Naklased särasid Tour de Force raames: SOTSIA slam ja battle

Eile õhtul oli Tallinnas Clazzi-nimelises kohas, mis on tegelikult päris okei koht, selline üritus nagu Poetry Slam, mis on muutunud igakevadise kirjandusfestival SOTSIA programmi enesestmõistetavaks osaks. Poetry Slam'i eestvedajad Erko Valk ja Marko Martinson on alati väga osavad organiseerijad olnud, maja toonud täis kõiksugu karvaseid ja sulelisi luule- ja lavakavafänne.

Kõigepealt oli laval Poetry Slam, mis seisneb selles, et igaüks, kes tahab, võib lavale minna ja seal lugeda oma luuletusi, publik aga annab kohe seejärel esitusele punkte. Selle võitis igati ärateenitult Veiko Märka, kes luges ette oma luuletused Galojani emast ja Eesti Ekspressist, kes loeb sind. Talle pakkus konkurentsi ainult Reginleif Trubetsky. Poetry Slam'i võit on, igatahes minu silmis, väga hinnatav võit, võib-olla ainult natukene vähem kaalukam kui Betti Alveri debüüdipreemia. Miks? Sest siin ei loe mitte ainult tekst paberil, õigupoolest see loeb siin iseäranis vähe, vaid eelkõige selle esitamise oskus, oma natuuri väljamängimine ja maksmapanek. Auhinnaks oli, nagu kombeks saanud, jalgratas. Mullu võitis selle Kukus mäletatavasti Jana Lepik, kellele mina napilt alla jäin.

Siis tuli Poetry Battle, mis seisneb selles, et laval on korraga kaks esinejat, kes vabas vormis ja improviseerides üksteiselt luulevormis n-ö mõõtu võtavad. Näidispaariks oli siin kohale palutud mina ja Contra. Ja teemaks oli "põgenemine". Nii me siis jämmisime sel teemal päris kena valangu, kasutades vormina rahvaluule värssi ja refrääni "alleaa". Päris lahe tuli välja, tundus, et ka publik jäi rahule. Pärast kutsuti meid veel lavale, siis tegime samalaadselt teemadel "poeet ei tunne häbi" ja "Tartu". Seekord võtsime refrääniks "hõissaa ja hõissassaa", tuli ka päris kena jämm välja. Midagi konkreetselt ei mäleta küll. Muu publik battle-žanri eriti ei tahtnud ette võtta, laval käis ainult üks paar - Reginleif ja keegi noormees.

Ja siis tuli lavale Orelipoiss, kes laulis kaks setti oma tavapärasel imesulnil moel. Settide vahel käis laval Marko Mägi, kelle esinemine oli üks selle õhtu parimatest! Oo - see oli vaimustav. Napid tekstid hingestatud esituses, abiks suveniirne mikrokitarr. Pärast Orelipoissi kutsus Jaan lavale veelkord minu ja Contra, misjärel laulsime ja etlesime peast kõike, mis meil peas oli. Mina Hando Runneli lasteluuletusi, aga kõik kolmekesi Ruitlase "Lumesulatajat" ja "Puiduärimehe naist". Lõpuks laulsime ühel häälel ja "Imelise aasa" viisi peal Ruitlase luuletust sellest, kuidas "ma kusin toompea lossi nurga taga", lisades iga nelja värsi järel refrääniks "me kuulsime, kuis puude süda lõi". See tuli lausa võimas välja! Publik paistis sama arvavat.

Niisiis, väga hea õhtu. Contra, kellega pärast läksime Hella Hunti karbonatsi sööma ja kes jäi minust maha koos Jaaniga Levikasse istuma, oli ka rahul. Aga millega ma rahul pole, on see, et - mispärast on SOTSIA üldises plaanis muutunud/muudetud mingiks niššipugevaks nähtuseks?! Mis tähendab "tahtsime veidikeseks n-ö põranda alla pugeda"?! Mis tähendab "oluline on keel, väljenduslikkus"?! SOTSIA eesmärk on olla Eesti võimsaim kirjandussündmus, tõeline rahvast üles küttev ajav fest! Eelmisel aastal, kui Andra peakorraldas, see üle mitme aasta ka nii oli, õigupoolest esimene õige SOTSIA pärast seda, kui mina ja Jürgen 2001. aastal esimese tegime. See ongi SOTSIA mõte ja eesmärk - mitte põranda alla pugemine ja miski niširea ajamine. Grusiinid, karjalalased ja eestivenelased on toredad külalised, aga see ei tohi tähendada eesti enda kirjandusliku paremiku (ja ma ei mõtle siinkohal ainult kitsalt naklasi) kõrvalejätmist.

Õnneks pole vähemalt üritusi endid viidud päris kabinettidesse, need on siiski tuntud kohtades, pealinna avalikel pindadel, kõrtsides jm. Ja publikut olla ka piisavalt. Aga usun, et see on paljus ka eelmise SOTSIA korraliku promotöö, läbiviimise ja järellainetuse teene. Reklaam näib seekord küll peaaegu olematu olevat - välja arvatud eilse õhtu kohta, mille eestvedajad olid Valk ja Martinson. Päev enne läks pressiteade laiali - aga kuu aega enne peab minema! Nii ei tehta SOTSIA-t! Värsid, marss, tänavale paistata! Stroofid džottideks kuhjata! Ainult ülivõrded on meile rahuldavad! Eesmärk on kirjanduslik pöff ja folk!