F: eesti tänapäeva luuletajaid oma luulet esitamasKorraldati selline aktsioon nagu 100 luulepärli valimine. ERR korraldas, eesti kirjandusõpetajad vastasid ja tulemus tuli selline. Sellest, kuidas näitlejad neid luuletusi lugeda ei oska, olen ma juba kirjutanud. Aga sellest nimekirjast tõuseb veel üks probleem - paistab, et eesti kirjandusõpetajad ei tea eesti luulest essugi!
Selle saja luuletuse autorite hulgas on ainult 1 Kristiina Ehini luuletus ja 1 Indrek Hirve luuletus. Siis haigutab luuleloos justkui 20 aasta pikkune lünk - põlvkonnalt järgmised on alles Kareva, Tungal ja Viiding. Suurema osa nimekirjast võtab enda alla kuldne klassika: Koidula, Liiv, Enno, Haava, Suits, Under, Visnapuu, Alver. Ja mis mõtted see mulle pähe toob? Toob sellised -
üks tüüpiline kirjandusõpetaja tunneb ja väärtustabki ainult seda luulet, mida ta oma õpilastel laseb tunnist tundi ja õppeaastast õppeaastasse pähe tuupida. Ikka see hetk, milles elame praegu, ja me hoiame nõnda ühte, ja eesti muld ja eesti süda, ja kas siis selle maa keel, ja nii edasi. Õpetajad lasevad neid pähe tuupida, õpilased tuubivad, kasvavad suureks, saavad ise kirjandusõpetajateks ja lasevad oma õpilastel pähe tuupida ikka neidsamu luuletusi - sest neile on pähe tuubitud, et ainult see, mida on pähe tuubitud, on väärt luule, on luulepärl.
Nagu ei oleks pärast Kareva noorusaega Eestis enam ühtki head luuletust kirjutatud!
Just nimelt õpikust, mitte elavast, reaalsest, tegelikust luuleloost on sesse äpardunud sajasse sattunud tekstid nagu Uku Masingu "Tontide eest taganejate sõdurite laul", Ridala "Talvine õhtu" ja Alveri "Tulipunane vihmavari". Eriti kõnekas on Alle "Eesti pastoraali" sisaldumine ses nimekirjas. Aja suvaline täiskasvanud eestlane une pealt üles, ütle talle: "August Alle!", ja jalamaid lendab vastuseks: "Karjalaps vaeneke kuhja all kükib!"
Ajukäärudesse sisse taotud tekstid ei ole veel luulepärlid.
Just kirjandusõpetajate asi oleks tutvustada ja propageerida tänapäeva luulet, mis ju peaks loomu poolest tänapäeva noortele (s.o õpilastele) mõistetavam-nauditavam olema, kui mingi iidvana purukuiv klassika. Aga ei. Paistab, et suur osa neist ei oska ise luule arengut väärtustada ega märgata - ega suuda neid oskusi seepärast ka õpilastes süvendada.
Jah, kui ongi mõned tänapäeva luuletajad "ropud" (vuih!), siis leidub ometi külluses ka mitteroppe luuletajaid. Paneb näiteks imestama, et selle 100 hulka pole pääsenud ükski Trubetsky luuletus. Peast teame - aga pärliks ei hinda, sest pole liiga pühalik, harras, hubisev? Või mis lahti on? Punklaulupeol kõlbas "Insener Garini hüperboloidi" laulda, aga Anna Haava kõrvale ei julge seda panna? Muide, Villu Tamme ja Ott Arderi laulutekstid kuuluvad ka luule alla. Mis neil viga? Supertekstid, kõigil ka peas ja südames.
See kõik annab justkui märku sellest, et eesti luule õpetus on mingite radikaalselt konvervatiivsete krunniga tädikeste käes. Meie, luuletajad, muudkui kirjutame ja kirjutame, vaimustume, kui midagi on eriti hästi välja kukkunud, aga - tühjagi! Tädike klassis lajatab õpiku lahti ja kühveldab õpilaste peadesse lehekülgede kaupa ikka ainult seda, mida tema on harjunud "heaks" pidama ja oma öökapikesel hoidma.
Tädilikkus luuleõpetusest välja! Ka viimased 20 aastat on head luulet kirjutatud! Luule koolis ei ole tädidele! Luule koolis on noortele inimestele! Ei saa usaldada kirjanduse headuse üle otsustamist pedagoogide hoolde, sest nende maitseotsuseid kujundavad tsementeerunud mudelid. On ka noori ja nooruslikult mõtlevaid kirjandusõpetajaid, olen nendega kokku puutunud - aga ju siis on neid liiga vähe. Nad ei määra üldist tooni.
Ning kui lõpuks tuleb näitleja, kes oigab selle kõik tele-eetrisse, siis ongi kahju majas. Krunniga tädikeste maitse saab veelgi tugevama aluse, luulelugejate arusaamad muutuvad veel enam neile pedagoogidele meelepäraseks, ja ühtlasi sigineb kõigisse üha tugevamalt ekslik arusaam, et just nii tulebki luulet esitada.
Ja siis tuled sina, eesti tänapäeva luuletaja, emakeelepäeval kuhugi kooli või raamatukokku esinema - ja kõik löövad pärast käsi kokku, et kui vahva ja kuidas ikka lastele meeldis. Et näete lapsed, niimoodi saab ka lugeda ja luule ei olegi niisugune, nagu teie arvate. Jah, saab. Jah, ei olegi.
Kirjandusõpetajad, võtke mõistus pähe! Vaadake korraks otsa sellele asjale, mida te õpetate.
(Seda, et eesti kirjanduse õpetuse jaoks ei eksisteeri ikka veel vabavärssi, ma praegu üldse rääkima ei hakkagi. Lahing, mille Kross, Niit ja Kaalep pidasid kirjandusloos maha pool sajandit tagasi, seda pöördumatult võites, ei ole veel eesti kirjanduse õpetuse sisus kuidagi kajastamist leidnud. Ikka lehvib seal 1930-ndate lipp "luule, see on riimid". Ja siis sina, eesti tänapäeva luuletaja, istud järjekordse noorte luulekonkursi žüriis ja üritad selles kokkupunnitatud riimilises jamas korda majja lüüa.)
8 kommentaari:
See tekst peaks Õpetajate Lehes ilmuma - vaevalt, et krunniga tädike su blogi loeb. Ehk tsurkad sinna?
Krunniga tädi võib juhtuda lugema küll.
Ja kui (veel) ilma krunnita (tulevased) tädid loevad ja midagi meelde jätavad, on ka juba kasud sees.
Aga - mõtlen.
Lootusetu ettevõtmine ajastul kus õhatakse koolivormide järele, ei suudeta kujutleda elu ilma kohustusliku sõjaväeteenistuseta ning rahva rõkkava aplausi saatel mõnitab suvaline poliitik vajadusel kõiki kulturnikuid.
eem... selleks ju oligi kaks eraldi sarja? "100 luulepärli" neile, keda siin tädikesteks tituleeritakse, järjepidevuse meenutuseks jne, ja "Luuletus" oli mittetädikestele. natuke jõhker on siiski igaühele, kellele näiteks Alver meeldib, tädikese-tagurlase silt külge lüüa. julgen öelda, et keeleliselt on tädikeste valitud teosed ehk pisut rikastavamad kui "joome hästi palju, / joome hästi palju"... aga see on ainult minu tagasihoidlik arvamus=)
ka mina olen üks koolilaps ja mind, teate, nii väga tädikeste maitse ei häirigi. võin lugeda Roostet, Viidingut ja Masingut (ja oo, isegi Kristjan Jaaku!) kordamööda, ilma vahepeal tädistumata.
soovitaksin rohkem tolerantsi ja vähem eneseimetlust, lugupeetud eesti tänapäeva luuletaja.
Astelpaju, ei ole sinuga nõus. Mis järjepidevusest saab juttu olla, kui tänapäevast on ainult Kr. Ehin ja siis on 20 aastat tühimikku?
Muide, ilma isiklikuks minemata, olen kohanud ka mõningaid uduse silmavaatega noori, kes tulevad ligi ja sosistavad pettunult: ei, see, mis te teete, pole ...LUULE... Sellised inimesed vist pole õieti luulest, selle tähendusest aru saanud. Mitte et ma peaks oma luulelaadi mingiks ainuõigeks. Küll aga leian, et see, kes luulest seda ...LUULET... otsib, on vales kohas otsimas.
Mis see luule õige tähendus on siis, huvi pärast küsin - soovides arusaamatusi vältida.
Järjepidevuse all ma mõtlesin seda, et kogu selle eelmise sarja luule, kus oli ju päris ohtralt täitsa elus igas vanuses luuletajaid, ei ole ju tühjale kohale tekkinud. Võib-olla on siis probleem pealkirjas, sest muidugi on ka tänapäeva luules pärle, üle sajagi, aga too sari on ilmselt rohkem orienteeritud neile surnud, "ajahamba proovi läbinud" jneblabla klassikutele. Kes eesti rahva enamiku madalale massile armsad oleks. ERR proovis siis vahelduseks konservatiivsemat maitset rahuldada nähtavasti. Tädikesi ja onukesi.
P.S. Teie auväärt luulet ma küll pean luuleks. Ma ei tea, mis see ...LUULE... on, nii et seda ma vist ei otsi. Aga kust seda muidu otsima peaks?
Ah, tegelikult arutamine, mis on luule ja mis on teistmoodi luule, ei vii eriti kuhugi. Puht maitse asi. Mina omapoolt leian siiski, et harrasmeelsete südameväristamine ei ole luule. Jne.
Tänan komplimendi eest!
Postita kommentaar