jootraha jätmisest

Olen viimasel ajal paar korda jälle mõtlema sattunud jootraha andmise üle. Siis ettekandjatele ja taksojuhtidele. Võib-olla on veel mingeid ameteid (nõukogude päevil vist näiteks veel šveitser), mille puhul peetakse kohaseks töökohuste täitmise eest täiendava rahalise boonuse ehk jootraha andmist, aga minul nendega kokkupuuteid pole olnud. Vaid ettekandjate ja taksojuhtidega suhtlen tihedalt. Võimalik, et kui ma eelmisel suvel kolimisteenuseid kasutasin, siis oleks pidanud tassijatele ka midagi andma. Võib-olla andsingi, ei mäleta.

Leidub inimesi, kes peavad jootraha andmist iseenesestmõistetavaks. Reeglina on nad naisterahvad. Isegi naljakas, kui rahutuks, lausa närviliseks nad ikka lähevad, kui koos nendega einestada ja siis lahkuda lauast - ilma jootraha jätmata! Siis nad kohe sosistavad, või sõltuvalt iseloomust, sisistavad: "Jootraha kaaa..." Nagu oleks ilma selleta lahkumine sama, mis üldse ilma maksmata lahkuda. Iseäranis võib seda joont märgata püüdlikult "euroopalike" hoiakutega naisterahvaste juures. "Nii on kombeks!" toovad nad pärast põhjenduseks. Arvan, et see on paljudel juhtudel tingitud nende sisimast soovist näida peen ja helde - ehkki mõnikord teiste inimeste rahakoti arvelt.

Aga mina, nagu enamik eesti mehi, olen selline ebaeuroopalik mühkam ja mats, kes vaatab asja sisulist poolt ega lase endal igasugu "kommetel" pimesi korda minna. Mina nimelt ei pea jootraha maksmist iseenesestmõistetavaks. Lähtun kunagi ühest Amsterdami tänavalehest leitud tõele: good service deserves a tip, bad service deserves nothing. Ja ärgu öeldagu, et Amsterdami tänavaleht pole piisavalt euroopalik! Hea teeninduse all pean isiklikult silmas seda, kui see on parem, kui ma uksest sisse tulles vaikimisi eeldan. Vaikimisi eeldatava eest (normaalne atmosfäär, puhtad noad ja kahvlid jne) tänan ma sellega, et soostun selles asutuses üldse maha istuma. Jootrahaga tänan juba sellest märgatavalt enama eest - kui ma saan midagi enamat, kui ma tingimata oleksin soovinud või nõudnud.

Peamiseks teguriks, mis minu jaoks jootraha andmise määrab, on ettekandja osavõtlikkus minu murest. Ja see mure on: saada tühi kõht täis. See osavõtlikkus saab eelkõige avalduda 1) kiiruses, millega mulle karbonaad, aga pärast ka arve lauda tuuakse, ja 2) särasilmses ja tegusas lahkuses, millega mulle kogu teenindamise vältel tähelepanu pööratakse.

Kui ei ole ei üht või teist, siis puudub ka põhjus täiendavalt tänada. Samuti on oluline toidu kvaliteet. Kui seljanka tuuakse lauda leigelt, mitte kuumalt, või kui sai kebabis on soojem kui liha selle vahel, siis on boonus välistatud. Niisiis, need kolm tegurit on määravad. Aga kõige määravam on ikkagi ettekandja isiklik ja vahetu, särasilmne ja sõbralik lähenemine. See on see tema boonus, mille eest mina tasun oma boonusega.

Tihti võib ettekandjale jootraha jätmisele kuulda mingit sellist põhjendust - see on nende ainus sissetulek, nende palgad on väiksed, jootraha ongi põhiline, mis nad oma töö eest tasuks saavad. Aga sorry! Sellise töö peal ei ole siis ka kohustust töötada! Ja miks peaks just ettekandja töö olema boonustasustatud? Samahästi võiks jootraha eeldada ka näiteks kiosköörid - andsin sulle värske Postimehe, anna nüüd sina jootraha! Või kinos-teatris piletimüüjad. Jne. See ei ole minu probleem, kui keegi teeb tööd, mille eest saadavast sissetulekust moodustavad suurema osa vabatahtlikud annetused.

Muide, eriti tobe on see, et mõnedes teenindusasutustes on jootraha kõigile ettekandjatele ühine, s.o see jagatakse pärast ühiselt ära. Aga mina järsku tahan anda tippi just nimelt sellele lahkele, kes mind teenindas, mitte sellele kõmmikule, kes vahtis ainult leti tagant kullipilguga?

Sama on taksojuhtidega. Kui lubati kohal olla 10 minutiga, aga tullakse 20 minuti pärast, siis ei ole siin mingit jotsi. Või kui venitakse pool tundi mööda tipptunnist Pärnu maanteed, selle asemel, et tõmmata Veerenni kaudu üle Liivalaia Tatarisse ja ollagi juba Estonia ees. Üldiselt ei viitsi taksojuhid kliendi nimel absoluutselt pingutada, mõistetav ka - seisutunnist tiksub päris korralikult. Ühes firmas, kus ma kunagi töötasin, oli autojuht, kes teeks linna läbimises kiiruse peale ära ükskõik millisele taksojuhile, ta lihtsalt tundis linna tänavaid, kuni kõige pisemateni välja.

Nii et julgustan kõiki kliente nõudma teenuseosutajailt asjakohast boonust ja kõiki teenuseosutajaid seda lahkesti ka osutama.