Sarjast "Minu lapsepõlve häid, toitvaid toite". Viimaste aastate jooksul olen väga harva saanud sellist väärt suppi, nagu hapukapsasupp. Aga miks pole saanud? Sest pole ise teinud! Eile õhtul parandasin selle vea. Kuna ma kokakunstis olen - erinevalt söömiskunstist -, algaja tasemel, siis helistasin emale ja küsisin, kuidas selle tegemine täpselt käib. Järgnevalt panen selle siia kirja, sest võib-olla on mõni hädaline veel, keda just ainult see teadmine imelisest kulinaarsest elamusest lahutab.
Niisiis, vaja on:
porgandiga hapukapsast
tükk rasvast sealiha
kruupe
Võtta suur pott (see tähendab - väga suur), panna lihatükk ja kapsad sisse, kruubid peale, siis veel teelusikas soola ja teelusikas suhkrut. Seejärel keeta 2-3 tundi madalal tulel, kuni liha kondilt lahti tuleb, s.o kuni kõik pehme on. Kui vesi vahepeal ära keeb, siis võib juurde panna, aga mitte külma. Vajadusel segada, et põhja ei kõrbeks.
Kui valmis - head isu! Võtke vitsad varuks, pärast hea kõhule peale lüüa. Tähtis märkus: üles soojendamisel soojendada kogu potiga, sest nagu eesti toitudele omane, paraneb ka selle roa maitse iga soojendamiskorraga.
Suvel taasavastasin enda jaoks teise imelise supi, piima-juurviljasupi, nagu minu vanaema seda tegi. Retsept on siin.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
olen ise ka suur supisõber ja mulle meeeldib just suppe keeta, mu meelest kõige loomingulisem ja lihtsam tegevus köögis.
Aga see oli üllatus, et supile tuleb lisada sooja vett.
Miks?
Kas mul peaks sel juhul olema supipoti kõrval kopsik sooja veega. Ega ometi kraanist kallamist ei soovitata.
Lisan nipi omalt poolt - püüa vältida, et supp keeks mulinal. Mida vaiksem tuli (elava tule peal keedetu on hoopis teise maitsega nagu isegi tead), seda külluslikum jääb maitse.
Ja mõnikord võid pullipärast proovida keeta pikka puljongit. Prantsuse kulinaarid keedavad nimelt hea kastme jaoks puljongit kolm päeva.
Keeda tasasel tulel hommikust õhtuni. Näiteks paarist kanakintsust, kus on juures mõni porgand, terve kooritud sibul ja porru rohelised lehed.
Olen kindel, et jood selle lihtsalt nahka, kui ei, kalla jahtunud peast purkidesse, kaan peale ja külmkappi. Saad võtta, kui teed kastmeid.
Nompi, nompi (see on see praegune salasõna kommentaari publissimiseks)
minu kodused ei armasta juurvilja piimasuppi
peale mu vanema poja, kes on üldiselt kõige sööja
juurvilja piimasupp toob meelde lapsepõlve ja fantastilise vanaema, kes oli sündinud 1896
tal oli pisike kollane ühetoaline maja metsaääres
ja muidugi pisike juurvilja aed
ja lambad ja lehm ja kassid ja koerad ja kanad jne
tema keetis oma värsketest juurviljadest, aedviljadest ja kodupiimast ja võist sellist suppi, mille sarnast pole ma aastaid saanud
vahel tuleb mulle selle supi isu , eriti varasuvel kui juurikad valmis hakkavad saama
keedan ja söön ja meenutan kuidas ma vanaema suppi ta väikese maja trepil sõin, ta enda küpsteatud rukkileivaga, plekk kausist vana vana hõbelusikaga
mmmmmmmmmm
ümberringi kõik õitsev ja roheline...
aga vanaema supimaitset pole veel kätte saanud
ehk pean ka igivanaks saama lehma ja lambad muretsema;)
Ilma kartulita on see minu jaoks pigem nagu mulgi kapas.
Nii palju mõtteid-ideid! Aitäh!
wk-le siiski ütleks, et koos kartuliga on see minu jaoks pigem nagu kartulisupp. Mis iseenesest on ka hea.
mis selle sooja veega siis ikkagi on?
Mikks sooja vett peab suppi lisama, mitte külma
Polaboa
Ma sain aru, et külm vajab jälle keemaminemist ja see häirib koostise loomulikku soojenemist. Ei tea. Aga loogiline ju ka.
Postita kommentaar