grotesksed maastikud

Kontseptsioon: tundmatud reostajad
Allikas: internet

d'Artagnan ja kolm musketäri: kommentaarid II

Kommentaarid küsitluse tulemuste kohta.

Mousqueton ja teised teenrid

Richelieu' jõudmine lemmikmeeskõrvaltegelase kategoorias esikohale on igati mõistetav, samuti Planchet' ja Rochefort'i kolmas-neljas koht. Treville'i teine koht seevastu tuli mulle ootamatuna, ta esineb minu meelest raamatus selleks liiga ühekülgselt ja põgusalt. Omaette tore kombinatsioon on sattunud 5.-6. koha peale, kus seisavad kõrvuti üllas lord Winter ja lurjuslik pudukaupmees Bonacieux!

Kõige märkimisväärsem selles kategoorias on minu jaoks Porthose teenri Mousquetoni täiesti olematu populaarsus. Muidugi, d'Artagnani teener Planchet ja Athose teener Grimaud on talle püüdmatud konkurendid, seda küll, mõlemad on lihtsalt nii suurepärased kujud, kes paratamatult kisuvad enda tegemisi ja ütlemisi - viimaseid on küll Grimaud' puhul vähevõitu - huviga jälgima. Planchet on oma peremehe, tolle vaimukust ja ratsionaalset mõtteviisi arvestades, vääriline teener. Romaani teises osas ta ei olegi enam niivõrd teener, vaid enamuse ajast hoopis Pariisi kodanlasest leitnant... Samuti on Grimaud põnev natuur, kes muutub eriti sümpaatseks romaani teises osas, kui osaleb võtmeisikuna hertsog de Beaufort'i päästmise operatsioonil.

Oma hääle andsin Planchet'le, aga lisaks Grimaud'le meeldib mulle väga ka Mousqueton, ta on huvitav ja sisukas tegelane. Meenutame näiteks, kuidas ta "Kolmes musketäris" püüab oma peremehele kõrtsi keldriaknast lassoga veinipudeleid. Mäletatavasti leiab mainitud juhul isegi vana kavalpea d'Artagnan tema seletused kasulikud kuulata olevat.

Romaani teises osas on Mousquetoni kuju läbi teinud mõningase arenemise, õigemini öeldes, Dumas toob teda rohkem sündmuste keskmesse, nagu ka Planchet' ja Grimaud'. Näiteks on just Mousquetonil otsustav roll selles, et kogu reisiseltskond pääseb mineeritud kaljase Välk pardalt ühes tükis. Nimetatud stseenis hiilgab Mousqueton muide terase mõttearendusega, kui ta vaidleb Porthose teise teenri Blaisois'ga, kas varastada seina tagant trümmist ühe vaadi seest natuke veini, mida nad arvavad seal olevat -

""Võtta!" ütles Blaisois. "Himustada ligimese vara! See on keelatud, niipalju kui mina tean."
"Kus see keelatud on?" küsis Mousqueton.
"Jumala või kiriku kümnes käsus, ma ei mäleta enam, kelle käsud need just olid. (---)."
"Küll on teil aga lapse aru, härra Blaisois," ütles Mousqueton õpetlikul toonil, "jah, lapse aru, ma kordan seda. Kus on pühakirjas öeldud, et inglased on teie ligimesed, vastake mulle?" (---)
"Lapsik põhjendus, kordan seda veel," sõnas Mousqueton. "Kui oleksite kümme aastat sõdinud nagu Grimaud ja mina, armas Blaisois, siis oskaksite vahet teha ligimese vara ja vaenlase vara vahel. (---) Kas te ei tunne vanasõna "mis vaenlase, see ka minu"?"

Väga eluterve ja loogiline, kas pole? Ja selle mõttearenduse otseseks tulemuseks on see, et viis vaaditäit dünamiiti panevad plahvatama laeva, mille pardal ei ole enam meie vahvaid musketäre ega nende tublisid teenreid.

Seega, nii Planchet, Grimaud kui ka Mousqueton on toredad tüübid. Aramise teener Bazin aga ei jää romaani esimeses osas peaaegu üldse silma ja teises osas, kus ta on läinud kiriku teenistusse ja kehastab vastikult salatsemisele kalduvat vagameest, saadab teda ainult lugejate irvitus...

Järgmistes kommentaarides in spe:
* miks on härra Bonacieux ebameeldivam kui Mordaunt?
* Cromwelli huvitav sarnasus Richelieu'ga
* miks on Raoul nii mõttetu?

d'Artagnan ja kolm musketäri: kommentaarid I

Kommentaarid küsitluse tulemuste kohta.

D'Artagnan ja Athos
täiendatud

Lemmikmeespeategelase kategoorias tuli esikohale Athos. Mind veidi üllatas tema nii suur edu teisele kohale jäänud d'Artagnani ees (18 häält vs 12 häält). Eeldasin neid võrdsemad olevat, või d'Artagnani lausa tugevama. Sest Athos kehastab küll imetlus- ja taotlemisväärseid omadusi nagu õilsus, vaprus ja ausus, aga d'Artagnan on kuidagi elulisem ja muhedam. Ta on kaval, nutikas ja teravmeelne - see ilmneb eriti tema sisemonoloogides, mida autor meile meelsasti vahendab, aga ka kaaslastele öeldud repliikides. Isegi kahju, et romaani teises osas on teda, võrreldes kõigi teistega, nii vähe tegutsemas näha. Aga need vähesed esinemised on seda paeluvamad. Ja väga palju meenutab ta selles osas, nagu ma juba varem siin öelnud, "Suve" ja "Tootsi pulma" mõtlikku, pragmaatilist ja teotsemistahtelist, aga ometi heast naljast ära mitte ütlevat Joosep Tootsi. Selle elulisuse ja teravmeelsuse pärast andsingi oma hääle d'Artagnanile.

Seevastu Athos jääb oma ideaalsusega natuke ebamaiseks ja elukaugeks. "Kolmes musketäris" on tema kujus veel niisugune iseloomustav joon nagu liigne veinilembus, aga kakskümmend aastat hiljem joob ta veinigi ainult janu kustutuseks ja tema janu püsib täiesti normaalsuse piirides. Temast on saanud läbinisti vooruslik kuju - aga nagu teada, on vähemalt kirjanduses läbinisti vooruslikku kuju raske luua nii, et see oleks ka lugejale huvi äratav.

Niisiis, Dumas oleks võinud Athosele ikka jätta mingi sellise konkreetse kriuksu, nagu d'Artagnanil nutikus, Aramisel salalikkus ning Porthosel jõud, edevus ja söögiisu. Oleks olnud elusam-ehedam mulje. Aga samas, teiselt poolt, ei saa eitada, et Athose ideaalsusel on mingi võlu. Võib-olla on see isegi see jõud, mis kõiki nelja sõpra seob. Romaani teises osas ongi Athosel (nt Place-Royale'i stseenis) eri leeridesse kaldunud sõprade lepitaja roll. Nii püsib Athose ligi ikkagi mingi köitev varjund ja ideaalsete isikuomaduste ainuvõim ei vajuta tema kuju lamedaks - nagu juhtub Charles I ja Raoul'iga.

Muide, "Kolme musketäri" Athos erineb kakskümmend aastat hilisemast Athosest siiski ka veidi enama, kui ainult veinilembuse poolest. Nimelt on "Kolme musketäri" Athos müstilisem ja salapärasem, tema käitumises avaldub surmapõlgav ja kristallselge otsustuskindlus - see ilmneb näiteks stseenis, kus ta nõutab mileedilt välja Richelieu' kirja, suunates tema poole püstoli ja öeldes: "Teil on otsustamiseks aega üks sekund." Samuti on mileedi hukkamisel juhtroll Athose käes, just tema toob kohale Lille'i timuka, just tema on see, kes takistab hiljem d'Artagnanil nõrkusehoos astuda mileedi suunas, lausudes: "Kui astute veel ühe sammu, ristame mõõgad." Jah, see Athos on tõesti imetletav Athos. Kakskümmend aastat hilisem Athos on selle kõrval natuke kahvatum - nagu eespool kirjeldasin.

Ja võimalik ka, et palju sugereerib siin nõukogude filmi-Athose kuju. See oli tõesti särav osatäitmine. Üks kaalukamaid repliike selles filmis tuleb Athoselt, kui ta pärib aru Londonisse kiirustava ja sõpru asjatult kaasa palunud d'Artagnani käest: "Kas seda on vaja kuningannale või teile?" Just selles repliigis peitub jällegi see, mis neid nelja sõpra ühendab. Nii raamatus kui ka nõukogude filmis on Athos selleks jõuks, mis neliku koos hoiab. Aga kas teda seejuures ikka eelistada d'Artagnanile, on iseasi.

Järgmistes kommentaarides in spe:
* lahe Mousqueton
* miks on härra Bonacieux ebameeldivam kui Mordaunt?
* Cromwelli huvitav sarnasus Richelieu'ga
* miks on Raoul nii mõttetu?

d'Artagnan ja kolm musketäri: statistika ja kokkuvõtted

Niisiis, veidi rohkem kui kuu aega üleval olnud küsitlus romaanide "Kolme musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem" tegelaste kohta on läbi saanud, on aeg teha statistikat ja kokkuvõtteid. Vahepeal olen ka viimati mainitud romaani peaaegu läbi lugenud, praegu on käes viimased peatükid - oleks kiireminigi saanud, aga korraks vajus järg käest. Samuti vaatasin taustaloomise mõttes vahepeal läbi Nõukogude Liidu mängufilmi "D'Artagnan ja kolm musketäri" (1978). "Kolm musketäri" lugesin läbi paar suve tagasi, seega on ka need muljed päris värsked. Aga nüüd siis - küsitluse kokkuvõtted.

LEMMIKMEESPEATEGELANE (47 vastajat)
1. Athos (18 häält, 38%)
2. D'Artagnan (12 häält, 25%)
3. Aramis (9 häält, 19%)
4. Porthos (8 häält, 17%)

LEMMIKMEESKÕRVALTEGELANE (36 vastajat)
1. Richelieu (9 häält, 25%)
2. Treville (5 häält, 13%)
3.-4. Planchet (4 häält, 11%)
........Rochefort (4 häält, 11%)
5.-6. Winter (3 häält, 8%)
........härra Bonacieux (3 häält, 8%)
7.-9. Grimaud (2 häält, 5%)
........Mordaunt (2 häält, 5%)
........Charles I (2 häält, 5%)
10.-11. Felton (1 hääl, 2%)
...........Oliver Cromwell (1 hääl, 2%)
12.-15. Bazin (mitte ühtki häält)
...........Mousqueton (mitte ühtki häält)
...........Louis XIII (mitte ühtki häält)
...........Mazarin (mitte ühtki häält)

LEMMIKNAISTEGELANE (29 vastajat)
1. mileedi (9 häält, 31%)
2.-3. Constance Bonacieux (7 häält, 24%)
........Ketty (7 häält, 24%)
4. Austria Anna (5 häält, 17%)
5. Madeleine (1 hääl, 3%)

KÕIGE EBAMEELDIVAM TEGELANE (34 vastajat)
1. mileedi (13 häält, 38%)
2. härra Bonacieux (12 häält, 35%)
3. Mazarin (6 häält, 17%)
4. Mordaunt (3 häält, 8%)

KÕIGE KOMPLITSEERITUM TEGELANE (26 vastajat)
1. Richelieu (14 häält, 53%)
2. Rochefort (7 häält, 26%)
3. Austria Anna (4 häält, 15%)
4. Oliver Cromwell (1 hääl, 3%)

KÕIGE MÕTTETUM TEGELANE (19 vastajat)
1. Raoul (19 häält, 100%)

Postitan selle praegu ära ja hakkan omapoolseid kommentaare kirjutama.

jootraha jätmisest

Olen viimasel ajal paar korda jälle mõtlema sattunud jootraha andmise üle. Siis ettekandjatele ja taksojuhtidele. Võib-olla on veel mingeid ameteid (nõukogude päevil vist näiteks veel šveitser), mille puhul peetakse kohaseks töökohuste täitmise eest täiendava rahalise boonuse ehk jootraha andmist, aga minul nendega kokkupuuteid pole olnud. Vaid ettekandjate ja taksojuhtidega suhtlen tihedalt. Võimalik, et kui ma eelmisel suvel kolimisteenuseid kasutasin, siis oleks pidanud tassijatele ka midagi andma. Võib-olla andsingi, ei mäleta.

Leidub inimesi, kes peavad jootraha andmist iseenesestmõistetavaks. Reeglina on nad naisterahvad. Isegi naljakas, kui rahutuks, lausa närviliseks nad ikka lähevad, kui koos nendega einestada ja siis lahkuda lauast - ilma jootraha jätmata! Siis nad kohe sosistavad, või sõltuvalt iseloomust, sisistavad: "Jootraha kaaa..." Nagu oleks ilma selleta lahkumine sama, mis üldse ilma maksmata lahkuda. Iseäranis võib seda joont märgata püüdlikult "euroopalike" hoiakutega naisterahvaste juures. "Nii on kombeks!" toovad nad pärast põhjenduseks. Arvan, et see on paljudel juhtudel tingitud nende sisimast soovist näida peen ja helde - ehkki mõnikord teiste inimeste rahakoti arvelt.

Aga mina, nagu enamik eesti mehi, olen selline ebaeuroopalik mühkam ja mats, kes vaatab asja sisulist poolt ega lase endal igasugu "kommetel" pimesi korda minna. Mina nimelt ei pea jootraha maksmist iseenesestmõistetavaks. Lähtun kunagi ühest Amsterdami tänavalehest leitud tõele: good service deserves a tip, bad service deserves nothing. Ja ärgu öeldagu, et Amsterdami tänavaleht pole piisavalt euroopalik! Hea teeninduse all pean isiklikult silmas seda, kui see on parem, kui ma uksest sisse tulles vaikimisi eeldan. Vaikimisi eeldatava eest (normaalne atmosfäär, puhtad noad ja kahvlid jne) tänan ma sellega, et soostun selles asutuses üldse maha istuma. Jootrahaga tänan juba sellest märgatavalt enama eest - kui ma saan midagi enamat, kui ma tingimata oleksin soovinud või nõudnud.

Peamiseks teguriks, mis minu jaoks jootraha andmise määrab, on ettekandja osavõtlikkus minu murest. Ja see mure on: saada tühi kõht täis. See osavõtlikkus saab eelkõige avalduda 1) kiiruses, millega mulle karbonaad, aga pärast ka arve lauda tuuakse, ja 2) särasilmses ja tegusas lahkuses, millega mulle kogu teenindamise vältel tähelepanu pööratakse.

Kui ei ole ei üht või teist, siis puudub ka põhjus täiendavalt tänada. Samuti on oluline toidu kvaliteet. Kui seljanka tuuakse lauda leigelt, mitte kuumalt, või kui sai kebabis on soojem kui liha selle vahel, siis on boonus välistatud. Niisiis, need kolm tegurit on määravad. Aga kõige määravam on ikkagi ettekandja isiklik ja vahetu, särasilmne ja sõbralik lähenemine. See on see tema boonus, mille eest mina tasun oma boonusega.

Tihti võib ettekandjale jootraha jätmisele kuulda mingit sellist põhjendust - see on nende ainus sissetulek, nende palgad on väiksed, jootraha ongi põhiline, mis nad oma töö eest tasuks saavad. Aga sorry! Sellise töö peal ei ole siis ka kohustust töötada! Ja miks peaks just ettekandja töö olema boonustasustatud? Samahästi võiks jootraha eeldada ka näiteks kiosköörid - andsin sulle värske Postimehe, anna nüüd sina jootraha! Või kinos-teatris piletimüüjad. Jne. See ei ole minu probleem, kui keegi teeb tööd, mille eest saadavast sissetulekust moodustavad suurema osa vabatahtlikud annetused.

Muide, eriti tobe on see, et mõnedes teenindusasutustes on jootraha kõigile ettekandjatele ühine, s.o see jagatakse pärast ühiselt ära. Aga mina järsku tahan anda tippi just nimelt sellele lahkele, kes mind teenindas, mitte sellele kõmmikule, kes vahtis ainult leti tagant kullipilguga?

Sama on taksojuhtidega. Kui lubati kohal olla 10 minutiga, aga tullakse 20 minuti pärast, siis ei ole siin mingit jotsi. Või kui venitakse pool tundi mööda tipptunnist Pärnu maanteed, selle asemel, et tõmmata Veerenni kaudu üle Liivalaia Tatarisse ja ollagi juba Estonia ees. Üldiselt ei viitsi taksojuhid kliendi nimel absoluutselt pingutada, mõistetav ka - seisutunnist tiksub päris korralikult. Ühes firmas, kus ma kunagi töötasin, oli autojuht, kes teeks linna läbimises kiiruse peale ära ükskõik millisele taksojuhile, ta lihtsalt tundis linna tänavaid, kuni kõige pisemateni välja.

Nii et julgustan kõiki kliente nõudma teenuseosutajailt asjakohast boonust ja kõiki teenuseosutajaid seda lahkesti ka osutama.

Amorphis ja King Diamond

Soetasin endale eile arvutisse Amorphise viimase albumi "Silent Waters" ja King Diamondi viimase albumi "Give Me Your Soul... Please" (mõlemad 2007). Esimene on ülikõva, Amorphis, soomlaste üks parimaid metalbände ever, läheb ainult tõusuteed. Eriti head lood on "Towards And Against", "Shaman" ja "The White Swan". Nüüd juba õhtu otsa kuulan seda. Ja Amorphis tuleb sel suvel ka Hard Rock Laagrisse!

Aga King Diamond, minu noorpõlvelemmik, on paraku alla käinud... Ideedepuudus oma puhtaimal kujul. Plaaditäis lugusid, mis kõlavad täpselt ühtemoodi ja kus puudub igasugune kaasakiskuv meloodilisus, mis oli King Diamondi loomingu elementaarne osa 1980. aasta lõpus ja 1990. aastate alguses - näiteks albumitel "Them", "Conspiracy", "The Eye" ja isegi veel "The Spider's Lullaby". Nüüd on vaid mingi eepiline raiumine. Pärast esimest kuulamist läks kohe Recycle Bin'i.

Minimalie ja Maksimalie. Jutustus

MINIMALIE JA MAKSIMALIE

Elasid kord kaks õde – Minimalie ja Maksimalie. Minimalie oli väike ja õbluke, Maksimalie suur ja matsakas. Ka iseloomud olid õdedel samavõrra erinevad. Minimalie hindas madalat profiili, Maksimalie seevastu armastas asju panna suure kella külge. Kuna Maksimalie jõud käis Minimalie omast üle ja samuti ulatus ta oma pikkuse tõttu õest kõrgemale, rippuski nende kodus suurem osa asju esikus suure kella küljes, nii et kõik, kes uksest sisse tulid, omad või võõrad, võisid neid kohe näha. Loomulikult valmistas seesugune käitumine Minimaliele palju tuska ja meelehärmi.

Samuti tõi Maksimalie oma seisukohti ikka kuuldavale aplombi saatel. Ja kevadeti, kui teedele ja tänavatele ilmusid suured aplombid, ei suutnud ükski vägi Maksimaliet neist eemal hoida. Ta pani kohe oma kõige kõrgema säärega kummikud jalga ja läks rõõmsalt õue paterdama, hoolimata vagurama õe keelamisest ja manitsustest.

Kõigil sellistel puhkudel leidis Minimalie lohutust heegeldamises ja kudumises. Aga eriti meeldisid talle igasugused pitsid. Need võttis ta kõik köögikapist välja, nii palju, kui tal neid oli, seitse tükki, kaheksasest komplektist oli üks aastate jooksul ka katki läinud, valas servani vana valget täis ja jõi üksteise järel tühjaks.

Samuti olid huvid ja harrastused õdedel täiesti erinevad. Minimalie kogus eksliibriseid ja tikutoosietikette, Maksimalie armastas käia muuseumides triptühhone ja pannoosid imetlemas. Minimaliele meeldis unistada mängutoosi muusika saatel, Maksimalie seevastu hindas oopereid ja sümfooniakontserte. Mis puutub lugemisse, siis Minimalie südame võitsid haikud, epigrammid ja laastud, aga Maksimalie jaoks pakkusid suurimat lugemiselamust eeposed, poeemid ja epopöad.

Keeruline oli õekeste kooselu, mis siin salata. Maksimalie kippus kõike võimendama ja suurendama: „Need rahamäed, mis iga kuu viina alla magama pannakse – kust need välja võetakse!” Minimalie aga proovis kõike just pisendada ja vähendada: „Ah, see mõni kopik, see on tühiasi.” Salamisi unistasid mõlemad, et ühel päeval keegi tuleb ja nad ära võtab. Maksimalie unistas printsist valgel hobusel. Minimalie aga ohkas ja lõi käega: „Peaasi, et päris totu ei oleks.”

kolm unenägu

Unenägu 1.
Nägin Heidy Purgat ja mõtlesin, et peaks talle ütlema, et ta on ilus, tark ja oskab asju juhtida. Aga ma ei mäleta, kas ma ütlesin. Küll aga sattusime väiksema seltskonnaga edasi mingile korteriolengule ja Heidy Purga oli seal väga tore.

Unenägu 2.
Nägin, et Keilast viis maa-alune käik Tallinnasse, kesklinna välja, lõppedes mingi poekese keldris. Selles käigus leidus siiski ka rongiühendus, sest see vahemaa on ju liiga pikk, et seda jalgsi kõmpida. Käisin selles käigus mitu korda, teadmata põhjustel.

Unenägu 3.
Jälle see kooliteema. Hakkasin kangesti kooli hiljaks jääma ja muretsesin, et mis esimene tund on, ega ometi mitte mata, sest matas on range õps, sinna ei taha hiljaks jääda. Helistasin klassivennale ja küsisin järele, selgus, et ei ole mata, hoopis jonna, millest on suhteliselt suva.

fotod kolmapäevasest Poetry Slam'ist (Mats Õun)

Veiko Märka

Jaan Pehk elab kaasa Marko Mägi hingematvale esitusele

Marko Mägi

Jaan Pehki imesulnis esitus

Koos Contraga laval

Veiko tuli "Väikest perenaist" esitama

"...ja polnud kindel teiselt poolt ei tulda...!"

"...me kuulsime, kuis puude süda lõi..."

Allikas ja veel pilte siin
Reportaaž sündmusest siin

Looming 85. Mittepidulikult ehk - grafomaanide almanakk

Tänases Postimehes on pikk intervjuu Mihkel Mutiga, tema peatoimetatava kirjandusajakirja Looming 85. sünnipäeva puhul. Mihkel Mutt on ise kõigega väga rahul. Tema meelest on kõik hästi, õigesti ja igati kontrolli all. Minu meelest on kõik vastupidi. Kuna teema on päevakorras, siis kõnelen sellest siinkohal pikemalt. Allpool toodud mõtted on mu peas veigelnud juba pikemat aega. Muide, need pole ainult minu arvamused.

Looming jaguneb kolmeks tinglikuks osaks: ilukirjandus, artiklid ja arvustused. Arvustuste osale, mille eest vastutab Indrek Mesikepp alias luuletaja fs, pole midagi ette heita. Kahtlemata esindab see, koos Vikerkaare analoogse osaga, eesti kirjanduskriitika tippu, mida võimaldab juba korralik maht ja professionaalne autorkond.

Loomingu artiklite osaga, mille eest vastutab Toomas Haug, võib samuti põhimõtteliselt rahul olla. Veidi liiga tihti võib seal ainult märgata memuaristliku või minevikulise ainese prevaleerimist. Sellele võiks sagedamini eelistada tänapäeva kirjandusest kõnelevaid artikleid - nii eesti kui ka välismaa omast. Mälestused on küll põnev žanr, mulle meeldib endalegi neid nii ise toota kui ka teistelt koguda, ja eks olen teistelt kogutud mälestusi (Enn Vetemaa) ka ise Loomingus avaldanud, teen seda ka edaspidi meelsasti - aga minu meelest oli Udo Uibo peatoimetamise päevil see osa kuidagi värskem, tänapäevasem.

Millega aga kõik on täiesti perses, on Loomingu ilukirjanduse osa. Miks perses? Sest sellel puudub, Mihkel Muti peatoimetajaks saamise ajast peale, absoluutselt igasugune seos hetkel eesti kirjanduses tegelikult toimuvaga. See kajastab ainult mingit väga kummalist, ehk siis tuntud moralist-konservatiivile Mutile meelepärast osa eesti kirjandusest. Ja see osa, mis Muti heakskiidu teenib ja seega ajakirja pääseb, on niihästi haardelt tilluke kui ka sisult üsna väheväärtuslik. Looming peaks Tuglase enda idee järgi olema kaasaja eesti kirjanduse peegel - aga Muti ajal meenutab see pigem mingit pimedas tolmunud nurgas enda ette kobistamist, samal ajal, kui natuke eemal elu keeb ja mäsleb täiel rinnal.

Ma ei hakka rääkima isegi sellest, et noorte kirjanike osakaal Loomingus on nii minimaalne ja juhuslik, et see peaaegu puudub. Mutile meelepäraste noorte kirjanike ring piirneb peamiselt Jürgen Rooste, Kristiina Ehini ja Mehis Heinsaarega. Aga neid on tegelikkuses 30 korda rohkem, ja Loomingus avaldamise väärilised on neist vähemalt pooled. Hästi, Loomingu veergudele on sattunud veel mõned üksikud nimed, aga kaovad needki ära grafomaanide jt päramise sordi kirjanike merre.

Pea igast Loomingu numbrist vaatab vastu mingeid selliseid kirjanikke, nagu Aarne Biin, kes on teadupärast üks praeguse aja tuntumaid grafomaane, või keegi Aarne Puu, kelle modernismiväänav luule oleks täiesti ajast ja arust isegi 20 aasta taguses kontekstis - tänapäeval raudselt ei midagi muud kui grafomaania.

Helvi Jürissoni luule... Mis seos on ka Helvi Jürissoni luulel tänapäeva eesti kirjandusega? Olev Remsu grafomaanlik proosa, Heino Kiige grafomaanlikud mälestused... See kõik on tegelikus kirjanduspildis nii tagaplaanil ja nähtamatu ja VÄHEOLULINE, et seda sisuliselt lausa ei olegi olemas. Nad kõik kindlasti on toredad inimesed, pole kahtlust, mõnda tunnen ka isiklikult, aga - mis põhjust on neid avaldada Loomingus, kui ümberringi keeb ometi vilgas, põnev ja rikas kirjanduselu?! Looming ei peaks olema mitte isegi peegel või kajastaja, vaid - rajaja, looja, uuendaja, kujundaja. Aga praegu ei ole midagi sellist. On vaid grafomaanide almanakk.

Ei salga, et olen ka oma tekste Muti ajal Loomingule pakkunud ja need on viisakalt tagasi lükatud ja üsna palju mõjutab seegi minu teravat tooni käesolevas hinnangus. Aga, ausõna, ma ei möliseks kohe üldse, kui ma näeksin Loomingus autoreid, kellelt mul tõesti oleks midagi õppust võtta, keda mul tõesti oleks põhjust kadestada. Kuid sellist luulet, nagu kirjutab Aarne Puu, võin vorpida ühe hingetõmbega viis meetrit.

Näen selles kõiges ainult ühte süüdlast - Mihkel Muti väärastunud arusaamu kirjandusest. Udo Uibo ajal oli Looming põnev ajakiri. Nüüd on see muutunud jahuks. Muti vaimsele tasemele on sobiv mingi Kultuuri ja Elu laadne ajakiri. Mingugi sinna. Ärgu vedelegu eesti kirjandusel tee peal risti ees.

kultuurilooline kast

Lasnamäel, 2004. a sügisel (f Maaleht)

uus mäng: tubane kuuevõistlus

TOM
Täna päevases osas tutvustasime minu leiutatud mängu nimega „Tubane kuuevõistlus”. See seisneb selles, et tuleb teha sooritusi kuuel alal: täispuhutud kilekoti tõuge, sileda paberilehe heide, kokku kägardatud taskurätiku vise, väikese sule ühe hingetõmbega võimalikult kaugele puhumine, keeruliste sõnade tagurpidi ütlemine ja kiiruse peale kahe siili joonistamine. Ja kui siis mängijad viiki jäävad, tuleb seitsmes, erakorraline ala: tuleb loetleda nii palju Johnny Deppi filme, kui tead.

Pikemalt: ETV, 29. aprill, kell 17.05 ja 19.05.

Naklased särasid Tour de Force raames: SOTSIA slam ja battle

Eile õhtul oli Tallinnas Clazzi-nimelises kohas, mis on tegelikult päris okei koht, selline üritus nagu Poetry Slam, mis on muutunud igakevadise kirjandusfestival SOTSIA programmi enesestmõistetavaks osaks. Poetry Slam'i eestvedajad Erko Valk ja Marko Martinson on alati väga osavad organiseerijad olnud, maja toonud täis kõiksugu karvaseid ja sulelisi luule- ja lavakavafänne.

Kõigepealt oli laval Poetry Slam, mis seisneb selles, et igaüks, kes tahab, võib lavale minna ja seal lugeda oma luuletusi, publik aga annab kohe seejärel esitusele punkte. Selle võitis igati ärateenitult Veiko Märka, kes luges ette oma luuletused Galojani emast ja Eesti Ekspressist, kes loeb sind. Talle pakkus konkurentsi ainult Reginleif Trubetsky. Poetry Slam'i võit on, igatahes minu silmis, väga hinnatav võit, võib-olla ainult natukene vähem kaalukam kui Betti Alveri debüüdipreemia. Miks? Sest siin ei loe mitte ainult tekst paberil, õigupoolest see loeb siin iseäranis vähe, vaid eelkõige selle esitamise oskus, oma natuuri väljamängimine ja maksmapanek. Auhinnaks oli, nagu kombeks saanud, jalgratas. Mullu võitis selle Kukus mäletatavasti Jana Lepik, kellele mina napilt alla jäin.

Siis tuli Poetry Battle, mis seisneb selles, et laval on korraga kaks esinejat, kes vabas vormis ja improviseerides üksteiselt luulevormis n-ö mõõtu võtavad. Näidispaariks oli siin kohale palutud mina ja Contra. Ja teemaks oli "põgenemine". Nii me siis jämmisime sel teemal päris kena valangu, kasutades vormina rahvaluule värssi ja refrääni "alleaa". Päris lahe tuli välja, tundus, et ka publik jäi rahule. Pärast kutsuti meid veel lavale, siis tegime samalaadselt teemadel "poeet ei tunne häbi" ja "Tartu". Seekord võtsime refrääniks "hõissaa ja hõissassaa", tuli ka päris kena jämm välja. Midagi konkreetselt ei mäleta küll. Muu publik battle-žanri eriti ei tahtnud ette võtta, laval käis ainult üks paar - Reginleif ja keegi noormees.

Ja siis tuli lavale Orelipoiss, kes laulis kaks setti oma tavapärasel imesulnil moel. Settide vahel käis laval Marko Mägi, kelle esinemine oli üks selle õhtu parimatest! Oo - see oli vaimustav. Napid tekstid hingestatud esituses, abiks suveniirne mikrokitarr. Pärast Orelipoissi kutsus Jaan lavale veelkord minu ja Contra, misjärel laulsime ja etlesime peast kõike, mis meil peas oli. Mina Hando Runneli lasteluuletusi, aga kõik kolmekesi Ruitlase "Lumesulatajat" ja "Puiduärimehe naist". Lõpuks laulsime ühel häälel ja "Imelise aasa" viisi peal Ruitlase luuletust sellest, kuidas "ma kusin toompea lossi nurga taga", lisades iga nelja värsi järel refrääniks "me kuulsime, kuis puude süda lõi". See tuli lausa võimas välja! Publik paistis sama arvavat.

Niisiis, väga hea õhtu. Contra, kellega pärast läksime Hella Hunti karbonatsi sööma ja kes jäi minust maha koos Jaaniga Levikasse istuma, oli ka rahul. Aga millega ma rahul pole, on see, et - mispärast on SOTSIA üldises plaanis muutunud/muudetud mingiks niššipugevaks nähtuseks?! Mis tähendab "tahtsime veidikeseks n-ö põranda alla pugeda"?! Mis tähendab "oluline on keel, väljenduslikkus"?! SOTSIA eesmärk on olla Eesti võimsaim kirjandussündmus, tõeline rahvast üles küttev ajav fest! Eelmisel aastal, kui Andra peakorraldas, see üle mitme aasta ka nii oli, õigupoolest esimene õige SOTSIA pärast seda, kui mina ja Jürgen 2001. aastal esimese tegime. See ongi SOTSIA mõte ja eesmärk - mitte põranda alla pugemine ja miski niširea ajamine. Grusiinid, karjalalased ja eestivenelased on toredad külalised, aga see ei tohi tähendada eesti enda kirjandusliku paremiku (ja ma ei mõtle siinkohal ainult kitsalt naklasi) kõrvalejätmist.

Õnneks pole vähemalt üritusi endid viidud päris kabinettidesse, need on siiski tuntud kohtades, pealinna avalikel pindadel, kõrtsides jm. Ja publikut olla ka piisavalt. Aga usun, et see on paljus ka eelmise SOTSIA korraliku promotöö, läbiviimise ja järellainetuse teene. Reklaam näib seekord küll peaaegu olematu olevat - välja arvatud eilse õhtu kohta, mille eestvedajad olid Valk ja Martinson. Päev enne läks pressiteade laiali - aga kuu aega enne peab minema! Nii ei tehta SOTSIA-t! Värsid, marss, tänavale paistata! Stroofid džottideks kuhjata! Ainult ülivõrded on meile rahuldavad! Eesmärk on kirjanduslik pöff ja folk!

see 16-aastase värk... mida mul siis soovitada on?

Liigub selline tore "mäng", nagu "10 nõuannet minu 16-aastasele minale". Väga huvitav. Mõtlesin, mis nõu ma siis endale minevikku annaks. Aasta oli siis 1995.

1. Kirjuta see vanaisa õlleretsept nii üles, et see kaotsi ei lähe.
2. Ja kuula vanaisa lugusid siis juba kahe kõrvaga, kui ta neid sulle üldse ääri-veeri rääkima hakkas. Ja ole üldse tema vastu kenam.
3. Ee... Mm...
4. Ära roni õueriietega voodisse magama, sest see on ebahügieeniline. Ja bussid on väga mustad, ära söö bussiste kätega pakist soolapähkleid. Aga, noh, kuna sa 13 aastat hiljem ikka veel elus oled, siis suva kah. Kuus aastat hiljem hakkad niikuinii seda asja jälgima.
5. Reigole ära anna "auto ostuks" laenuks 1500 krooni, sest ta ei maksa seda iial tagasi, lõppkokkuvõttes ei ole ta kahjuks kuigi usaldusväärne isik, ehkki palju on koos hängitud. Aga võib-olla see laenamine oli ka juba varem, nii et olen siin hoiatamisega hiljaks jäänud.
6. Buh... Hm...
7. Noh, võib-olla siis veel see, et matemaatikat pole vaja isegi nii suure hoolega õppida, võid rahumeeli rohkem kahtesid veerandiks saada, peaasi, et aasta kolm kokku tuleks. Mine parem juba varem kooli nurga taha huvitavate inimestega õlut jooma, kui soe kevadpäike juba paitab, sealt see sotsiaalne kogemus tuleb, mitte integraalidest ja piirväärtustest. Füüsika ja keemia suhtes ma seda ei soovita, sest seal on isegi liiga palju kahtesid, füüsikaga vaat et jääd 12. klassis lausa suvetööle...
8. Jobusid ja vaimuheidikuid tuleks juba varem hakata tundma õppima, ja nendega hakkama saamist, mõnedki sekeldused jääksid tulevikus olemata. Aga ega neid nüüd üleliia palju ka ei tule, nii et ära ka väga rabele.
9. Oot-oot, see ka veel, et kui ülejärgmise aasta juunis Katrin juba nii nummilt su süles istub, siis ära jahu ei tea mida, vaid suudle kohe, ta on ikka päris hea ja armas tüdruk.
10. Eh... Nojah.

Kokkuvõtteks: pole mul õieti midagi soovitada. Ma olen oma elu ikka üsna õigesti elanud - kui mõned üksikud detailid välja jätta. Põhiliin on alati õiges suunas läinud, läheb vist ka endiselt ja tagantjärele pole eriti kuskil tark olla.

mul on trig. Päikesega

ehk - see on küll väga uhke, aga nüüd paluks tõlget ka

Eduard Bornhöhe – konj. Marsi ja Chaosega Amburis, sekst. Päikesega
Ain Kaalep – konj. Marsiga Kalades
Heino Kiik – konj. Jupiteriga Kalades
Enn Soosaar – konj. Veenusega Jääras
Raimond Kolk – konj. Veenusega Kalades, sekst. Merkuuriga
Heljo Mänd – konj. Uraaniga Kalades

Andres Ehin – väga täpne poolsekst. Chaosega
Jüri Ehlvest – sekst. Päikesega
Villem Gross – sekst. Päikesega, kvink. Jupiteriga
Andrei Hvostov – sekst. Päikesega, trig. Marsiga
Andrus Kivirähk – kvad. Kuu tõus.sõlmega
Rein Raud – kvad. Kuu tõus.sõlmega
F.R. Faehlmann – kvad. Päikese ja Veenusega, oposit. Marsiga
Andrus Kivirähk – kvad. Kuu tõus.sõlmega

Jaak Urmet – trig. Päikesega
Sven Kivisildnik – trig. Marsiga
Ardi Liives – oposit. Merkuuriga
August Gailit – oposit. Merkuuriga
Herta Laipaik – oposit. Jupiteriga, ülitäpne oposit. Ixioniga
Lembit Remmelgas – ülitäpne oposit. Jupiteriga, täpne Ixioniga
Dagmar Normet – oposit. Jupiteri ja Ixioniga
Robert Vaidlo – oposit. Jupiteri ja Ixioniga

allikas on siin

Varstus oli tore

28. ja 29. märtsil k.a olin Varstus kooliteatrite Lõunafestivalil, täites žürii esimehe kohuseid. Olid ääretult toredad kaks päeva, seda nii eeskava ja töö kui ka selts- ja õhkkonna mõttes. Rohkemalt muljetama siinkohal ei hakkaks, teinekord, see läheks pikale, aga lugeda saab siit ja siit.

Avaldan hoopis foto osadest žürii liikmetest enne kojusõitu. Vasakult: Rait Avestik, Contra, mina ja Indrek Tulp. Puuduvad Andrus Vaarik, Tiit Niilo ja Henn Sarv, kes pidid varem ära sõitma. Foto Kaile Kabun / Võrumaa Teataja (kadreering minu poolt).

Postimehest saab lugeda head luuletust

Nädala sees tuli tuhin peale, kirjutasin luuletuse. Saatsin Postimehele.

Aga see pilt, mis seda illustreerib, ei ole siiski mitte Margus Jürgensi, vaid Pressifoto haldaja Maris Jürgensi tehtud, pärit Eesti Päevalehe peolt 20. mail 2004. Lugesin seal bändile vahele paar lühikest luuletust loomadest. Bänd oli muide Eesti Päevalehe töötajate endi oma, seal mängisid Priit Hõbemägi, Marko Mumm, Kadri Avandi jt. Panen originaali siia üles, ilus pilt. Ja ühe teise ka, samast sarjast. Tollel näiksegi puldi serva tagant Hõbemägi vaatavat.

see teeb kohe tuju heaks

Koit Toome:
Maarja-Liis Ilus:
Teie alandlik teener:

Allikas: Orkut, 11. aprill 2008

Pille-Riini 16. lugu (re-write)

PILLE-RIIN JA ARMASTUS

Taevas sinetas kevadiselt. Hämardus. Pille-Riin vaatas aknast välja. Tänaval oli veel siin-seal kuhjades viimaseid lumejäänuseid. Puud akna all olid siiski veel raagus ega kandnud veel õieti hiirekõrvugi. Pille-Riin vaatas tükk aega aknast välja, kuid tüdines siis. Ta viskas ennast voodile pikali. Triibuline padjapüür, mille ema oli natuke aega tagasi padjale ümber pannud, lõhnas veel kapi ja pesupulbri järele.

Pille-Riinil oli uneaeg, aga täna ei tulnud tal kuidagi und. Võib-olla oli asi selles, et isal ja emal olid parajasti külalised – isa sõber Rain ja tema naine Evelin. Nad olid head perekonnasõbrad, kes käisid neil tihti külas. Ja Pille-Riini isa ja ema käisid omakorda tihti Rainil ja Evelinil külas. Vahel võeti ka Pille-Riin kaasa, aga ta sellest ise suurt ei hoolinud – Rainil ja Evelinil lapsi polnud ja nende juures hakkas tal peaaegu kohe igav. Suurte juttu võis vahel olla küll päris huvitav kuulata, aga enamasti keerles see ainult selliste teemade ümber nagu pangalaen, remont ja reisimine.

Kuid teisiti oli asi siis, kui Rain ja Evelin neile külla tulid. Esiteks on ju ikka põnev, kui keegi külla tuleb. Siis on kõik kohe natuke teistmoodi, kui tavaliselt. Isa ja ema on siis natuke teistmoodi, nad räägivad, naeravad ja käituvad natuke teistmoodi. Ja samuti võib Pille-Riin siis olla natuke teistmoodi, keegi ei saa seda pahaks panna, vastupidi, see nagu lausa kuuluks asja juurde. Jaa, kui keegi külla tuleb, siis ei ole kodus olemine enam nii, nagu harilikult kodus ollakse. Siis on eriline olemine – ja Pille-Riinile meeldis see erilisus väga.

Ja teiseks tõid külalised alati kaasa head ja paremat – torti või kooki. Pille-Riin sai alati oma tüki kohe kätte ja läks seda oma tuppa sööma. Seejärel, kui taldrik tühi, tegeles ta vaheldumisi sellega, et käis elutoas külalisi vaatamas ja jälle oma toas oma asjadega tegelemas. Ka sellepärast oli Pille-Riini meelest hoopis parem isa ja ema sõpru kodus vastu võtta, kui neid ise külastada. Sest kui jutt kaldus pangalaenu, remondi või reisimise teemale, sai kodus mõneks ajaks jälle oma tuppa kaduda ja seal millegi hoopis asjalikumaga tegeleda.

Külalised tõid alati endaga kaasa ka uusi ja harjumatuid lõhnu, eriti naisterahvad. Juba külaliste saabudes seisis Pille-Riin tavaliselt uksel ja nuhutas vargsi nende kaasa toodud lõhnu. Mõnikord lõhnas kõige tugevamini raske nahktagi, mõnikord aga oli esimese asjana tunda hoopis higist töömehepluusi. Omaette põnev lõhn oli äsja poest kaupu täis ostetud pungil kilekotil, see lõhnas nii kõigi sees olevate asjade kui ka autoistme ja tooja riiete järgi. Loomulikult jättis kõik muud lõhnad enda varju naisterahva parfüüm. Enamik naisterahvaid, kes isale ja emale külla tulid, olid üsna tugevasti, kuid meeldivalt lõhnastatud. Kui isa ja ema koos külalistega olid juba siirdunud elutuppa või kööki, võis Pille-Riin esikus riiete ja käekoti kohal ikka veel tunda hõljumas külalise parfüümi.

Evelin kandis alati üht ja sama lõhna, mis oli mahe, kerge ja jäi hästi meelde. See lõhn meeldis Pille-Riinile väga. Ta oli isegi mõelnud, et kui tema ükskord suureks saab, siis hakkab ta kandma sama lõhna. See lõhn sobis Pille-Riini arvates Eveliniga väga hästi kokku – eriti tema pikkade, punakaspruunide juustega, mis langesid raskelt ja läikivalt õlgadele. Ema oli kord isegi Pille-Riini kuuldes isale öelnud, et Evelini juuksed näevad nii head välja nagu mõnes šampoonireklaamis. Samuti sobis see lõhn Pille-Riini arvates kokku kogu Evelini olekuga üldse – lausa nii väga, et ta ei kujutanud ettegi, et seda võiks kanda keegi, kes ei ole samamoodi ilus ja hea figuuriga, särav ja moodne, huumorimeelega ja jutukas.

*

Niisiis olid täna Pille-Riini isale ja emale külla tulnud Rain ja Evelin. Nagu alati, oli Pille-Riin ka täna esikus külaliste lõhnu nuusutanud ja nende seast rahuldusega Evelini tavalise lõhna ära tundnud. Külaliste kaasa toodud kõhukas krõbisev kilekott aga lõhnas sedamoodi, nagu oleks see endas peitnud ananasse, pirne ja puuviljakooki. Nagu kohe selgus, oli Pille-Riin eksinud ainult ananasside osas, nende asemel tõstis ema kraanikausi servale pesemiseks kotitäie isuäratavalt kumavaid aprikoose. Ja peagi oli Pille-Riin ka oma koogitüki kätte saanud ja sellega oma tuppa läinud.

Mõne aja pärast oli taldrik juba tühjaks söödud, aga Pille-Riin ei tundnud veel soovi elutuppa külaliste juurde minna. Ta harjutas hoopis veidi aega lauakatmise reegleid oma lauakommete ringi jaoks. Veini valatakse pokaali ainult kolmandiku jagu, sest siis saab pokaaliga kokkulöömisel ilusat heli tekitada, rohkem täis valatud pokaal ilusat heli ei tekita. Kokkulöömisel hoitakse pokaali jalast, aga muul ajal, näiteks vesteldes, sobib pokaali altpoolt peoga hoida, sest siis läheb käesoojus läbi pokaali ja päästab veini aroomid valla.

Korraks tulid Pille-Riinile neid teadmisi pähe jättes ja peas korrastades millegipärast meelde Karl-Johani jutud sellest, kuidas põhjapoolusel käivad talvehooajal valgevaalad jääaukudes õhku hingamas ja kuidas jääkarud neid jääaukude serval jahivad. Valgevaalad pidid olema jääkarude käpalöökide pärast väga arme täis. Aga vaestel kaladel ei olnud midagi teha, sest talvehooajal oli õhuhingamise aukusid jää sees väga vähe, lähim selline võis olla mitmekümne kilomeetri kaugusel. Ja nii pidid nad ikka käima katkematu roduna vee peal õhku hingamas, hoolimata neid jääaugu serval jahtivast kiskjast. Veel oli Karl-Johan rääkinud, kuidas jääkarud jää alla koobastesse pugenud viigripoegi otsivad ja nende koopaid lahti kaevavad, ise seejuures naljakalt õhku hüpates.

Lauakommete ringi jaoks vajalikud teadmised selgeks õpitud, pani Pille-Riin järgmiseks päevaks koolikoti valmis ja viis selle esikusse. Seal unustas ta ennast taas ninaga otsima külaliste kaasa toodud lõhnu, eriti Evelini mahedat ja kerget aroomi. Praokil ukse vahelt kuuldus elutoast esikusse nõrka kõnekõma. Pille-Riin katkestas nuhutamise ja jäi seda kuulatama.

„Minu meelest see armastus on nii üle võimendatud,” kostis Pille-Riini isa hääl.

Pille-Riin muutus uudishimulikuks. Selliseid jutte tema juuresolekul ei räägitud. Need olid taas ühed suurte inimeste jutud, aga erinevalt pangalaenu-, remondi- ja reisijuttudest oli sellistele juttudele peale sattumine miskipärast väga haruldane juhus. Sellevõrra tähtsamad ja salapärasemad need tundusid. Seepärast jäi Pille-Riin eriti vaikseks ja seadis käratult ennast elutuppa viiva ukse taha, et paremini kuulda, mida toas räägitakse.

„See on mingi filmidest ja raamatutest õpitud asi, mida kõik naised taga ajavad, minu meelest,” jätkas Pille-Riini isa. „Kui sellest nii palju igal pool ei jahvatataks, siis me võib-olla isegi ei teaks, et selline asi olemas on. Sa muidugi võid mind parandada, sina oled ajalugu õppinud.” See oli mõeldud Rainile.

Rain asus Pille-Riini isa toetama: „Jah, tõesti, ma arvan, et näiteks mingi paarsada aastat tagasi, isegi veel 19. sajandil ei teadnud eestlased isegi veel, et selline asi nagu armastus olemas on. Rabasid tööd, täitsid kõhtu, tegid lapsi – kõik! Ja naist vaadati selle järgi, kas see jaksab sigida ja töötada. Alles siis, kui hakati rahvale haleda sisuga raamatuid kätte tooma, hakati mingeid peeneid tundeid taga ajama.”

„Aga Prantsusmaal ei olnud ju nii,” püüdis Pille-Riini ema vastu väita. Tema ajaloost eriti palju ei teadnud, seepärast tundis ta ennast selles teemas hetkel pisut ebakindlalt. Aga oma mehega ta nõus ei olnud ja seepärast nõudis tema seisukoht tulist kaitsmist. „Seal olid kõik need rüütlid ja ümarlauad... Eestlased olid muidugi matsid, mõned on siiamaani.”

„Ümarlauad olid Inglismaal,” täpsustas Pille-Riini isa. „Ja seal ka ainult muinasjuttudes.”

„Ja mis Prantsusmaasse puutub, siis eks sinnagi jõudis see alles siis, kui rüütlid sellest sonima hakkasid. Neil ju polnud oma vaba ajaga muud teha, kui sõdida ja serenaade laulda,” jätkas Rain. „Armastus on suuresti just tegevusetuse käes vaevlevate ülikute välja mõeldud. Talupojad rabasid samal ajal palehigis tööd, neil polnud aega mingeid peeneid tundeid taga ajada või roose noppida. Ja kolmas oluline seisus, vaimulikud, loomulikult ka ei tundnud sellise armastuse järele vajadust, nagu me seda tänapäeval mõistame. Nemad uurisid piiblit ja vahtisid taeva poole.”

Rain tegi väikse pausi, tõmbas hinge ja jätkas siis: „Kui me näiteks vaatame, kui armastusevabalt on läbi ajaloo käinud noorte paaripanemine, siis... See, et kaks noort tahavad ja saavad, on väga viimase aja leiutis. Niisugust omaloomingut ei olnud varem üldse olemas. Mõnes kohas ei ole siiamaani.”

Pille-Riini ema ei osanud sellise jutu peale esimese hooga midagi vastata. Võis ainult tajuda, et ta muutub närviliseks. Kuid siis ta kogus ennast.

„Ühesõnaga, te tahate öelda, et inimene on nagu loom – ainult sööb ja sigib?” kostis ta päris teraval toonil. „Ühesõnaga, meie oleme praegu siis nagu kaks sellist looma – juba kolmteist aastat abielus?” pöördus ta oma mehe poole.

„Ära nüüd liialda,” püüdis see oma naist rahustada. „Keegi ei ole öelnud, et loomad...”

Kuid Pille-Riini ema oli juba liiga üles köetud. Ta kolistas laual närviliselt nõudega. Pille-Riini isa ohkas.

„Ah, räägime millestki muust,” kohmas ta.

Nüüd sekkus jutuajamisse Evelin. „Noh, kuulge, mis te nüüd ise jahute! Minu meelest on kahe inimese kooselu nagu chill. Saate aru? Selliseid asju, nagu prints valgel hobusel või see „üks ja õige” või „kuni surm teid lahutab” – neid ei ole olemas.”

„Aga mis siis on?” küsis Pille-Riini ema.

„Chill.”

„Mis see on?”

„See on see, et ei võta ülearu keeruliselt. Ei ehita ma ei tea mis tulevikku viiekümne aasta peale välja. Vaid arvestad sellega, et varsti võib-olla tuleb lahku minna ja uus leida. Ei plaani seda, aga lihtsalt arvestad sellega. Tõenäoliselt ju nii ka läheb.”

„Mis mõte siis üldse millelgi on?”

„Kuidas siis ei ole? Saad lihtsalt teise inimesega hästi läbi, sobid temaga kodus ja tänaval ja voodis ja...”

„Selline asi on siis võimalik?”

„On.”

Evelin vaatas siin justkui kinnituseks oma mehe poole, kes oli kahe naise vahelist kirglikku vestlust koos Pille-Riini isaga huvitatult jälginud. Siis kuulis Pille-Riin, kuidas keegi tõuseb diivanilt. Ta tõmbus kähku ukse tagant eemale. Ema tuli kööki uut veinipudelit võtma.

Pille-Riin läks oma tuppa. Otsekui iseenesest viisid jalad teda akna juurde. Ta tegi akna veidi lahti ja laskis tuulel endale näkku puhuda. Tuul oli jahe ja karge. Taevas sinetas kevadiselt. Hämardus. Pille-Riinil hakkas tulema uneaeg. Ta küll teadis, et tegelikult võib ta kuni külaliste lahkumiseni üleval olla, sest ega enne pole niikuinii kellelgi aega teda voodisse ajada, aga täna ta millegipärast ei viitsinud seda võimalust kasutada. Elutuppa telekat vaatama ta ei pääsenud ja oma toas ei leidnud ta järsku enam mingit tegevust.

Ta heitis voodile pikali. Triibuline padjapüür, mille ema oli enne külaliste tulekut padjale ümber pannud, lõhnas veel kapi ja pesupulbri järele. Oleks tulnud minna ja hambad ära pesta, aga Pille-Riin otsustas, et ta ei viitsi hetkel tõesti mitte midagi teha. Ta lebas voodil ja mõtles. Pealtkuuldud vestluse sõnad ja lausejupid, ning mõtted ja meeleolud, mida need kaasa tõid, keerlesid tal peas läbisegi muude sõnade ja lausejuppidega, mõtete ja meeleoludega.

Loomad, rüütlid, talupojad. Kolmandiku jagu, hoida jalast. Valgevaalad, jääkarud. Pille-Riinil oli valgevaaladest väga kahju olnud. Ja viigripoegadest. Aga Karl-Johan ütles, et kui jääkaru süüa ei saa, siis sureb tema poeg nälga, kas siis sellest ei ole kahju. Pille-Riin oli selle peale vait jäänud, teadmata, mida mõelda. See on loodus, seletas veel Karl-Johan, toitumisahel. See, et viigripojal on nii ilusad silmad, ei loe looduses midagi.

Siis kuulis Pille-Riin esikus hääli. Ta pingutas kõrvu ja sai aru, et Rain läheb õue suitsu tegema ja isa läheb talle seltsiks kaasa. Uks nende järel langes vaikse põntsuga kinni. Möödus mõni hetk – ja Pille-Riin kuulis esikust uusi hääli. Nüüd olid seal ema ja Evelin. Nad olid tulnud ühe või teise käekotist midagi võtma.

„Aku hakkab vanaks jääma,” kuulis ta siis Evelini ütlevat. „Ma pean ta laadima panema. Kus mul see juhe siis nüüd on?”

Kuuldus kobinat ja kahistamist. Ning Pille-Riin kuulis taas Evelini rääkivat.

„Aga sa siis...?”

Pille-Riini ema ohkas. „Ah... Tead, mõnikord ma mõtlen küll, et...” alustas ta ning jäi siis vait.

„...et peaks ära lõpetama?” lõpetas Evelin lause.

„Noh... Jah...” tegi Pille-Riini ema. „Aga siis jälle mõtled, et...”

„Mh?”

„Ah...” venitas ema.

Tekkis vaikus. Pille-Riin kuulis, kuidas tema toa uks naksatas. Ta pani silmad kinni ja tegi nagu magaks. Nii möödus mitu pikka hetke. Siis naksatas uks uuesti.

„Magab?” kuuldus ukse tagant Evelini häält.

„Mhühüh,” vastas ema.

Siis läksid nad mõlemad tagasi elutuppa ja Pille-Riin ei kuulnud enam midagi.

Ja nüüd tundis ta küll, et uni, mis oli tükk aega kuskil siinsamas käeulatuses hiilinud, on lõpuks ometi otsusele jõudnud ja valmis oma hõlmad Pille-Riinile ümber laotama.

lapates vanu fotosid...

Minu vanaisa ja tema vend Juku, keskel tundmatu. Vanaisa on silmanähtavalt olemisega rahul, Juku muheleb ja ega saa ka keskmise isiku kohta öelda, et ta muhe vunts ei ole. Tehtud vast millalgi 1980. aastate alguses. Muide, see pilt on ilmunud ka ajalehes Sirp, aga ma ei mäleta, mida täpselt see seal illustreeris.

Kassaka talu õuel on kunagi peetud suuri pidusid! Ehk peetakse kunagi jälle? Näiteks siis, kui sinna kirjanduse uurimiskeskus kerkib. Ühtegi meest ma siit pildilt ei tunne, arvatavasti on tegu vanaisa-vanaema kunagiste koolivendadega. Pilt jällegi ilmselt kuskilt 1980. aastate algusest.

Kolm tundmatut meest joovad purgist tundmatut jooki, võimalik, et koduõlut. Samal sessioonil on ka pilte, kus peal vanaisa ja vanaema, seega ilmselt tegu mõne Alliku sovhoosi massiüritusega. Seegi pilt on ajakirjanduses ilmunud, nimelt mõned aastad tagasi Eesti Päevalehes, kus illustreeris kellegi arvustust "Eesti elulugude" järjekordsest köitest. Idee oli selles, et elulood olid väga rõõmutud ja painavad - ja illustratsiooniga soovisime omalt poolt näidata, et eesti rahva elus on olnud ju ka ometi helgemaid hetki...

Dumas: tsitaadipärleid 3, ehk "Pudukaupmees ei lähe arvesse!"

Seekord mitte raamatust, vaid mängufilmist "D'Artagnan ja kolm musketäri" (NSVL 1978). Stseen pudukaupmees Bonacieux' korteris pärast seda, kui d'Artagnan on likvideerinud "hiirelõksu" ja vabastanud Constance'i.

D'Artagnan (anuvalt): Aga kus ja millal näen ma teid jälle?
Constance (kelmikalt): Te soovite seda?
D'Artagnan: Loomulikult! Juhul, kui te olete vaba.
Constance (veel kelmikamalt): Mul on mees.
D'Artagnan: Pudukaupmees ei lähe arvesse!
Constance (eriti kelmikalt): Sel juhul olen ma vaba.

siin on kiri!

ehk Mõeldes suvistele matkaradadele. Veel kasulikku infot alumises postituses viidatud teosest.

fanfaarisignaalide noodid

Otsisin Tomi ja Anni saate jaoks pioneeride fanfaarisignaalide noote. Võrgust kuskilt ei leidnud, aga õnneks on mul kodus rohkem kui mõni raamat. Välja aitas G. Vilbaste koostatud "Pioneerimaleva laager" (Tallinn, 1962). Poisina lugesin selle detailseid ja joonisterohkeid laagriõpetusi sama suure õhinaga nagu mõnda jutukat. Nüüd siis aitas see raamat välja muusikaalase infoga.

Juhuks, kui keegi peaks veel vajama pioneeride fanfaarisignaalide noote, siis skännisin asjakohased leheküljed ära ja publitseerin need siinkohal. Kuna neid on tervelt 12, siis võib neist näiteks teha väikse kontserdi.

moodsat rahvaluulet

sic transit gloria mundi =
sõida Gloria restoranist Mündi baari

nõukogude aja taksojuhtide släng

Dumas: tsitaadipärleid 2

Vastupidavatest sõidukitest
"Küll on saamatud! Kui juba võtta tõld, siis olgu see ka vastupidav. Sõiduk, millega minnakse arreteerima üht Brousseli, peab kannatama kümmet tuhandet meest." D'Artagnan musketäride seersandile

Õiglasest tasustamisest
Raoul pistis käe taskusse.
"Mis te tahate teha?" küsis d'Artagnan.
"Kinkida sellele vahvale poisile kümme liivrit," vastas Raoul, võttes taskust ühe pistooli.
"Kümme jalahoopi tagumikku!" ütles d'Artagnan. "Käi minema, väänkael! Ja ära unusta, et tean sinu aadressi."