Paar postitust tagasi kirjutasin ühest oma senise esinejakarjääri (alates 1998) kõige hullemast esinemiskogemusest. Nüüd kerkis taas üles juba mõnda aega peas tiksunud soov kirjutada oma blogisse üks põhjalikum instruktsioonide kogu - kuidas kirjanikku esinema kutsuda.
Need instruktsioonid on mõeldud koolidele, raamatukogudele, kultuurimajadele, huvikeskustele, firmadele, üldse kõigile asutustele, kus tavatsetakse aeg-ajal mingil puhul näidata elusuuruses kirjanikke, või kus selle vastu võidakse potentsiaalset huvi tunda.
Need instruktsioonid on põhimõttelised, üldised ja aegumatud. Kena oleks, kui kõik esinema kutsujad nendega arvestaksid. Olen need koostanud eelkõige omaenese üsna rikkaliku esinemiskogemuse põhjal, aga need kehtivad ka enamiku teiste eesti tänapäeva kirjanike puhul.
Niisiis - kuidas kirjanikku esinema kutsuda?
PUNKT 1. Kutsumine
Kirjanikud tulevad üsna meelsasti esinema. Kas siis luulet lugema, viimase aja kirjandusest ülevaadet andma, kõnet pidama või lihtsalt vestlema, rääkima, ennast lugejatele näitama. Veel enam, tänapäeval on palju kirjanikke, kes hea meelega võtavad endale lausa teatud sorti meelelahutuse andja rolli. Seega, ärgu kaheldagu esitamast kutseid nii- või naasugustele üritustele! Kui kontakti ei tea, siis saab tavaliselt ühenduse Kirjanike Liidu kaudu.
PUNKT 2. Raha
Minu jaoks on igaveseks seljataga ajad, kus ma käisin koolides esinemas tassi ja pastaka eest. Mul on köögikapis juba küll selliseid "teenetasse", ja need pastakad üldiselt olid ka üsna halvad. Tean kirjanikke, kellel on sellistest tassidest juba hiiglaslikud kollektsioonid. Ja kes kiruvad, et "kurat, katki ka ei lähe". Nii et usutagu lahkesti, et tassi kinkides ei olda enam originaalne, ja veel vähem ollakse sellega kirjaniku tööd tasutud. Ja just nimelt - tööd. Sest esinemine on kirjanikule töö, samasugune nagu kokale supi keetmine või ehitajale telliste ladumine. Aga keegi ei tule ju mõttele, et kokale võiks tasuda näiteks kulbi või ehitajale kellu kinkimisega.
Sellega, et kirjanik sõidab oma kodust välja "objektile", läheb tavaliselt pool päeva, kui see asub samas linnas, ja terve päev, kui see asub väljaspool tema kodulinna. Mingu ta siis oma autoga või ühistranspordiga. Kui kõne all on lausa mingi ettekanne või kõne, tuleb liita ka selle ettevalmistamise aeg, ja igal juhul tuleb veel liita reisist välja puhkamise aeg. See aeg, mille kirjanik kulutab esinemas käimisele, tähendab talle otseselt raha. Sest ta kas võtab selle aja oma töölt vabaks või - olles vabakutseline - peab selleks ajaks kõrvale lükkama mingi teise töö. Aeg on raha. Seega, kokkuvõtteks: koos esinemiskutsega tuleb julgesti juttu teha honorarist, s.o rahast.
Kui suurest rahast hakata rääkima? Kindlasti ei ole mõtet alustada vähemast, kui 1000 kroonist, neto. See on kena ümmargune summa, üsnagi jõukohane - ja usutagu palun siingi, tegelikult see on ikka veel väga odav. Proovige selle raha eest endale näiteks mõni muusik saada! Aga miks peaks tänapäeval kirjanik, kes ka tihti võtab kitarri kaasa ja laulab isegi palju asjalikumaid laule, olema kehvem, kui mõni muusik? Selle 1000 krooni sisse võivad jääda sõidukulud, aga võivad ka mitte jääda, läbirääkimise küsimus.
Ja üldse, see summa võib olla ka oluliselt suurem, kui kutsujaks on mõni monopolist, kes juba ainuüksi jõulupeo salvrättide peale kulutab viis korda nii palju. Autoga sõitvatele kirjanikele võiks bensuraha honorarist täiesti eraldi kinni maksta. NB! See kõik ei tähenda, et tassi ei võiks ka anda. Kui on hea esinemine, siis see on ikkagi kena mälestus, eriti mulle kui suurele kohvijoojale.
Märkus: eks vahel on ka erandeid, näiteks kuidas sa ikka nõuad raha, kui sind kutsutakse su kunagisse lasteaeda, kooli või ülikooli, või koduküla raamatukokku või sõbra sõbra sünnipäevale, või kui üritus on nii erakordne ja huvitav, et esineks juba oma huvi pärast, või kui kutsuja on isik, kelle suhtes kohustab solidaardsus, vms. Aga need on erandid.
PUNKT 3. Eeltöö
See punkt puudutab eriti just koole, kuhu kirjanikke tavatsetakse väga palju kutsuda - ja suur aitäh neile selle eest, minule küll meeldib koolides esineda, mulle meeldib üldse esineda! Aga suur vahe on esinemisel, millele on tehtud eeltööd, ja esinemisel, millele ei ole tehtud eeltööd. Õnneks viimasel ajal mul enam eeltööta esinemisi pole ette tulnud. Mida tähendab - eeltöö? See tähendab, et enne kirjaniku tulekut tuleks teda publikule, s.o õpilastele tutvustada. Kes ta on? Mida ta on kirjutanud? Mida ta veel põnevat on teinud? Väga meeldiv on esinema minnes näha koridori seinal endateemalist infotahvlit! Siis on teada - ma ei pea hakkama peale a-st ja b-st, vaid võin kohe hakata esinema.
PUNKT 4. Publik
Kõige õudsem asi, mis koolis esinedes juhtuda saab, on aulasse minnes järsku avastada enda vastast terve koolipere, alates 5. klassi juntsudest ja lõpetades 12. klassi kõuehäälsete noormeestega. Õpetaja või huvijuht, kes organiseerib kirjaniku esinemise sellisele seltskonnale ühekorraga, tuleks saata koolist kaugele eemale, näiteks harju valmistama, sest tal ilmselgelt puudub inimkollektiivis elementaarne mõtlemisvõime.
On täiesti võimatu esineda korraga 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11. ja 12. klassidele! Olen ühe korra seda teinud ja arvan, et pärast seda oli isegi koristaja põrandakaltsus rohkem elu sees kui minus. Nii suure ealise diferentseerituse puhul on ju ilmselge, et huvid on erinevad, elukogemus on erinev. Kui pool publikut kuulab, siis teine pool kehitab õlgu. Ja vastupidi. Tagajärg - esineja vehib ees nagu tumm leilis, üritab meeleheitlikult leida tekste ja teemasid, isegi sõnu, mis kõnetaksid kogu seda massi, aga loomulikult ei leia, või leiab need justkui kivist vett välja pigistades. Nõnda siis publik kordamööda kuulab ja kehitab. Rõõmu ei saa keegi. Miska kuldreegel koolipubliku osas: mitte rohkem, kui üks vanuseaste korraga! Näiteks 1.-4. või 5.-6. või 7.-8. või 9.-12. klassid. Arvuliselt võiks publiku suurus jääda 100-120 inimese piiresse, sest koolipublik on ka väga raske publik.
Mis puutub esinemise pikkusesse, siis 1.-4. klasside puhul kehtib reeglina reegel, et üks esineja täidab ära 20-25 minutit, edasi hakkab publik väsima, nagu lapsed ikka. Sellele vanuseastmele on võimalik 45 min täita näiteks kahe esinejaga - kaks luuletajat kordamööda. Või sel moel, et lapsed teevad enne etteaste, 5 min, ja pärast on korraldaja organiseerinud midagi vestlusringi sarnast, ka 5 min (jälle eeltöö osa!). Tegelikult ütleks sedasama ka 5.-6. klasside kohta. Edasiste vanuserühmade puhul täidab ka üks inimene 45 min ära.
Ja veel, võib-olla leidub esinejaid, kes pärast üht satsi on suutelised ette võtma kohe ka teise või kolmandagi satsi. Mina selline igatahes ei ole. Kui adrenaliin on kord üleval olnud, vajab see minu puhul vähemalt 2-3 tundi taastusaega. Maksimum ongi kaks satsi päevas. Seetõttu ei peaks kutsuja automaatselt eeldama, et esineja teeb kolm satsi järest, nii et kõik õpilased ikka saaksid kuulda ja näha. Kahju, aga kõik ei saa. Teine kord!
Üldiselt on publiku huvi köitmine esineja ülesanne ja tema esinemismeisterlikkuse küsimus, aga mõnikord on huvi vähesuse põhjus ka publikus endas - väikesed lapsed võivad päeva lõpus olla süvenemiseks liiga väsinud, või suuremad inimesed, näiteks kunstnikud, võivad olla liiga purjus. Sellisel puhul on esineja enesestmõistetav õigus esimesel sobival juhul esinemisele kriips alla tõmmata - kui temast sõltumatutel põhjustel ei kuulata, siis pole vaja tõmmelda. Seejuures on tal loomulikult endiselt õigus saada varem kindlaks määratud honorari.
Eriti puudutab eelmise lõigu jutt üritusi, kus esinemisega samal ajal ka süüakse või juuakse. Hiljuti esinesin Soomes Mardilaadal, kus ühel pool pinke oli lava ja teisel pool pinke oli grillilett ning pingid olid hõivatud nii kuulajate kui ka sööjate poolt, seejuures sööjaid oli rohkem ja nemad ainult sõid, huvitumata sellest, mis laval tehakse. Õllesummeril või mõnel muul söömisorgial on see normaalne, aga mitte siis, kui üritus pretendeerib kultuuriürituse nimetusele ning lava on ette nähtud raamatute esitlemiseks ja kirjanike esinemiseks. Ühelgi normaalsel messil (näiteks Göteborgi raamatumessil) ei esitleta köögiaurudes ja õlleröhitsuste saatel muid raamatuid peale kokaraamatute. Sööjad teise tuppa!
Punkt 5. Muud soovitused
Alati on tore, kui koolis pärast esinemist antakse ka koolisööklas üks koolilõuna, sest ilmselt hakkas kirjanik sõitma juba varahommikul - ja jõuab alles hilja õhtul koju tagasi. Ja alati on tore, kui kutsuja pakub välja omapoolseid võimalusi transpordi osas. Lisaks sellele, et nii saab kõht täis ja kiireneb päevakava, on ju ikka huvitav tutvuda kohaliku elamise-olemisega ja näha uusi inimesi. Olen näiteks sõitnud õpetajate, majandusjuhatajate, raamatukogutöötajate ja isegi koolidirektori autos. Kui koolisööklat pole, siis selle asemel võiks olla väike hingetõmbamispaus koos kohviga.
*
Rohkem praegu ei lisa midagi. Põhiline sai nagu ära öeldud. Loodetavasti kirjanikest blogilugejad täiendavad! Samal teemal on Õpetajate Lehes ka kirjutanud Ilona Kivirähk, kes Tähekese toimetajana on paljudes koolides esinemas käinud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
18 kommentaari:
Lisaks on tasuta ja tasulise esinemise puhul alati ka suhtumise vahe - seda on endalgi ette tulnud, et kui tuled korraldajatele vastu ja raha ei küsi, siis leiad ise ka riidehoiu ja esinemiskoha, paned üles esitlustehnika ning jälgid ise, et rahvas ikka õigeks ajaks saali ilmuks. Ükskord andis korraldaja mulle ainult niipalju näole, et mulle registreerimisleht pihku torgata, et ma selle esinemise ajal saali ringi käima laseksin.
Kui korraldajal on sinuga ikka rahaline suhe, siis see distsiplineerib. Mida suurem summa, seda paremini :)
Mnjaa. Teine asi on need kirjanikud, kes tulevad rõõmuga kohale ja siis lihtsalt "on kohal". See tähendab, et põhiline "esineja" on kutsujatepoolne ning kalli kirjaniku suust tuleb sõnu kui tangidega välja kiskuda. Nii mulle ka ei meeldi.
*
Praegu on vähemalt raamatukogudes kuulda, et kui tegemist pole FIEga, siis ei olegi mingit võimalust kirjanikule maksta. Meil vähemalt nii räägiti...
*
A praegu tuli mul meelde, et ma käisin Kareda raamatukogu juubelil. Seal pidi üles astuma ka herr Wimbwerg. Aga... Nujah. Igastahes käidi välja veksel, et detsembris võib Kareda rampsis Sind ikkagi näha. Kuidas sellega oli? Mina ei ole midagi kuulnud. Kahju. Käisid? Ja lihtsalt inf ei levinud? Või mis?
dr Barman: huvitav tähelepanek! ma ise selle kohta ei oskagi midagi kosta. või siis - pole seda märganud. pigem on rohkem ikka rõõmustatud, et tulid ja esinesid. mis ala esineja oled?
juurak: noh, eks kirjanikke on ka igasuguseid, ja kas saabki eeldada, et iga kirjanik laseb kohe jutul voolata nagu kosel? ega see siis kirjaniku headust näita. pigem peaks enne olema tehtud tema kohta taustauuringuid, et mis tüüpi isik on, ja kui on sõnaaher isik, siis seda arvestada. nt Andrus Kivirähk on väga vaikse moega isik.
minu meelest peaks iga raamatukogu olema suuteline leidma kord-paar aastas selle 1000 kr kirjaniku võõrustamiseks, ja kui ei leia, siis tuleks leida sellele asutusele uus raamatupidaja või juhataja - selline, kes taipab jätta paar nooraroobertsit lihtsalt ostmata, või kes oskab kohalikule omavalitsusele niikaua pinda käia, kuni see selle 1000 kr annab
mis puutub kareda valla raamatukokku, siis kahjuks ma ei saanud sinna minna (sügisel), mul oli silm haige, läksin veel linna, et bussi peale minna, aga poole tee peal keerasin polikliinikusse. see oli üks neid väheseid kordi, kui ma olen oma esinemise ära jätnud. eelmine oli 2006. a märtsis, kui pidin esinema Koeru koolis - siis suri Lennart ja mind vajati töö juures.
juubelist või detsembrist ei tea ma midagi - hea meelega parandan vea, kui uuesti kutsutakse
Hmm, ma poleks oma peaga selle peale tulnud, et kirjanik sihukeste esinemiste eest raha tahab. Sõidukulud, seda küll, aga esinemine, see on rohkem reklaami eest. Jälle targem...
armas ad, reklaami teeb iga kirjaniku liigutus ja pisimgi tööviljake talle niikuinii, ja lõpmatult ei saa välja ka kärutada ja raha promo alla panna, miski peab sisse ka tooma.
muide, sel põhjusel (reklaam!) keeldub ka selline suur kirjastus nagu Avita maksmast kasutatavate lugemispalade autoritele normaalset tasu (sest 300 kr pika luuletuse eest ei ole normaalne). aga see, kuidas õpikukirjastused (ma küll ei tea, kuidas on lood Koolibris) ekspluateerivad ja nöögivad kirjanikke, on juba eraldi teema, selle kohta on mitmed ka kirjutanud, Elo Viiding ja Leelo Tungal näiteks.
Ma ise ei ole õnneks kirjanik, aga ega ükskõik mis teise ala puhul ju esinemises põhimõttelist vahet pole - ikka annad oma parima. Ja korraldaja saab oma eeltööga selleks palju ära teha, kas see sinu parim ikka jõuab publikule pärale või ei.
On ka neid juhuseid olnud, kus sa pead korraldajalt nagu tangidega välja kiskuma, mis taustaga publikuga tegemist, palju esinemiseks aega on ning kas tal on ka mingi spetsiifilisem huvi, millest rääkima peaks. Kui tal ikka nn taksomeeter kõrva taga tiksub, mõtleb ta selle kõik vähemalt enne korralikult läbi, kui oma uimerdamisega enda ja sinu aega raiskama hakkab :)
Reklaamijutt on loomulikult ainult ilus viigileht lihtlabasele tugevama õigusega käteväänamisele. Kui sa ikka annad inimesele konkreetse ülesande, siis on tal täielik õigus selle eest ka tasu küsida. Jutuga "Oih, aga tegelikult meil ju ei olegi raha!" saad sa omale esinema selliseid tüüpe, keda
a) kuhugi mujale lihtsalt ei kutsuta või
b) kes ajavad mingit oma rida, mis teps mitte alati ei pruugi sinu eesmärkidega kuigi heas kooskõlas olla.
väga õige on kõik, wimps! punkt 5 alla lisan veel, et mida kaugemale kirjanik esinema läheb, seda vähem heameelt teevad talle magusad küpsised ja filtrikohv. minu puhul on filtrikohv enne esinemist täiesti välistatud asi, paneb hääle ja diktsiooni tuksi, ihu higistama ja põie pakitsema. ja magusaid küpsiseid tahan ma üldse haruharva, pigem soolaseid ja pigem üldse hoopis võileiba elik selle tegemise võimalust, sest harilikult on tõesti mitu esinemist päevas ja nende vahel või enne ei jõua süüa midagi. ahjaa, kohvi asemel tee, vat see teeb küll hääd.
ja kes see ajas seda lolli reklaamijuttu siin ennist - kui mind esinema on kutsutud, järelikult on see niinimetatud reklaam juba toimunud ja mind osatakse ja tahetakse esinema kutsuda. selline soovitus veel kutsujaile, et uurige välja, kas kirjanik saab/tahab võtta oma teoseid kirjastusehinnaga müümiseks kaasa ning kui saab, siis teavitage ka publikut aegsasti sellest võimalusest. muidu võib tekkida olukord, kus mul isegi on raamatuid kaasas, aga lapsed ei saa osta, sest nad pole raha kooli kaasa võtnud. samas on tihti ka liiga vähe olnud kaasas, on otsa saanud. kokkuvõtvalt - mida detailsemalt ja rohkem kirjanikuga suhelda, seda parem kõigile. ja veel - 200-300 lapse ees ilma võimenduseta - minul on küll kõva hääl ja ma oskan seda kasutada, aga see on tervisele ikkagi suht räme mats, palun ärge tehke mulle niimoodi.
Äkki te peaks sellest mõnda lehte artikli tegema? Mulle Ilvese elulised näited nii meeldivad. Kõigil oleks huvtav lugeda, eriti kui seostada seda meie kultuuripoliitikaga.
siis veel see asi, et kaubanduskeskustes, turul ja vanaonu pulmas kasutatagu honorari puhul koefitsenti vähemalt 4, sest need kohad on esinemiseks jälgid ning alandavad
See, miks raamatukogu ei saa maksta kirjanikule kui füüsilisele isikule, ei tulene mitte rahapuudusest, vaid sellest, et raamatupidajal peab olema mingi dokument selleks - arve vms. Teine võimalus oleks teha esinejaga miski töövõtuleping, käsundusleping vms. Siis saab eraisikule maksta küll. Sa ei taha ju, et vaesed raamatukogutöötajad ise selle 1000 krooni oma palgast kokku klapitaksid, et saaks sulle mustalt maksta?
hetk tagasi oli ETVs päris vahva luuletus: küll on hea, küll on hea ... :)
Palju ETV selle joodikuluuletuse ettekandmise eest maksis? ;P
Ilvesele: keegi ei käsi sul ju kaubanduskeskustes, turul ja vanaonu pulmas esineda, kui see nii jälk ja alandav on.
miks Sa valisid ETV-s ettekandmiseks nii saamatu luuletise? Sul ON JU SILMA JA SÕNASTAMISOSKUST !!!!!
ossa poiss, kui palju komme.
Ju siis on asi ikka tähtis.
Ma omalt poolt olen kasutanud (ajakirjanikuna lugejatega trehvates) sellist nippi, et ei lähe lastega kohtuma muidu, kui et pole kokkulepet, et nad on küsimused ette valmistanud, ja need küsimused ona lausa kirjalikult olemas.
Kui hästi läheb ja saad tellijaga mõnusa kontakti, siis lastakse lastel küsida neid asju, mis just neid huvitavad. Ja mõned asjad on just nii lihtsad nagu Lonni ÕLis, et mitu juttu te olete kirjutanud.
Mu meelest pole selles küsimuses hullu miskit, kuskilt peab ju peale hakkama.
Aga parim on too lapsevanem Triinu moment, et enne ikka tehakse pikalt ja mõnusalt tööd ja siis arutatakse.
Igatahes on kõige tüütumad need küsimused, mille taga on lihtsalt õpetaja edevus. Mingi priimus tõuseb püsti, ja hääldab sõnaselgelt: Mis teid loojana tänapäeva Eestis kõige rohkem erutab?
Oi ma ei või.
Aga siis on olemas veel selline nipp nagu Küsimuste kübar, aga seda võin kirjeldada teine kord, kui huvi tekib.
anonüümsele kaubanduskeskuste jms kohta: ühenda suuremast grupist ei saa iga kord ära öelda. ja koefitsent 4+ aitab enamasti. mõnikord tellija raha eest publikut narrida on päris mõnus.
tänan rohkete kommide eest, püüan mõned vastused anda:
1) ETV-s esinemise eest ei saanud ma sentigi, ei nõudnud ka. ETV-s on tore esineda, ja siin saab juba ka tõesti rääkida enese reklaamist.
2) Tänan komplimendi eest silma ja sõnastamisoskuse osas, aga konkreetne luuletus mulle tõesti endale meeldis. Ja mõnedele teistele ka meeldis... Nägin täna muide Enn Vetemaad, kes ka ütles kiitvaid sõnu. Kõik ei saagi kõigile meeldida, loodetavasti leidub ülejäänud 9 minu ETV-luuletuse hulgas ka neid, mis teile meeldivad!
3) Olles saanud viimastel aegadel ka raamatukogudest ja koolidest esinemiste eest tasu, võin kinnitada, et tasu maksmine on täiesti võimalik. Kuidas see raha organiseeritakse-vormistatakse, on iga asutuse enda otsustada.
Veel samal teemal: http://laulukene.blogspot.com/2010/04/markusi-esinemistest-ja.html
Postita kommentaar