Pille-Riini 16. lugu (re-write)

PILLE-RIIN JA ARMASTUS

Taevas sinetas kevadiselt. Hämardus. Pille-Riin vaatas aknast välja. Tänaval oli veel siin-seal kuhjades viimaseid lumejäänuseid. Puud akna all olid siiski veel raagus ega kandnud veel õieti hiirekõrvugi. Pille-Riin vaatas tükk aega aknast välja, kuid tüdines siis. Ta viskas ennast voodile pikali. Triibuline padjapüür, mille ema oli natuke aega tagasi padjale ümber pannud, lõhnas veel kapi ja pesupulbri järele.

Pille-Riinil oli uneaeg, aga täna ei tulnud tal kuidagi und. Võib-olla oli asi selles, et isal ja emal olid parajasti külalised – isa sõber Rain ja tema naine Evelin. Nad olid head perekonnasõbrad, kes käisid neil tihti külas. Ja Pille-Riini isa ja ema käisid omakorda tihti Rainil ja Evelinil külas. Vahel võeti ka Pille-Riin kaasa, aga ta sellest ise suurt ei hoolinud – Rainil ja Evelinil lapsi polnud ja nende juures hakkas tal peaaegu kohe igav. Suurte juttu võis vahel olla küll päris huvitav kuulata, aga enamasti keerles see ainult selliste teemade ümber nagu pangalaen, remont ja reisimine.

Kuid teisiti oli asi siis, kui Rain ja Evelin neile külla tulid. Esiteks on ju ikka põnev, kui keegi külla tuleb. Siis on kõik kohe natuke teistmoodi, kui tavaliselt. Isa ja ema on siis natuke teistmoodi, nad räägivad, naeravad ja käituvad natuke teistmoodi. Ja samuti võib Pille-Riin siis olla natuke teistmoodi, keegi ei saa seda pahaks panna, vastupidi, see nagu lausa kuuluks asja juurde. Jaa, kui keegi külla tuleb, siis ei ole kodus olemine enam nii, nagu harilikult kodus ollakse. Siis on eriline olemine – ja Pille-Riinile meeldis see erilisus väga.

Ja teiseks tõid külalised alati kaasa head ja paremat – torti või kooki. Pille-Riin sai alati oma tüki kohe kätte ja läks seda oma tuppa sööma. Seejärel, kui taldrik tühi, tegeles ta vaheldumisi sellega, et käis elutoas külalisi vaatamas ja jälle oma toas oma asjadega tegelemas. Ka sellepärast oli Pille-Riini meelest hoopis parem isa ja ema sõpru kodus vastu võtta, kui neid ise külastada. Sest kui jutt kaldus pangalaenu, remondi või reisimise teemale, sai kodus mõneks ajaks jälle oma tuppa kaduda ja seal millegi hoopis asjalikumaga tegeleda.

Külalised tõid alati endaga kaasa ka uusi ja harjumatuid lõhnu, eriti naisterahvad. Juba külaliste saabudes seisis Pille-Riin tavaliselt uksel ja nuhutas vargsi nende kaasa toodud lõhnu. Mõnikord lõhnas kõige tugevamini raske nahktagi, mõnikord aga oli esimese asjana tunda hoopis higist töömehepluusi. Omaette põnev lõhn oli äsja poest kaupu täis ostetud pungil kilekotil, see lõhnas nii kõigi sees olevate asjade kui ka autoistme ja tooja riiete järgi. Loomulikult jättis kõik muud lõhnad enda varju naisterahva parfüüm. Enamik naisterahvaid, kes isale ja emale külla tulid, olid üsna tugevasti, kuid meeldivalt lõhnastatud. Kui isa ja ema koos külalistega olid juba siirdunud elutuppa või kööki, võis Pille-Riin esikus riiete ja käekoti kohal ikka veel tunda hõljumas külalise parfüümi.

Evelin kandis alati üht ja sama lõhna, mis oli mahe, kerge ja jäi hästi meelde. See lõhn meeldis Pille-Riinile väga. Ta oli isegi mõelnud, et kui tema ükskord suureks saab, siis hakkab ta kandma sama lõhna. See lõhn sobis Pille-Riini arvates Eveliniga väga hästi kokku – eriti tema pikkade, punakaspruunide juustega, mis langesid raskelt ja läikivalt õlgadele. Ema oli kord isegi Pille-Riini kuuldes isale öelnud, et Evelini juuksed näevad nii head välja nagu mõnes šampoonireklaamis. Samuti sobis see lõhn Pille-Riini arvates kokku kogu Evelini olekuga üldse – lausa nii väga, et ta ei kujutanud ettegi, et seda võiks kanda keegi, kes ei ole samamoodi ilus ja hea figuuriga, särav ja moodne, huumorimeelega ja jutukas.

*

Niisiis olid täna Pille-Riini isale ja emale külla tulnud Rain ja Evelin. Nagu alati, oli Pille-Riin ka täna esikus külaliste lõhnu nuusutanud ja nende seast rahuldusega Evelini tavalise lõhna ära tundnud. Külaliste kaasa toodud kõhukas krõbisev kilekott aga lõhnas sedamoodi, nagu oleks see endas peitnud ananasse, pirne ja puuviljakooki. Nagu kohe selgus, oli Pille-Riin eksinud ainult ananasside osas, nende asemel tõstis ema kraanikausi servale pesemiseks kotitäie isuäratavalt kumavaid aprikoose. Ja peagi oli Pille-Riin ka oma koogitüki kätte saanud ja sellega oma tuppa läinud.

Mõne aja pärast oli taldrik juba tühjaks söödud, aga Pille-Riin ei tundnud veel soovi elutuppa külaliste juurde minna. Ta harjutas hoopis veidi aega lauakatmise reegleid oma lauakommete ringi jaoks. Veini valatakse pokaali ainult kolmandiku jagu, sest siis saab pokaaliga kokkulöömisel ilusat heli tekitada, rohkem täis valatud pokaal ilusat heli ei tekita. Kokkulöömisel hoitakse pokaali jalast, aga muul ajal, näiteks vesteldes, sobib pokaali altpoolt peoga hoida, sest siis läheb käesoojus läbi pokaali ja päästab veini aroomid valla.

Korraks tulid Pille-Riinile neid teadmisi pähe jättes ja peas korrastades millegipärast meelde Karl-Johani jutud sellest, kuidas põhjapoolusel käivad talvehooajal valgevaalad jääaukudes õhku hingamas ja kuidas jääkarud neid jääaukude serval jahivad. Valgevaalad pidid olema jääkarude käpalöökide pärast väga arme täis. Aga vaestel kaladel ei olnud midagi teha, sest talvehooajal oli õhuhingamise aukusid jää sees väga vähe, lähim selline võis olla mitmekümne kilomeetri kaugusel. Ja nii pidid nad ikka käima katkematu roduna vee peal õhku hingamas, hoolimata neid jääaugu serval jahtivast kiskjast. Veel oli Karl-Johan rääkinud, kuidas jääkarud jää alla koobastesse pugenud viigripoegi otsivad ja nende koopaid lahti kaevavad, ise seejuures naljakalt õhku hüpates.

Lauakommete ringi jaoks vajalikud teadmised selgeks õpitud, pani Pille-Riin järgmiseks päevaks koolikoti valmis ja viis selle esikusse. Seal unustas ta ennast taas ninaga otsima külaliste kaasa toodud lõhnu, eriti Evelini mahedat ja kerget aroomi. Praokil ukse vahelt kuuldus elutoast esikusse nõrka kõnekõma. Pille-Riin katkestas nuhutamise ja jäi seda kuulatama.

„Minu meelest see armastus on nii üle võimendatud,” kostis Pille-Riini isa hääl.

Pille-Riin muutus uudishimulikuks. Selliseid jutte tema juuresolekul ei räägitud. Need olid taas ühed suurte inimeste jutud, aga erinevalt pangalaenu-, remondi- ja reisijuttudest oli sellistele juttudele peale sattumine miskipärast väga haruldane juhus. Sellevõrra tähtsamad ja salapärasemad need tundusid. Seepärast jäi Pille-Riin eriti vaikseks ja seadis käratult ennast elutuppa viiva ukse taha, et paremini kuulda, mida toas räägitakse.

„See on mingi filmidest ja raamatutest õpitud asi, mida kõik naised taga ajavad, minu meelest,” jätkas Pille-Riini isa. „Kui sellest nii palju igal pool ei jahvatataks, siis me võib-olla isegi ei teaks, et selline asi olemas on. Sa muidugi võid mind parandada, sina oled ajalugu õppinud.” See oli mõeldud Rainile.

Rain asus Pille-Riini isa toetama: „Jah, tõesti, ma arvan, et näiteks mingi paarsada aastat tagasi, isegi veel 19. sajandil ei teadnud eestlased isegi veel, et selline asi nagu armastus olemas on. Rabasid tööd, täitsid kõhtu, tegid lapsi – kõik! Ja naist vaadati selle järgi, kas see jaksab sigida ja töötada. Alles siis, kui hakati rahvale haleda sisuga raamatuid kätte tooma, hakati mingeid peeneid tundeid taga ajama.”

„Aga Prantsusmaal ei olnud ju nii,” püüdis Pille-Riini ema vastu väita. Tema ajaloost eriti palju ei teadnud, seepärast tundis ta ennast selles teemas hetkel pisut ebakindlalt. Aga oma mehega ta nõus ei olnud ja seepärast nõudis tema seisukoht tulist kaitsmist. „Seal olid kõik need rüütlid ja ümarlauad... Eestlased olid muidugi matsid, mõned on siiamaani.”

„Ümarlauad olid Inglismaal,” täpsustas Pille-Riini isa. „Ja seal ka ainult muinasjuttudes.”

„Ja mis Prantsusmaasse puutub, siis eks sinnagi jõudis see alles siis, kui rüütlid sellest sonima hakkasid. Neil ju polnud oma vaba ajaga muud teha, kui sõdida ja serenaade laulda,” jätkas Rain. „Armastus on suuresti just tegevusetuse käes vaevlevate ülikute välja mõeldud. Talupojad rabasid samal ajal palehigis tööd, neil polnud aega mingeid peeneid tundeid taga ajada või roose noppida. Ja kolmas oluline seisus, vaimulikud, loomulikult ka ei tundnud sellise armastuse järele vajadust, nagu me seda tänapäeval mõistame. Nemad uurisid piiblit ja vahtisid taeva poole.”

Rain tegi väikse pausi, tõmbas hinge ja jätkas siis: „Kui me näiteks vaatame, kui armastusevabalt on läbi ajaloo käinud noorte paaripanemine, siis... See, et kaks noort tahavad ja saavad, on väga viimase aja leiutis. Niisugust omaloomingut ei olnud varem üldse olemas. Mõnes kohas ei ole siiamaani.”

Pille-Riini ema ei osanud sellise jutu peale esimese hooga midagi vastata. Võis ainult tajuda, et ta muutub närviliseks. Kuid siis ta kogus ennast.

„Ühesõnaga, te tahate öelda, et inimene on nagu loom – ainult sööb ja sigib?” kostis ta päris teraval toonil. „Ühesõnaga, meie oleme praegu siis nagu kaks sellist looma – juba kolmteist aastat abielus?” pöördus ta oma mehe poole.

„Ära nüüd liialda,” püüdis see oma naist rahustada. „Keegi ei ole öelnud, et loomad...”

Kuid Pille-Riini ema oli juba liiga üles köetud. Ta kolistas laual närviliselt nõudega. Pille-Riini isa ohkas.

„Ah, räägime millestki muust,” kohmas ta.

Nüüd sekkus jutuajamisse Evelin. „Noh, kuulge, mis te nüüd ise jahute! Minu meelest on kahe inimese kooselu nagu chill. Saate aru? Selliseid asju, nagu prints valgel hobusel või see „üks ja õige” või „kuni surm teid lahutab” – neid ei ole olemas.”

„Aga mis siis on?” küsis Pille-Riini ema.

„Chill.”

„Mis see on?”

„See on see, et ei võta ülearu keeruliselt. Ei ehita ma ei tea mis tulevikku viiekümne aasta peale välja. Vaid arvestad sellega, et varsti võib-olla tuleb lahku minna ja uus leida. Ei plaani seda, aga lihtsalt arvestad sellega. Tõenäoliselt ju nii ka läheb.”

„Mis mõte siis üldse millelgi on?”

„Kuidas siis ei ole? Saad lihtsalt teise inimesega hästi läbi, sobid temaga kodus ja tänaval ja voodis ja...”

„Selline asi on siis võimalik?”

„On.”

Evelin vaatas siin justkui kinnituseks oma mehe poole, kes oli kahe naise vahelist kirglikku vestlust koos Pille-Riini isaga huvitatult jälginud. Siis kuulis Pille-Riin, kuidas keegi tõuseb diivanilt. Ta tõmbus kähku ukse tagant eemale. Ema tuli kööki uut veinipudelit võtma.

Pille-Riin läks oma tuppa. Otsekui iseenesest viisid jalad teda akna juurde. Ta tegi akna veidi lahti ja laskis tuulel endale näkku puhuda. Tuul oli jahe ja karge. Taevas sinetas kevadiselt. Hämardus. Pille-Riinil hakkas tulema uneaeg. Ta küll teadis, et tegelikult võib ta kuni külaliste lahkumiseni üleval olla, sest ega enne pole niikuinii kellelgi aega teda voodisse ajada, aga täna ta millegipärast ei viitsinud seda võimalust kasutada. Elutuppa telekat vaatama ta ei pääsenud ja oma toas ei leidnud ta järsku enam mingit tegevust.

Ta heitis voodile pikali. Triibuline padjapüür, mille ema oli enne külaliste tulekut padjale ümber pannud, lõhnas veel kapi ja pesupulbri järele. Oleks tulnud minna ja hambad ära pesta, aga Pille-Riin otsustas, et ta ei viitsi hetkel tõesti mitte midagi teha. Ta lebas voodil ja mõtles. Pealtkuuldud vestluse sõnad ja lausejupid, ning mõtted ja meeleolud, mida need kaasa tõid, keerlesid tal peas läbisegi muude sõnade ja lausejuppidega, mõtete ja meeleoludega.

Loomad, rüütlid, talupojad. Kolmandiku jagu, hoida jalast. Valgevaalad, jääkarud. Pille-Riinil oli valgevaaladest väga kahju olnud. Ja viigripoegadest. Aga Karl-Johan ütles, et kui jääkaru süüa ei saa, siis sureb tema poeg nälga, kas siis sellest ei ole kahju. Pille-Riin oli selle peale vait jäänud, teadmata, mida mõelda. See on loodus, seletas veel Karl-Johan, toitumisahel. See, et viigripojal on nii ilusad silmad, ei loe looduses midagi.

Siis kuulis Pille-Riin esikus hääli. Ta pingutas kõrvu ja sai aru, et Rain läheb õue suitsu tegema ja isa läheb talle seltsiks kaasa. Uks nende järel langes vaikse põntsuga kinni. Möödus mõni hetk – ja Pille-Riin kuulis esikust uusi hääli. Nüüd olid seal ema ja Evelin. Nad olid tulnud ühe või teise käekotist midagi võtma.

„Aku hakkab vanaks jääma,” kuulis ta siis Evelini ütlevat. „Ma pean ta laadima panema. Kus mul see juhe siis nüüd on?”

Kuuldus kobinat ja kahistamist. Ning Pille-Riin kuulis taas Evelini rääkivat.

„Aga sa siis...?”

Pille-Riini ema ohkas. „Ah... Tead, mõnikord ma mõtlen küll, et...” alustas ta ning jäi siis vait.

„...et peaks ära lõpetama?” lõpetas Evelin lause.

„Noh... Jah...” tegi Pille-Riini ema. „Aga siis jälle mõtled, et...”

„Mh?”

„Ah...” venitas ema.

Tekkis vaikus. Pille-Riin kuulis, kuidas tema toa uks naksatas. Ta pani silmad kinni ja tegi nagu magaks. Nii möödus mitu pikka hetke. Siis naksatas uks uuesti.

„Magab?” kuuldus ukse tagant Evelini häält.

„Mhühüh,” vastas ema.

Siis läksid nad mõlemad tagasi elutuppa ja Pille-Riin ei kuulnud enam midagi.

Ja nüüd tundis ta küll, et uni, mis oli tükk aega kuskil siinsamas käeulatuses hiilinud, on lõpuks ometi otsusele jõudnud ja valmis oma hõlmad Pille-Riinile ümber laotama.