neljapäev, 4. detsember 2008

Aasta Idioot 2008 - minu poolt valitud

Foto: Wr

Aasta pole küll veel läbi, aga arvan, et minupoolset Aasta Idioodi laureaati niipea küll keegi üle ei trumpa. Selleks on Pääsküla postkontori nooruke naistöötaja, kellelt ma soovisin esmaspäeval kätte saada minu poja nimele tulnud tähitud kirja.

Juba juunist saati olen saanud posti teel dokumente ühe välisriigi kohtult, kus minu vastu on antud sisse hagi minu poja ainuhooldusõiguse ja elukoha asjus. Aga see ei puutu asjasse. Asjasse puutub see, et mingil põhjusel saadab kohus mulle neid dokumente tähitult minu poja nimele, ehkki poeg on juba üle aasta olnud tolles välisriigis, ega saaks ka minu juures elamise korral oma nelja ja poole eluaasta tõttu kirju ise postkontorist vastu võtta. Olen siis ise käinud oma kohalikust postkontorist neid vastu võtmas - ja seni olen need saanud kätte probleemideta, kinnitades vaid teatisel allkirjaga saadetise kättesaamist. Kuni selle esmaspäevani.

Ja nüüd, palun saage tuttavaks - Aasta Idioot.

Palun Pääsküla postkontori noorukesel naistöötajal tähitud kirja teatis välja trükkida, sest olen selle koju unustanud. Täpsustan, et see ei ole mitte minu, vaid mu poja (see ja see) nimele. Töötaja, kes muide viimaseid kuid lapseootel, leiab selle aadressi järgi üles ja trükib mulle välja. Asetab siis ümberkeeratult mu ette letile ja näitab tühja tagumist külge: "Siia kirjutada volitus." - "Mis volitus?" - "Kirja saaja volitus. Et võite tema kirja ära võtta." - "Jah, aga ta on mu poeg, nelja-aastane."

Selle peale kehitab nooruke naistöötaja ainult õlgu: "Sellised on nõuded. Ma ei saa seda teile muidu kätte anda." - "Jaa, aga ta on nelja-aastane!" kordan. "Ta ei oska isegi veel lugeda!" Ma ei hakka talle rääkimagi välisriigi kohtusüsteemi kummalistest adresseerimistavadest. Aga nooruke naistöötaja ei tee teist nägugi. Räägib hoopis midagi, et tulge siis järgmine kord ja võtke laps kaasa... Ja mis see laps peaks siis tegema? Ütlema, et "jaa, see on minu issi" või? Muutun päris vihaseks - minu vastas istub juba nii suures koguses inimlikku lollust, volksutab silmi ja teeb nägu, et kõik on täiesti normaalne.

Kähvan ilma liigse pidulikkuseta: "Kuulge, ma olen pool aastat täpselt niimoodi neid kirju vastu võtnud! Lõpetame selle ametnikujama ära!" - "Kui te mind ei usu, võite ülemusega rääkida," volksutab nooruke naistöötaja üleolevalt silmi, nagu oleks mõistuse puudumine teenindussfääris isegi uhkeldamistvääriv nähe. Olen nõus. "On siin mõni targem kohal?" küsin võimalikult solvavalt. Vastuse asemel läheb nooruke naistöötaja ise tagaruumi. Viibib seal pool minutit ja tuleb tagasi. "Praegu saate niisama kätte. Aga järgmine kord võtke sünnitunnistus kaasa," poetab ta ning läheb kirja ära tooma. Ei mingit vabandust, loomulikult. Tema tegi kõik õigesti, nii nagu seaduses kirjas.

Las ta nelja aasta pärast ise vaatab, kui hästi tema laps mõistab volitusi kirjutada. Äkki läheb koguni juba ema asemel postkontorisse tööle ka?

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Ära nukrutse, selliseid tegelasi on Eesti Posti postkontorites ilmselt hulgim. Vähemasti Kalamaja postkontori kollektiiv oli ca 8-10 aastat täies koosseisus nii printsipiaalne, et peetis mind igal 10 võimalusel 10st. Mul oli vaja ettevõtte kirjadel järel käia, ettevõte oli mu kodusel aadressil registreeritud. Ma käisin sääl üle päeva, aga kui mingi asi ei klappinud (B-kaardi koopia oli vana, volitus oli mõne päeva võrra aegunud), siis jooksutati mind täie rauaga. Sageli ma lihtsalt loobusin tähitud posti välja võtmisest, sest sellega oli liiga palju tantsimist. Lahendus: tegin postkontoris avalduse posti suunamiseks teisele aadressile, teise postkontori piirkonda. Sääl on alati hoolikalt mu isikut kontrollitud, aga mitte asjatult mõnitatud.