d'Artagnan ja kolm musketäri: kommentaarid II

Kommentaarid küsitluse tulemuste kohta.

Mousqueton ja teised teenrid

Richelieu' jõudmine lemmikmeeskõrvaltegelase kategoorias esikohale on igati mõistetav, samuti Planchet' ja Rochefort'i kolmas-neljas koht. Treville'i teine koht seevastu tuli mulle ootamatuna, ta esineb minu meelest raamatus selleks liiga ühekülgselt ja põgusalt. Omaette tore kombinatsioon on sattunud 5.-6. koha peale, kus seisavad kõrvuti üllas lord Winter ja lurjuslik pudukaupmees Bonacieux!

Kõige märkimisväärsem selles kategoorias on minu jaoks Porthose teenri Mousquetoni täiesti olematu populaarsus. Muidugi, d'Artagnani teener Planchet ja Athose teener Grimaud on talle püüdmatud konkurendid, seda küll, mõlemad on lihtsalt nii suurepärased kujud, kes paratamatult kisuvad enda tegemisi ja ütlemisi - viimaseid on küll Grimaud' puhul vähevõitu - huviga jälgima. Planchet on oma peremehe, tolle vaimukust ja ratsionaalset mõtteviisi arvestades, vääriline teener. Romaani teises osas ta ei olegi enam niivõrd teener, vaid enamuse ajast hoopis Pariisi kodanlasest leitnant... Samuti on Grimaud põnev natuur, kes muutub eriti sümpaatseks romaani teises osas, kui osaleb võtmeisikuna hertsog de Beaufort'i päästmise operatsioonil.

Oma hääle andsin Planchet'le, aga lisaks Grimaud'le meeldib mulle väga ka Mousqueton, ta on huvitav ja sisukas tegelane. Meenutame näiteks, kuidas ta "Kolmes musketäris" püüab oma peremehele kõrtsi keldriaknast lassoga veinipudeleid. Mäletatavasti leiab mainitud juhul isegi vana kavalpea d'Artagnan tema seletused kasulikud kuulata olevat.

Romaani teises osas on Mousquetoni kuju läbi teinud mõningase arenemise, õigemini öeldes, Dumas toob teda rohkem sündmuste keskmesse, nagu ka Planchet' ja Grimaud'. Näiteks on just Mousquetonil otsustav roll selles, et kogu reisiseltskond pääseb mineeritud kaljase Välk pardalt ühes tükis. Nimetatud stseenis hiilgab Mousqueton muide terase mõttearendusega, kui ta vaidleb Porthose teise teenri Blaisois'ga, kas varastada seina tagant trümmist ühe vaadi seest natuke veini, mida nad arvavad seal olevat -

""Võtta!" ütles Blaisois. "Himustada ligimese vara! See on keelatud, niipalju kui mina tean."
"Kus see keelatud on?" küsis Mousqueton.
"Jumala või kiriku kümnes käsus, ma ei mäleta enam, kelle käsud need just olid. (---)."
"Küll on teil aga lapse aru, härra Blaisois," ütles Mousqueton õpetlikul toonil, "jah, lapse aru, ma kordan seda. Kus on pühakirjas öeldud, et inglased on teie ligimesed, vastake mulle?" (---)
"Lapsik põhjendus, kordan seda veel," sõnas Mousqueton. "Kui oleksite kümme aastat sõdinud nagu Grimaud ja mina, armas Blaisois, siis oskaksite vahet teha ligimese vara ja vaenlase vara vahel. (---) Kas te ei tunne vanasõna "mis vaenlase, see ka minu"?"

Väga eluterve ja loogiline, kas pole? Ja selle mõttearenduse otseseks tulemuseks on see, et viis vaaditäit dünamiiti panevad plahvatama laeva, mille pardal ei ole enam meie vahvaid musketäre ega nende tublisid teenreid.

Seega, nii Planchet, Grimaud kui ka Mousqueton on toredad tüübid. Aramise teener Bazin aga ei jää romaani esimeses osas peaaegu üldse silma ja teises osas, kus ta on läinud kiriku teenistusse ja kehastab vastikult salatsemisele kalduvat vagameest, saadab teda ainult lugejate irvitus...

Järgmistes kommentaarides in spe:
* miks on härra Bonacieux ebameeldivam kui Mordaunt?
* Cromwelli huvitav sarnasus Richelieu'ga
* miks on Raoul nii mõttetu?