reede, 30. jaanuar 2009

sain täna 30

.
Üks ilus mälestus. Eesti keelest tõlkijate seminar Käsmus, 21. mail 2005. Meremuuseumi trepil eesti kirjanikud. Pildil, ülevalt tulema hakates: Lauri Pilter, Jaan Kaplinski, Piret Viires, mina, Janika Kronberg, Doris Kareva, Tiia Toomet, Kristiina Ehin, Peeter Sauter, Aarne Biin, Rein Raud ja Eeva Park.

Kole lugu, 2 on eest läinud - nüüd on 3.

Aasta vahetumise ajal tagasivaadet teha ei viitsinud, aga isikliku kümnendivahetuse puhul tahaks seda teha. Noorusaeg kipub läbi saama. Selle kümnendi lõppedes on juba keskiga käega katsuda. Muidugi, kirjanik jääb alati nooreks. Kui ta avastab ja mängib ega lase endal kuhugi ära kivistuda. See on üldse loovinimeste viis nooreks jääda. Võtkem näiteks kas või Ott Arderi. Kes oli isegi oma viimastel eluaastatel nooruslikum kui mõni 25-aastane! Nii palju on inimesi, just naissoost, kes arvavad, et aastate kogunedes peab hakkama olema "väärikas" või "soliidne". Ei kõlba enam see ega kõlba enam too. Ja siis kõnnivad ringi nagu mingid pinalid. Endal nii tähtis nägu peas.

Tehes kokkuvõtet möödunud isiklikust kümnendist, pean rahule jääma. Selle esimesse poolde jäid õpingud Pedas, millest mul on head ja ilusad mälestused. Uhkusega nendin, et olin vist viimane lend, kes õppis eesti filoloogia bakalaureusekraadi nimel 5 aastat, lisaks sellele otsa 2 aastat kirjandusteaduse magistrikraadi nimel. Ülikoolist võtsin kõik võimaliku ja jään seda aega alatiseks meeldivate emotsioonidega meenutama, hoolimata ka mõningatest ebameeldivatest nootidest. (Nüüd tutvustatakse TLÜ eesti filoloogia eriala muuhulgas faktiga, et seal on õppinud ka luuletajad J. Rooste, Wimberg ja I. Sild - nägin ise mingist infolehest.) Nägin seal suuri isiksusi (Mati Hint, Toomas Liiv, Lembit Andresen, Leo Villand jt) ja sain oma jao veel vanadest headest alma mater'i aegadest, mil tudengid loengus istudes vähemalt loovalt igavlesid, kritseldasid konspektiservadele vemmalvärsse, mitte ei surfanud, läpakas laual ees, "konspekteerimise" sildi all Orkutis.

Olen teinud tööd, mis mulle endale on meeldinud. Viis ja pool aastat Eesti Päevalehe kirjandustoimetajana oli väärt kogemus ning sisaldas palju meeldivaid kohtumisi ja elamusi. Kelle kõigiga ma ei suhelnud! Kelle kõigiga ma intervjuud ei teinud! Need intervjuud on mul kenasti täispikkade versioonidena arvutis tallel, kunagi annan raamatuna välja, ja söögu mind susi, kui see ei tule kultuurilooliselt väärikas tükk! Kelle kõigiga ma vähem või rohkem tuttavaks ei saanud! (Ükskord, 2001. või 2002. aastal helistasin isegi president Lennart Merile, kui kirjanikule, mingis nüüdseks juba ununenud kirjandusalases küsimuses. Tutvustasin ennast kõne vastuvõtnud sekretärile, aga see jättis väljaande nime valesti meelde. Meri võttis kõne vastu teadmises, et helistatakse Keelest ja Kirjandusest, kus töötas teadupärast tema poeg Mart Meri. Eks Lennart Meri vist arvas, et helistab tema poeg. Ütlesin, et helistan Eesti Päevalehest. Mida president selle peale täpselt ütles, ei mäleta, aga ju tal ei olnud minu jaoks aega, sest soovitud infot ma ei saanud ja mäletan, et kõne lõppes kiiresti.)

Pärast Eesti Päevalehte tuli aastake töötamist kirjastuses Tänapäev, mis ka lõppkokkuvõttes ei olnud kole mälestus, olgugi, et mu leping seal veetlevalt, kuid kindlakäeliselt lõpuks lõpetati, põhjuseks poole koha aastaplaani (iga 3 nädala tagant raamat, 12 tk aastas) mittetäitmine. Ei osanud ega tahtnud konveierit teha, mulle on oluline kvaliteet, ja kvaliteeti ma ilma pühendumiseta, ilma suure ajakuluta tagada ei oska. Võib-olla on neid, kes oskavad. Siiski sain seal välja anda rea raamatuid, millest ükski pole mingi põhk või plaani täitematerjal: Artur Adsoni "Siuru-raamat", Andra Teede "Saage üle!", Tartu NAK-i "Väike pornoraamat" ja Ralf Rondi "Naised kirglised". Minu "kaasavarana" toodud idee anda välja uuesti Elo Tuglase mälestused realiseeriti juba pärast mind ja see tõi, igati ettearvatavalt, sisse kena kopika, käies isegi müügitoppides. Rajasin sarja "Loe mind!", toimetades selle esimesed kolm raamatut, sh Voldemar Milleri pärija poolt minu isiklikku valdusse usaldatud käsikirjade põhjal kokku pandud lastejutukogu "Kodu kõige kallim". Ega ma Tänapäeva peale ka mingit vimma ei kanna, seal töötasid ja töötavad siiamaani väga toredad inimesed - peale Tiina, kelle arrogants ja isekus oli lihtsalt öökimiseni piiritu. (Eks nad ka kindlasti loevad neid ridu siin - tervitan!)

Pärast seda olen olnud vabakutseline kirjanik, kes elab 2007. aasta suvest päris esimeses endale kuuluvas kotuses looduskaunil Nõmmel ja töötab kodus, omamata esimest korda oma töölisekarjääri jooksul mitte ühtki ülemust. Enda osalusega kirjatuses Jutulind saan jätkata endale meelepäraste raamatute väljaandmist. Ja kuna kontorikulusid ei ole ja tööjõukulud on minimaalsed, ei vangu ka selle väikse, aga tubli firmakese alustalad praeguses majanduskriisis ülemäära hirmsasti.

Ei viitsigi enam pikemalt kokku võtta kõiki neid tegemisi ja saavutusi, mida üle vaadates võin endale rahulolu lubada. Emakeele õpikud, Buratino-sari, Tomi ja Anni sari, rida raamatuid, palju häid luuletusi, mis veel ootavad avaldamist, jne. Midagi on juba tehtud. Ka isikliku elu kulgu tagantjärgi hinnates ei ole põhjust põdeda. Algav kümnend tuleks elada nii, et ülejärgmisel kümnendil saaks hakata kandideerima Nobeli kirjanduspreemiale. Samuti sooviksin saada Oscarit, aga mis kategoorias, seda ei oska ette kujutada. Ja kui keegi küsiks mu suurimat unistust, siis üks selline võiks näiteks olla see, et ma tahaksin olla inimkonna esimeses Marsi-ekspeditsioonis kroonikakirjutaja. Nii, nagu Smuul kirjutas "Jäise raamatu", tahaks mina kirjutada "Marsi-raamatu".

Ja ega ma väga ei kahetse midagi. On tehtud ka vigu, aga igal hetkel olen ma elanud täpselt nii, nagu ma olen tahtnud, osanud ja suutnud elada. See on nagu hobusega sõitmine - tuleb jälgida hoolega teed ja ohjad kõvasti peos hoida ja neid mitte kellelegi üle anda. Muidu seal, kus tee kolmeks läheb, satud sellele teele, kus süüakse sind, aga hobune jääb.

20 kommentaari:

Kader ütles ...

Palju õnne neljandasse aastakümnesse jõudmise puhul! Miskipärast ma ei kahtle, et kõik Su plaanitu teoks saab. Sul Nobeli preemia vastuvõtmiseks sobivad riided on olemas? (Minul on. Valge plisseerseelik, millega keskkooli lõpetasin.)

wr ütles ...

Hehe! Kui aeg käes, siis lasen väljaõppinud rätsepal endale spetsiaalse ansuhti õmmelda!

meiel ütles ...

täitsa mees juba!
palju õnne!

wonderwoman ütles ...

Õnne minugi poolt. :)

Anonüümne ütles ...

Õnnitlused! 3 on ikka parem kui 2 ;-)

wr ütles ...

Aitäh kõigile heade soovide eest!!

afanasjev ütles ...

õnnitlused brüsselist! kas valus ka oli? siinpool valmistutakse samaks värgiks.

nikitheone ütles ...

Palju õnne ja edu edaspidiseks!

LiizaKazz ütles ...

Üldiselt pole mul olnud võimalust seda õńne soovida, kuigi oleks nagu pidanud, aga nüüd ma siis soovin.

Minul on olnud väga tore - seda blogi siin lugeda ja muud kah... Minu meelest see sinu romaan. Ma ausõna ei mäleta pealkirja, aga see on selline, mille lugemine tegi head mitte ainult minule vaid ka paljudele teistele. Seda nad tsiteerivad, veerivad ja arvestavad ja kaaluvad. Minu kunagine lemmikõpetaja (õigemini üks neist lemmikutest!) arvas "Lipamäest" nii mõndagi head. Ja mina arvan ka...

Teeme nii, et nüüd tuleb veel üks ilus 30 aastat. Mina vähemalt ootan seda. Ole sis tubli ja jõudu.

piuks ütles ...

Vananemise tähistamise rõõmu kõrvalt võtaks ühe rõõmu maha: ei olnud sa viimane viieaastane baka (aga üks viimaseid siiski)!
:)

wr ütles ...

Aitäh-aitäh! Veel rõõmsam ja (Piuksu märkusest) ka targem!

Anonüümne ütles ...

kuidas suhtute (Teie isiklikult või NAK tervikuna) ETV kommentaariumis luulesaatele osaks saanud kriitikasse?

wr ütles ...

Aitäh huvitava küsimuse eest, Anon, ma ei teadnud isegi, et seal mingi arutelu käib. Nüüd lugesin ja tahan öelda järgmist.

1) Mina ja Andra oleme sellest seltskonnast ainsad naklased! Fs ei ole NAK-is enam aastaid. Veel enam, Rooste pole millalgi varjanud oma tugevat skepsist naklasliku kirjanduse suhtes, ja sellest lähtuvalt on ta koostanud ka saates esinevate autorite nimekirja. Ma ei heida seda talle ette. Minu meelest kajastab see nimekiri eesti tänapäeva luule üldpilti ja tipuosa korrektselt. Ja veel: Andra on lausa nii mittenaklaslik luuletaja, et annab sõnale "naklaslik" uue tähenduse.

2) Igasugused siuksed, kes kukuvad kõike uudset ja tänapäevast vemmeldama miskite selliste vanade kalinguri mumifitseeritud autorite nagu Kareva ja Viiding ja Hirv ja Runnel ja Vaarandi ja Under pinnalt - nende maitse on ilmselgelt vananenud. Luule, mis meeldib suuremale osale inimestest, ei ole hea luule. Sellist elukat nagu TÕELINE luuletaja ei ole olemas. Ei ole olemas sellist asja nagu TÕELINE luule. On luule, mis meeldib, ja on luule, mis ei meeldi. Minu jaoks on Ruitlase "Lumesulataja" TÕELINE luule, aga kellegi teise jaoks on see sama palju mitte-tõeline.

Isik, kelle luulealaseks dream team'iks on "alliksaar, alver, kareva, rummo, talvik, under... muukeelsetest baudelaire, blok, rimbaud, verlaine" ei ole kirjandust näinud rohkem, kui kooliprogrammis õpetati. Selle jaoks on kirjandus surnud ja raamatutesse maetud. Aga meie elame elusate inimeste ajal, vaadake neid luuletajaid seal saates, kuulake neid, need on tuleviku klassikud. Tulevikus heidetakse tuleviku poeetidele ette, miks nad ei kirjuta nagu Andra Teede või Tommyboy või fs.

Üldiselt on see arutelu seal vähehuvitav ja intellektuaalselt vähepakkuv. Minu seisukoht on: mitte kunagi varem pole eesti luule olnud nii värvikirev ja paljupakkuv, nii lahti uuteks arenguteedeks, kui praegu. Need, kelle ideaaliks on "alliksaar ja under", võivad ennast lasta rahumeeli koos nendega maha matta.

Minust polnud seal muide otseselt sõnagi juttu. Eks mulle on ka antud nii- ja naasugust tagasisidet saates esinemiste kohta. Ühed ütlevad, et jube! Teised ütlevad, et suurepärane! Nii lihtne see ongi. Ja mul on hea meel, sest luule (üldse kirjandust, kunst), mis tekitab erinevaid arvamusi, vastandlikke seisukohti, on juba a priori etem ja põnevam, kui luule, millele peetakse õigeks ühehäälselt ülistust laulda.

klimbermann ütles ...

mis loom on "ilmselgelt vananenud maitse"? kuidas nimetada inimesi, kel, kuuldes kedagi viitamas millelegi vähem uudsele, vähen tänapäevasele, käib kusagil hinges plõks ning mööda tuba hakkavad krattidena lendama eri rahvaste matmiskommetest pärit mõisted ja tegevused?

liiati, kui ma viimati vaatasin, olid kareva, hirv ja runnel veel täies elujõus, nii et nende hauaplaadile tantsima minna on pisut vara.

ja tõesti, kui ma ei oleks gümnaasiumi vältel tutvunud kirjandust kooliprogrammis käsitletust rohkem, poleks ma tuttav poolega neist autoritest. samas oleks rooste (mitte fe2o3), künnap ja sinijärv mulle märksa-märksa tuttavamad. alliksaare, bloki, talviku ja verlaine'iga sai tõsisem tutvumine teoks nimelt (vahe)tunni ajal raamatukogus, mitte koolipingis higistades.

"luule, mis meeldib suuremale osale inimestest, ei ole hea luule"? ma võin julgelt väita, et just teede, rooste, herr wimberg ja seltskond meeldib enamikule kohalikust lugejaskonnast, kuna minu loetletud jäävad vähemuse eelistuste hulka. et teksti üldine toon on uuendusi pooldav ja minevikuihaluses dekadentsi nägev, jääb selle avalduse mõte mulle tabamatuks.

inimmõistus analüüsib, liigitab ja paigutab uusi asju vanadesse kategooriatesse - tema tööpõhimõte lihtsalt on selline. kui kõigile asjadele oleks alati lähenetud tänapäeva lulliveeretajate mõõdupuuduga "wild west is where I want it to be", leiaks me tõenäoliselt end korilastena võsast, kindla seisukohaga, et puu otsas on oluliselt meeldivam kui selle all.

samal põhjusel liigitatakse ka tekstid vormiliselt grosso modo proosaks ja värsstekstideks, millest viimastel on tabatavad rütm ja/või riim. ning kahekümnenda sajandi kirjandusteooria kõige suurem kuritegu selles osas on nende piiride eemaldamine - nagu ka neil päevil siin ja seal luule nime all esile kerkivast vormitus mõttetühjusetombus näha on.

tõkete eemaldamiseks on olemas kindel aeg ja koht - see on siis, kui valmis on nii autorid kui lugejad. teadusliku maailmapildi avardumisel mitmekesiseks maastikuks, kus kasvavad ja arenevad kõrvuti stringid ja tvistorid, ei oleks mingit sisu, kui nende kasvatamiseks puudub matemaatiline instrumentatsioon, füüsikaline maailmapilt ning ennekõike teadlased, kes neid valdavad.

hüva, oletame, et vorm tõesti ei ole oluline. võtame ajutiselt aksioomiks, et poeet on lihtsalt looja ja luuletus loomisakt; ärgem puutugem vormi. just selle pilguga vaadates kaotavad tänapäevased tekstid suuremalt jaolt oma viimase väärtuse, taandudes lihtsalt verbaalseks okseks. mida kätkeb endas "jaanuar, raisk, teeb jälle kevade nägu /--/"? see on lihtsalt tühi. mida on uut loonud fs, kui ta on kirja pannud read "/--/ jumalast ükskõik on sel riigil minu lastest /--/". see on mehe, kes ei suuda oma tööriista püksis hoida, tühi tuiamine - millel, tänu nimetatud piiride lõhkumisele, puudub ka igasugune esteetiline väärtus.

niisiis leian olevat turvalisema vorminõuete säilitamise, lootes nii leida rohkem väärtuslikku - ning tõsi, näiteks sinijärv on kirjutanud võrdlemisi elegantseid vabavärsstekste. minus on endiselt lootus, et parema poole peale kaasaegsest luulest pole ma veel sattunud.

aga mul on ka hirm. hirm, et tänapäeva peavooluluule on ka osas, millega ma pole veel tutvunud, täpselt samasugune.

klimbermann ütles ...

trükikurat on käinud.

1. lõik, 2. lause:
vähen p. o. vähem

6. lõik, 2. lause:
kerkivast p. o. kerkivas

klimbermann ütles ...

7. lõik, 2. lause:
puudub p. o. puuduks

klimbermann ütles ...

siinkohal võtan veel aega, et täpsustada. ma püüdsin oma arvamuse sõnastada nõnda, et see ei oleks rünnak - kui sellest midagi välja ei tulnud, siis on see pigem puudujääkide taga minu eneseväljendusvõimes kui silmalaugude taga lugeja peas.

olgu ka öeldud, et kõik eelnev on kirja pandud lugeja (olgugi, et ehk nõudliku) rollis. mitte millelegi enamale pole mul mõtteski pretendeerida.

wr ütles ...

Aitäh pika ja põhjaliku vastuse eest! Kahjuks see kastike, kuhu ma pean oma kommi toksima, on liiga kitsas mu mõtete jaoks. Ehkki Gorki on öelnud, et vaja kirjutada nii, et sõnadel kitsas, mõtetel avar - tema võis seda öelda, tal polnud veel Bloggeri kontot.

Seetõttu ei hakkaks ma pikalt vastust kirjutama. Ütlen vaid, et Hirv on lahe ja tore mees, aga kirjutanud viimased 20 aastat täpselt ühesugust sõnakõlinat. Eelkõige meeldib see neile, kes otsivad luulest kaunite sõnade kokkukõlamise palsamit.

Runnel pole alates Eesti iseseisvuse taastamisest kirjutanud õieti mitte midagi erilist. (Küll aga on valanud teiste inimeste peale välja viha ja sappi.)

Kareva liigitan naisteluule kategooriasse - ilusad, lühikesed, kaunilt kõlavad mõtted. Kammerlik luule, paras asetada toolileenile heidetud korseti kõrvale. Tema suurust ei ole vaja tõestada - aga ei ole vaja seda ka eeskujuks seada.

Rooste, fs, Contra, Andra Teede - need ja paljud teised tänapäeva poeedid on tulevikus klassikud. See on fakt. Samamoodi, nagu praegu heidetakse neile ette ei tea mida, heideti omal ajal ette ei tea mida ka Visnapuule ja Underile. Igasugu lõksutajatel oleks paslik lugeda hoolega 1920. aastate kirjanduskriitikat. Siis nad näeksid, milline tekst seal lendles nende pühade puuslike kohta! Omal ajal ei taibanud keegi kummardada Tammsaare "Tõde ja õigust" või Lutsu "Kevadet". Jne, jne.

andry ütles ...

Huvotav arutelu puhkes sest küsimusest luulesaate ümber.

Kõigepealt näitab ju see, et formaat funkab, jälle on luule keeles ja meeles.

Teisaks,no kurat, kogu aeg peab värsket verd juurde tulema, ja huvitav siinkohal, kui inimesele peab lisama sama veregrupivedelikku, siis luule va lilleke vajab just teistmoodi verd.

Oleks keegi kujutanud kümme aastat ette, et klassikaks kipuvad read
Kurbus on nagu sitahäda, ta tuleb tahad või ei taha (ma mäletamist mööda, ebatäpselt tsiteerisin.)

Ja ma olen ühtepidi nõus, et vana head Bettit ja Mariat ja Heitit tuleb kummardada ja armastada, aga neil onapostel niigi olemas ja tema nimi on kahjuks VeideRmann Rein, kes kõik asjad enamasti haledaks muudab,

ja teistpidi on isegi see uuem eesti luule neile, kes tiba soome, vene, prantsuse või inglise luuleasju teavad, tardunud ja suletud.

See võiks veel pöörasem ja katsetavam olla, aga sinna poole asjad kenasti ju liiguvadki, ja NAKki on ses vallas tegijate seas.

plasma-jack ütles ...

Tulevikus heidetakse tuleviku poeetidele ette, miks nad ei kirjuta nagu Andra Teede või Tommyboy või fs.


väga hästi öeldud. lisaks õnnitlen.