Musketäride tagasitulek - kurvastav filmielamus

Käisin eile, kasutades ära Coca Cola Plaza sooduspäeva, kus pilet maksis 16 krooni, vaatamas filmi "Musketäride tagasitulek". Ilma sooduseta poleks ma seda mingil juhul teinud, selleks oli laekunud juba liiga palju signaale filmi halbusest, nii Eestist kui ka Venemaalt. Aga 16 krooni eest - mõtlesin - võib selle ära vaadata küll. Olen ikkagi viimase aasta jooksul palju musketäridega tegelenud, samuti soovisin kasutada juhust, et sel moel austust avaldada 1978. aasta filmile.

See oli õudne! Pärast vaatamist oli mul mõte minna piletiraha tagasi küsima. Sest isegi kui ära vaadata kilomeeter lõputiitreid, ei saa selles filmis ikka kokku seda, mida oleks 16 krooni eest vaadata. See on tõsiselt halb film. Puhas kräpp. Mulle ei ole kunagi varem kinos tulnud pähe mõtet, et käiks vahepeal sutsti ära, tooks veel ühe topsi õlut. Kahjuks oli kinomaja sel sooduspäeval täidetud suure rahvamassiga, mis moodustas muuhulgas ka joogileti ees hiigelsabu, seetõttu jäi see käik ära.

Alustan lauludest. Milline jääv väärtus on endise NSV Liidu geograafilises ruumis 1978. aasta filmi lauludel, pole vaja kirjeldada. Me võime neid igal hetkel ümiseda. Ka uues filmis võib kuulda hulka laule, kusjuures helilooja on sama - Maksim Dunajevski. Umbes 99 protsenti kogu muusikalisest taustast, sh laul, on saast. Ei mingit haaravat melodismi, meeldejäävaid fraase. Ainult odav estraadirokk sisuta sõnamulinaga.

Muusikalise halbuse kulminatsioon on seiklejate teeleasumislaulus, kus kisendatakse 4 x järjest mõ - komanda!. Prr! Ainult kuninganna Anna laulus on mingeid meloodilisi kohti, mis küll ei jäänud meelde, ja kuningas Louis XIV on roosiõitevannis räppima pandud - saagu siis neist kahest esileküündivamast hetkedest kokku see armulik 1 protsent. Filmis kõlab motiive 1978. aasta filmi lauludest, aga need ei ole enama, kui hetkelise lahja sündipinina kujul.

Süžee - null. Filmi tegevuse moodustab mõttetu kõndimine, jooksmine või kappamine. Isegi mõõgavõitlused on tuim kolin ja vehkimine, sest näitlejatel pole, mida mängida, ja nii pole ka nendes kirge, millele vaataja võiks kaasa elada. Kohati meenutab see trall halba kooliteatrit - laval on korraga trobikond inimesi, kes vajuvad seosetult ühest lava servast teise nagu tantsiks puntratantsu ja kellest suuremal osal pole ka õieti mingit funktsiooni. Kõnealuses filmis moodustub see trobikond lõpuks neljast musketärist, nende viiest lapsest (üks on üllatuslaps!) ja Jussacist. Kokkuvõtvalt võib süžee kohta öelda, et kirjeldatud kamp lihtsalt sagib seosetult ringi, vahepeal sõidab ka laevaga üle La Manche'i.

Tegelasi käivitavaks jõuks on Mazarini poolt ära varastatud varanduse ehk nn Prantsusmaa aarde päästmine. Visuaalselt on selleks Prantsusmaa aardeks väike kirstuke, mis liigutamisel koliseb nii, nagu oleks sinna visatud kaks paari vanu puukingi. (Meenub ka kunagi kooliajal nähtud imeline etendus, vist "Vana kuningas Cole", kus tegelased manipuleerisid laval osavalt rekvisiidiga, mille nimi oli Tonnine Raskus.)

Tegelased. Milline geenius leidis, et Porthosel võiks olla nunnast tütar?! Ja et see nunnast tütar võiks kehastada selles filmis sama rolli, mida Ameerika filmides tavaliselt kehastab mõni axelfoley'lik neeger ("Sõrmuste Isandas" päkapikk Gimli) - süüdimatu pläralõuast tola rolli? Ja lõpuks pannakse ta isegi mõõka keerutama, kurje kaardiväelasi uppi virutama... Athose poeg Raoul saab keset madinat surma, ja see on kinematograafilises mõttes suurepärane areng, sest nii vabaneb film kõige verevaesemast kujust ja mittemidagiütlevamast näost.

Kogu selle tsirkuse keskel oleks tegelikult tõesti soovinud rohkem näha just neid nelja meest, neid nelja vanameest, kes ju tegelikult olid tõesti heas vormis. Aga kahjuks ei olnud neile eriti näitlemisruumi antud. Enamasti nad kas istusid "taevas" või seisid nurgas.

Ja kes mõtles välja need valged tuvid, kes lõpustseenis lossiaknast parvena sisse lendavad? Ah jaa, kes mõtles üldse välja selle surematuks tegeva templirüütlite ordu sõrmuse, mis enne sellest aknast välja visatakse?!

Kokkuvõtvalt, selles filmis ei ole mitte midagi, mille nimel istuda poolteist tundi, veel vähem osta tavalise hinnaga kinopilet. Vaatajaskond saalis hakkas juba poole filmi peal omavahel sumisema, poolenisti lõbusalt, poolenisti pahaselt. Vajus ära filmivaatamise nägu ja vaadati rohkem sellisel ilmel, et millal see kõik otsa saab ja millega see kõik veel "üllatab". Palju oli saalist lahkujaid.

Camp? Ei. Camp'i on lahe vaadata. Seda filmi ei olnud lahe vaadata. Nostalgia? Süžee ja dialoog nagu viitaks sellele, et tegijate sooviks on olnud vana filmi hingust jälle kinosaalis lehvima panna. Aga ei. Ei mängita ka neid koode ja kordusi välja. Näiteks kuulsat kokkuleppemärki kahe sõrmega oleks pidanud veel hoolega harjutama, see ei käinud nii.

Muidugi, kostüümid olid ilusad ja korralikud. Film oli tänapäevaselt värviline. Arvutiga oli isegi efekte lisatud. Aga loomulikult pole mõtet sellest kõnelda, kui see ongi ainus positiivne külg.

Lõplikuks emotsiooniks oli ja jääb kahjutunne vanade, heade näitlejate pärast, kes selle filmi pärast lagedale toodi. Nad tõesti ei ole sellist märki oma karjääris ära teeninud, kogu seda soppa ja sõimu, mis ka Venemaal nende aadressil nüüd lendu lastakse. Hiljuti olla olnud ühes Venemaa telekanalis saade näitlejast, kes kehastab Aramist, Igor Starõginist. Mees oli olla otsast otsani täis kurbust ja kibestumist - väärikate filmirollide puuduse pärast. Ja tõesti, kui tema kontot IMDB-s vaadata, siis ega seal tõesti just palju saavutusi ole. Ja nüüd veel selline "pärl" otsa. (Rääkides IMDB-st, siis seal on selle filmi keskmiseks hindeks vaid erakordselt hädine 2,4 palli kümnest.)

Kahju, et legendist selline sodi valmis keedeti.