neljapäev, 15. jaanuar 2009

miks ei tasu riides käia moodsalt

Tegin järgmise tähelepaneku. Teie, kes te jälgite enda riidesse panemisel tähelepanelikult moodi - vaadake oma fotoalbumit. Kuidas te aastal 1979 riides käisite. Ja aastal 1984. Ja aastal 1989. Ja aastal 1994. Ja aastal 1999. Kui paljusid neist piltidest te julgete oma külalistele veel näidata?

Kõik need jubedad puhvsoengud ja imelikud liibuvad põlvpüksid. Ja mis te veel kõik endale ülemise otsa peale toppisite! Seda, mis oli moes, eks ole. Aga näete ise, kui kiiresti kõik pea peale pöördub ja naeruväärseks või vähemalt veidraks muutub. Oioioi. Ja kui te sama rida jätkate, siis jäätegi oma fotoalbumit häbenema.

Minuga on lihtne. Minul olid nii aastal 1989, 1994 kui ka 1999 jalas suvalised püksid ja seljas suvaline särk või suvaline jope. Ja suvalised püksid, särgid ja joped on igal ajal moes! Aastal 1979 ma õnneks moeküsimustele veel mõtlema ei pidanud ja aastal 1984 varustas kogu nõukogude eesti mudilaskonda ühtlaselt moetute Sangari pluuside ja Marati dressidega kauplus Laste Maailm.

Muide, lisamärkus. Millegipärast on kaugema mineviku moodi ka tagantjärele ilus vaadata, näiteks Marie Underi noorpõlve aegseid satskleite või 1930. aastate refineeritud seltskonnadaame või 1940. aastate meeste nahkmantleid (mida ei kandnud ainult kagebistid). Aga siis millalgi läks mood koledaks ja stiilituks. Ma arvan, et see juhtus 1980. aasta paiku. Ja kogu selle koleduse võimendamisel tegi põhilise töö ära MTV.


Või äkki vaadatakse 100 aasta pärast ka 1980. aastaid imetlusega kui erakordselt kauni stiili ajastut? Kumb on siis õige: kas me ise häbeneme oma lähiminevikku ja seda teeb iga põlvkond, või läks mood siis tõesti lõplikult käest ära? Karolin Kuusik, kas sina tead?

8 kommentaari:

Erko Risthein ütles ...

Ilu on vaataja silmades.

Erko Risthein ütles ...

Kole igavad pildid ju siis. Hoopis huvitavam oleks ju vaadata pilte, mis ikka muige suule toovad. :)

Anonüümne ütles ...

häbelikud, oh teid!
aga minul on selline album, kus riided fotodel muutuvad automaatselt vastavalt kehtivale moele. seda muidugi vaid minu seljas olevad riided, teiste omad jäävad naeruväärseiks.
nt. täna vaatasin: jõulude ajal tehtud piltidel oli pidulik tualett juba teist fassongi ja värvi.sõbrannade yrbid aga jube aegunud - vaesekesed nutavad kui näevad!

vari

Anonüümne ütles ...

Suvaliste riietega suvaline mees...

Manjana ütles ...

mul küll piinlik pole. imelik on hoopis vaadata, kuidas teatud aja järgi vanad asjad uuesti moodi tulevad, kuigi midagi on ära muudetud, nii et vana asi enam täpselt ei sobi.

80ndate moe "vähekestvuse" probleemiks on ilmselt liiga odavad ja kehvad materjalid. ma õppisin sel ajal ise õmblema ja väga edukalt sai suvalisest üheärvilisest või ka triibulisest või ruudulisest sitsiriidest (või voodrisiidist) igasugu asjakesi õmmeldud, millel hind sisuliselt puudus, aga millega kõlbas küladiskol eputada küll.

wonderwoman ütles ...

:) Ma mõtlen, et palju lõbusam on elada, kui ei mõtle sellele, kuidas teistele võimalikult palju muljet avaldada... vaid et endal ikka tore oleks. :)
Kui vanana vaatad fotoalbumit, kus iga pildi peal oled korralik ja ajatu... siis on ju kurb. Aga kui vaatad sellist albumit, kus iga pildi peal on eri stiil ja eri soeng ja värvi ja naeru... Siis oleks nagu nati elanud ka. :)

Anonüümne ütles ...

riie ei riku meest! Naist ammugi. Rohkem staatuse värk? Tunne end kuningannana (kuningana?) ka siis kui kannad kotiriidest ürpi - õpetab prantslaste tarksõna!Po odeždu vtstretšajut, no po umu provožajut - nõnda ütleb vene vanasõna?

wr ütles ...

Aitäh kommide eest! Siin on mitu huvitavat seisukohta, mille valguses võib teema edukalt edasi areneda.