raamatutest (13 ühe hoobiga)

Tegin eile, 1. novembril Tallinna Rahvaülikoolis Tallinna raamatukoguhoidjatele väikese ettekande blogikirjandusest. Selle tarvis materjali läbi töötades pani mind kõige rohkem imestama teatud raamatublogide jõudlus. Loterii, Bukahoolik, Danzumees, lugemine.blogspot.com jt - kuidas nad jaksavad nii suurt infomassi läbi hekseldada?

Okei, see selleks. Tahtsin hoopis rääkida sellest, mida mina viimase poole aasta jooksul olen lugenud. Pikalt ei tee. Mainin ainult autoreid ja pealkirju.

Vladimir Beekman, "Alles see oli..." (2008)








Elo Tuglas, "Tartu päevik 1928-1941" (2008)








Maie Kalda, "Debora ja vennad" (2010)








Heinz Valk, "Pääsemine helgest tulevikust" (2010)








Andres Maimik jt, "Vana viha" (2006)








Hellar Grabbi, "Seitse retke isamaale" (2010)








David Quammen, "Dodo laul" (2005)








Mart Juur, "101 eesti popmuusika albumit" (2010)








Villem Gross, "Ühe poisi suvi" (1984)








Harald Rajamets, "Aeg astuda" (1997)








See ei ole loomulikult kõik. Osa raamatuid ei tule meelde. Osa lugesin jupiti. Osa lugesin kirjandusloolise töö tarvis fragmentaarselt. Jne. Aga nimetatud on konkreetsed elamused.

Kõige võimsam neist oli Heinz Valgu teos. Selle lugemist lõpetades ei suutnud ma tükk aega mõtteid mujale käänata. Seda raamatut peaks lugema iga eestlane. See on niivõrd mõtlemapanev. Eriti mis puudutab 1988.-1991. aastate sündmusi. Kes oli kes TEGELIKULT. Kuidas ERSP-lased ja intrid leidsid Eesti iseseisvuse asjus ühise keele. Mida arvas 1991. aasta 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise hääletusele panekust ei keegi teine kui nüüdne eeskujulik isamaalane Mart Laar isiklikult. Jne. See raamat on raske nagu pomm. Aitäh, austatud Heinz Valk, et selle kõik kirja panite. Ma tunnen, et ma olen pärast selle raamatu läbilugemist senisest palju targem.

Aga nüüd - võtsin korraga lugemiseks ette

Hjalmar Mäe, "Kuidas kõik teostus"
(2005)







ja Agatha Christie, "Hercule Poirot. Kogutud lühijutud" (2006).








Ega suuda kumbagi lugeda. Mäe tekst on niivõrd halvasti kirjutatud, et iga lehekülje läbinärimise järel tuleb puhata. Jubedad laused. Ja ise veel olnud ajakirjanik. Rääkimata sellest, et pärast sõda üks Konrad Adenaueri nõunikke. Ei suuda lugeda. Ja need Poirot'-lood on kah igavasti kirjutatud. Nendesamade põhjal on kuulus sari tehtud, see sari on hoopis vingem. Panen vist mõlemad, jah, käest üldse ära, ja hakkan lugema

Andrus Kivirähki "Pagari piparkoogi" vastset kordustrükki. (Kui kaua me seda ootasime!)






Soh, nüüd mõneks ajaks on ka raamatutest räägitud.