Looming 85. Mittepidulikult ehk - grafomaanide almanakk

Tänases Postimehes on pikk intervjuu Mihkel Mutiga, tema peatoimetatava kirjandusajakirja Looming 85. sünnipäeva puhul. Mihkel Mutt on ise kõigega väga rahul. Tema meelest on kõik hästi, õigesti ja igati kontrolli all. Minu meelest on kõik vastupidi. Kuna teema on päevakorras, siis kõnelen sellest siinkohal pikemalt. Allpool toodud mõtted on mu peas veigelnud juba pikemat aega. Muide, need pole ainult minu arvamused.

Looming jaguneb kolmeks tinglikuks osaks: ilukirjandus, artiklid ja arvustused. Arvustuste osale, mille eest vastutab Indrek Mesikepp alias luuletaja fs, pole midagi ette heita. Kahtlemata esindab see, koos Vikerkaare analoogse osaga, eesti kirjanduskriitika tippu, mida võimaldab juba korralik maht ja professionaalne autorkond.

Loomingu artiklite osaga, mille eest vastutab Toomas Haug, võib samuti põhimõtteliselt rahul olla. Veidi liiga tihti võib seal ainult märgata memuaristliku või minevikulise ainese prevaleerimist. Sellele võiks sagedamini eelistada tänapäeva kirjandusest kõnelevaid artikleid - nii eesti kui ka välismaa omast. Mälestused on küll põnev žanr, mulle meeldib endalegi neid nii ise toota kui ka teistelt koguda, ja eks olen teistelt kogutud mälestusi (Enn Vetemaa) ka ise Loomingus avaldanud, teen seda ka edaspidi meelsasti - aga minu meelest oli Udo Uibo peatoimetamise päevil see osa kuidagi värskem, tänapäevasem.

Millega aga kõik on täiesti perses, on Loomingu ilukirjanduse osa. Miks perses? Sest sellel puudub, Mihkel Muti peatoimetajaks saamise ajast peale, absoluutselt igasugune seos hetkel eesti kirjanduses tegelikult toimuvaga. See kajastab ainult mingit väga kummalist, ehk siis tuntud moralist-konservatiivile Mutile meelepärast osa eesti kirjandusest. Ja see osa, mis Muti heakskiidu teenib ja seega ajakirja pääseb, on niihästi haardelt tilluke kui ka sisult üsna väheväärtuslik. Looming peaks Tuglase enda idee järgi olema kaasaja eesti kirjanduse peegel - aga Muti ajal meenutab see pigem mingit pimedas tolmunud nurgas enda ette kobistamist, samal ajal, kui natuke eemal elu keeb ja mäsleb täiel rinnal.

Ma ei hakka rääkima isegi sellest, et noorte kirjanike osakaal Loomingus on nii minimaalne ja juhuslik, et see peaaegu puudub. Mutile meelepäraste noorte kirjanike ring piirneb peamiselt Jürgen Rooste, Kristiina Ehini ja Mehis Heinsaarega. Aga neid on tegelikkuses 30 korda rohkem, ja Loomingus avaldamise väärilised on neist vähemalt pooled. Hästi, Loomingu veergudele on sattunud veel mõned üksikud nimed, aga kaovad needki ära grafomaanide jt päramise sordi kirjanike merre.

Pea igast Loomingu numbrist vaatab vastu mingeid selliseid kirjanikke, nagu Aarne Biin, kes on teadupärast üks praeguse aja tuntumaid grafomaane, või keegi Aarne Puu, kelle modernismiväänav luule oleks täiesti ajast ja arust isegi 20 aasta taguses kontekstis - tänapäeval raudselt ei midagi muud kui grafomaania.

Helvi Jürissoni luule... Mis seos on ka Helvi Jürissoni luulel tänapäeva eesti kirjandusega? Olev Remsu grafomaanlik proosa, Heino Kiige grafomaanlikud mälestused... See kõik on tegelikus kirjanduspildis nii tagaplaanil ja nähtamatu ja VÄHEOLULINE, et seda sisuliselt lausa ei olegi olemas. Nad kõik kindlasti on toredad inimesed, pole kahtlust, mõnda tunnen ka isiklikult, aga - mis põhjust on neid avaldada Loomingus, kui ümberringi keeb ometi vilgas, põnev ja rikas kirjanduselu?! Looming ei peaks olema mitte isegi peegel või kajastaja, vaid - rajaja, looja, uuendaja, kujundaja. Aga praegu ei ole midagi sellist. On vaid grafomaanide almanakk.

Ei salga, et olen ka oma tekste Muti ajal Loomingule pakkunud ja need on viisakalt tagasi lükatud ja üsna palju mõjutab seegi minu teravat tooni käesolevas hinnangus. Aga, ausõna, ma ei möliseks kohe üldse, kui ma näeksin Loomingus autoreid, kellelt mul tõesti oleks midagi õppust võtta, keda mul tõesti oleks põhjust kadestada. Kuid sellist luulet, nagu kirjutab Aarne Puu, võin vorpida ühe hingetõmbega viis meetrit.

Näen selles kõiges ainult ühte süüdlast - Mihkel Muti väärastunud arusaamu kirjandusest. Udo Uibo ajal oli Looming põnev ajakiri. Nüüd on see muutunud jahuks. Muti vaimsele tasemele on sobiv mingi Kultuuri ja Elu laadne ajakiri. Mingugi sinna. Ärgu vedelegu eesti kirjandusel tee peal risti ees.