andresen, Mati Hint, Toomas Liiv, on need, kes teevad ülikoolist alma mater'i.

Niisiis, sattusime meenutama Lembit Andresenit. Ja kunagine, minuaegse üliõpilasomavalitsuse liige Sven Mäe pajatas temast mõned lood, mille ma alljärgnevalt ära toon. See on muidugi juba poolenisti rahvaluule, žanr nimega memoraat - aga memoraat on teadupärast kõige usaldatavam pärismuslik allikas, ja nii soovitan ka mina neid lugusid uskuda. Rääkija rääkis neid vähem või rohkem otsese kogemuse pealt.

- - -

Kord loengus palunud Andresen kedagi kuulajaist: "Joonistage rong!" - "Ah?" - "Joonistage rong!" Joonistatud rong. Andresen vaadanud rongi, osutanud siis ukse poole ja öelnud joonistajale: "Nii, nüüd laske vilet ja sõitke minema!"

Kord tulnud Andreseni loengusse keegi suure joogipudeliga. Pannud selle laua peale. Andresen tulnud ligi, vaadanud pudelit, öelnud: "Tooge sööklast klaasid!" - "Ah?" - "Tooge, tooge sööklast klaasid." Toonud joogipudeli omanik sööklast klaasid. Andresen tõstnud endale klaasi ette, palunud: "Valage mulle ka!" Valatud. Andresen joonud klaasi tühjaks ja jätkanud loengu andmist. Kõigile sai selgeks tõde: see, mis lauale pannakse, on kõigile joomiseks.

Oma loengusse hilinemist Andresen ei kannatanud. Ta ise öelnud selle kohta: "Olen siia majja ainult üks kord hiljaks jäänud. Indira Gandhi oli Tallinnas ja kogu liiklus oli kinni. Hilinesin kümme minutit." Ja need, kes tema loengusse hilinesid - rohkem, kui üks kord seda keegi kindlasti ei teinud, pigem jättis siis üldse minemata -, langesid suure tõenäosusega mõne terava repliigi ohvriks. Kord oli ta kellelegi hilinejale teatanud: "Jäite hiljaks? Pange kell õigeks! Ja mitte sõbra pealt, vaid raadiost!"

Kehakultuurlasi mõnitas Andresen tavaliselt otse. Ja oli tõesti arusaamatu, milleks pidid tulevased kehkaõpsid teadma midagi Komenskyst ja 1575. aastal Tallinna linnakooli eesti koolipoisile Michael Slachterile 18 killingi eest ostetud laudsest aabitsast, s.o istuma Andreseni niigi täistuubitud loengus. Kord kostnud ta ühele kehakultuurlasele: "Keha on, aga kultuuri pole!"

Samuti nokkis Andresen teinekord tütarlapsi, sest need olid arad ega omanud peaaegu kunagi oma arvamust. Sõnakaid poisse Andresen see-eest hindas. Kord andnud ta ühele poisile kriidi, käskinud uksest välja minna ja ümber maakera joon vedada. Poiss läinud ja tulnud peagi tagasi. "Noh, tagasi?" - "Maakera on ju ümmargune." - "Õigus. Istuge."

- - -

Olen oma blogis varem kirjutanud lugusid sellistest Tallinna Ülikooli, kunagise Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõududest nagu Toomas Liiv ja Pärt Lias. Need lood leiab, kui kasutada blogi üleval vasakus nurgas olevat otsinguakent.