d'Artagnan ja kolm musketäri: kommentaarid I

Kommentaarid küsitluse tulemuste kohta.

D'Artagnan ja Athos
täiendatud

Lemmikmeespeategelase kategoorias tuli esikohale Athos. Mind veidi üllatas tema nii suur edu teisele kohale jäänud d'Artagnani ees (18 häält vs 12 häält). Eeldasin neid võrdsemad olevat, või d'Artagnani lausa tugevama. Sest Athos kehastab küll imetlus- ja taotlemisväärseid omadusi nagu õilsus, vaprus ja ausus, aga d'Artagnan on kuidagi elulisem ja muhedam. Ta on kaval, nutikas ja teravmeelne - see ilmneb eriti tema sisemonoloogides, mida autor meile meelsasti vahendab, aga ka kaaslastele öeldud repliikides. Isegi kahju, et romaani teises osas on teda, võrreldes kõigi teistega, nii vähe tegutsemas näha. Aga need vähesed esinemised on seda paeluvamad. Ja väga palju meenutab ta selles osas, nagu ma juba varem siin öelnud, "Suve" ja "Tootsi pulma" mõtlikku, pragmaatilist ja teotsemistahtelist, aga ometi heast naljast ära mitte ütlevat Joosep Tootsi. Selle elulisuse ja teravmeelsuse pärast andsingi oma hääle d'Artagnanile.

Seevastu Athos jääb oma ideaalsusega natuke ebamaiseks ja elukaugeks. "Kolmes musketäris" on tema kujus veel niisugune iseloomustav joon nagu liigne veinilembus, aga kakskümmend aastat hiljem joob ta veinigi ainult janu kustutuseks ja tema janu püsib täiesti normaalsuse piirides. Temast on saanud läbinisti vooruslik kuju - aga nagu teada, on vähemalt kirjanduses läbinisti vooruslikku kuju raske luua nii, et see oleks ka lugejale huvi äratav.

Niisiis, Dumas oleks võinud Athosele ikka jätta mingi sellise konkreetse kriuksu, nagu d'Artagnanil nutikus, Aramisel salalikkus ning Porthosel jõud, edevus ja söögiisu. Oleks olnud elusam-ehedam mulje. Aga samas, teiselt poolt, ei saa eitada, et Athose ideaalsusel on mingi võlu. Võib-olla on see isegi see jõud, mis kõiki nelja sõpra seob. Romaani teises osas ongi Athosel (nt Place-Royale'i stseenis) eri leeridesse kaldunud sõprade lepitaja roll. Nii püsib Athose ligi ikkagi mingi köitev varjund ja ideaalsete isikuomaduste ainuvõim ei vajuta tema kuju lamedaks - nagu juhtub Charles I ja Raoul'iga.

Muide, "Kolme musketäri" Athos erineb kakskümmend aastat hilisemast Athosest siiski ka veidi enama, kui ainult veinilembuse poolest. Nimelt on "Kolme musketäri" Athos müstilisem ja salapärasem, tema käitumises avaldub surmapõlgav ja kristallselge otsustuskindlus - see ilmneb näiteks stseenis, kus ta nõutab mileedilt välja Richelieu' kirja, suunates tema poole püstoli ja öeldes: "Teil on otsustamiseks aega üks sekund." Samuti on mileedi hukkamisel juhtroll Athose käes, just tema toob kohale Lille'i timuka, just tema on see, kes takistab hiljem d'Artagnanil nõrkusehoos astuda mileedi suunas, lausudes: "Kui astute veel ühe sammu, ristame mõõgad." Jah, see Athos on tõesti imetletav Athos. Kakskümmend aastat hilisem Athos on selle kõrval natuke kahvatum - nagu eespool kirjeldasin.

Ja võimalik ka, et palju sugereerib siin nõukogude filmi-Athose kuju. See oli tõesti särav osatäitmine. Üks kaalukamaid repliike selles filmis tuleb Athoselt, kui ta pärib aru Londonisse kiirustava ja sõpru asjatult kaasa palunud d'Artagnani käest: "Kas seda on vaja kuningannale või teile?" Just selles repliigis peitub jällegi see, mis neid nelja sõpra ühendab. Nii raamatus kui ka nõukogude filmis on Athos selleks jõuks, mis neliku koos hoiab. Aga kas teda seejuures ikka eelistada d'Artagnanile, on iseasi.

Järgmistes kommentaarides in spe:
* lahe Mousqueton
* miks on härra Bonacieux ebameeldivam kui Mordaunt?
* Cromwelli huvitav sarnasus Richelieu'ga
* miks on Raoul nii mõttetu?