(F: Jukko Nooni)Ralf Parve juures istus täna väike laudkond ja tähistas raamatu "Minu aeg" ilmumist. Kohal olid peale Parve enda veel Ülo Tuulik, Mall Jõgi, Toomas Haug, Nõmme Sõnumite toimetaja Jukko Nooni ja mina koos Katja ja Teodoriga. Räägiti ühest ja teisest, jutustati lugusid. Edastan neist siin mõned.
Seda rääkis Parve: 1950. aasta kirjandusdekaadil Moskvas juhtis Eesti NSV delegatsiooni tööd Keskkomitee ideoloogiasekretär Aleksander Kelberg. Tegu oli väga suurt stalinistlikku laastamistööd teinud isikuga, kellel oli seni puudunud igasugune kokkupuude kultuuriga üldse, ta oli tegelenud igasugu kahtlaste äridega, mh olnud proovireisija. Ühel õhtul, pärast päevaseid esinemisi, tõstis Parve restoranis kirjanike seltskonnas toosti: "Proovireisijad tulevad ja lähevad, kirjanikud jäävad. Proosit!" Kelbergi ennast kohal polnud, aga juba järgmisel hommikul oli see lugu tal teada: surus hommikutervituseks kätt kõigil peale Parve.
Seda rääkis Tuulik: nagu teada, kontrollis nõukogude ajal tsensor välisriikidest tulevat ja sinna minevat kirjavahetust, aurutas ümbriku lahti, luges kirja läbi, ja kui kõik oli korras, pani ümbrikku tagasi ja kleepis kinni. Ühel Tuuliku tuttaval oli viis kirjutada kirja lõppu: "... ja nagu alati, panen ma kirja vahele kontrolliks ühe juuksekarva." Kirjutas nii - aga juuksekarva just ei pannud. Kuid kui saaja kirja kätte sai, oli seal vahel alati ka juuksekarv. Parve jätkas teemat: ühel Gustav Adolfi kooli juubeliüritusel ujus tema juurde üks mees, keda ta ei tundnud. "Mina teid küll tunnen," ütles mees, "olin sõja ajal tsensor, lugesin kõik teie kirjavahetuse läbi. Head kirjad olid!"
Ka seda rääkis Tuulik: Paul Kuusberg oli õiglase meelega inimene. Ajal, mil Paul Kuusberg oli Kirjanike Liidu esimees, tekkis kord põhjendamatu tõrge Hans Luige vastuvõtul loomeliidu liikmeks. Luik oli töökas ja virk literaat ning tema publikatsioonide arv ja maht ületasid suuresti liikmeks saamise nõudeid. Juhatuse hääletuspäeval olid sekretärineiul juba lilled ostetud, kuid vastuhääli osutus enamaks. Mõni kuu hiljem hääletusprotseduur kordus, jäädes sedapuhku viiki, mis põhikirja järgi tähendas eitavat otsust. Midagi seletamata või peale surumata vaatas Paul Kuusberg juhatuse liikmeid üle prilliklaaside ja küsis: "Kolleegid, ehk hääletame korra veel?" Keegi polnud ettepanekule vastu. Hääled said Hans Luige kasuks. Kuusberg oli eksinud protseduuriliselt, kuid mitte sisuliselt.
Küsisin Endel Sõgla mälestuste kohta - mida arvata jutust, et need läksid koos Estoniaga merepõhja? Selle peale Tuulik ja Parve naersid lõbusalt. Parve ütles, et Sõglal olid märkmikud, kuhu oli väga täpselt kirja pandud, kes kus mida ütles. Ja siis rääkis Tuulik: omal ajal tekitas suurt pahameelt see, et Sõgel pidas oma juubelit Tuglase majamuuseumis. Seda peeti Tuglase mälestuse solvamiseks. Tuulik ütles, et teab kinnitada: Sõgel seda ise üldse ei tahtnud. Tuulik oli olnud sel hetkel Sõgla juures kodus, kui helistati ja aeti juubeliasju. Sõgel ütles, et tema ostaks hea meelega viina ja sakusmenti ja tähistaks juubelit oma kodus.
Palju oli juttu ka Tuglasest. Muuhulgas koorus välja seni väheteatud fakt, et Friedebert Tuglasel oli ristipoeg. Aga kes - see on teadmata. Siis rääkis Tuulik lõbusa loo, mida armastas rääkida Jaan Eilart: Ahjasse pandi Tuglase auks kivi. Kord saabusid Eilart ja Tuglas Ahjasse. Kohalik põllumees peatas oma traktori ja tuli neile näitama: "Näete, selle kivi all see vana Tuglas puhkabki!" Võib ette kujutada Tuglase nägu sellise juhatuse peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar