Alates tänasest päevast, 11. maist palun mind mitte enam lugeda Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liikmeks. Astun sellest loomingulisest kollektiivist välja reaktsiooniks selle liikmete Irja ja Inno Tähismaa (I&I) osalemisele 9. mail Helsingis toimunud nn pidulikul Võidupäeva seminaril.
Sellel üritusel, mille korraldajateks olid tuntud soome neostalinistid Johan Bäckman ja Leena Hietanen, pidasid I&I ettekanded teemal "Kuidas Eestist sai hirmu vabariik" ja "Eesti aheldatud ajakirjanikud - kuidas Eesti valitsus kontrollib ajakirjandust". Pikemalt loe Bäckmani blogist ja I&I blogist.
Ilmselt ei ole ühelegi päevauudiseid jälgivale inimesele tarvis pikemalt tutvustada Bäckmani ja Hietaneni poliitilist tausta ning selle ürituse ilmset konteksti. Ja igaüks, kes on tuttav I&I seisukohtadega, võib arvata, mis laadi fakte seminaril esitati ja milline oli nende tegelikkusele vastamise aste. Lihtsas keeles öeldes: I&I tähistasid koos soome stalinistidega Suure Isamaasõja võitu, pidades Eesti Vabariiki materdavaid ja mustavaid ettekandeid.
Loen seda räigeks poliitiliseks avantüüriks, mis on absoluutses vastuolus minu maailmavaateliste tõekspidamiste ja südametunnistusega.
Diplomaatiliste protestiavalduste hulka kuulub saalist lahkumine. Kollektiivi puhul on selle protestiavalduse vasteks liikmeskonna hulgast lahkumine. On diskrediteeriv, piinlik ja vastik kuuluda sellise sammu astunud isikutega ühte kollektiivi, kanda koos nendega sama rühmatunnust. Suure organisatsiooni puhul ei omandaks see ehk kuigi suurt tähtsust, kuid Tartu NAK on väike kollektiiv, kus sellised asjad ei jäta liikmetevahelisi suhteid mõjutamata. Vähemalt minu puhul. Jagada sel puhul liikmelisust tähendaks solideeruda selliste mõtteavaldustega.
Olgu öeldud, et I&I ei ole alates 2007. aasta sügisest Tartu NAK-i tegevusest osa võtnud ega teiste naklastega tihedalt lävinud. Pärast tolle sügise skandaali on nad hoidnud omaette. Kuid liikmete nimekirjas on nad täieõiguslikult kohal.
Ja olgu ka öeldud, et Tartu NAK-i enamus ei solideeru mingil moel I&I poliitiliste väljaastumistega ja muu tegevusega. Vastupidi, on suur hulk liikmeid, kes leiavad selle olevat täiesti vastuvõetamatu. Kuid liikmeskonnast väljaviskamine ei paista kuuluvat Tartu NAK-i organisatoorsete korraloomevõtete hulka, sellest olen ma juba ajapikku aru saanud. Mistõttu jääb üle lahkuda kõigil mittenõustujatel ise.
Kuigi mind on nimetatud kommunistiks; kuigi ma olen leidnud, et suur osa metsavendi olid pigem bandiidid, kes lihtsalt rüüstasid külasid; kuigi ma olen uurinud Max Laossoni ja kiitnud Juhan Smuuli luulet; kuigi ma olen kritiseerinud Eesti hümni; kuigi ma olen nimetanud Lauri Vahtret ajaloolaseks jutumärkides - - -
minu maailmavaade on alates selle tekkimise esimestest virvendustest põhinenud vääramatul ja tingimusteta armastusel oma rahva ja kodumaa vastu; ma olen täielikult solidaarne selle rahvaga, kelle liige ma olen, ja täielikult lojaalne sellele riigile, kus ma elan. Minu ajalugu on eesti ajalugu, minu lipp on sini-must-valge ja minu riigikord on iseseisev Eesti Vabariik. Kõigest sellest lähtudes ei saa minu läheduses olla kohta stalinistliku imperialismi dogmadel põhineval idiotismil.
Loomulikult ei katke minu Tartu NAK-ist lahkumise tõttu mu soojad ja lähedased suhted suurema osa naklastega. Nagu ütles Olavi Ruitlane, kui tema 2007. aastal liikmeskonnast lahkus: selleks, et vahel koos õlut juua, esineda ja niisama ennast hästi tunda, ei pea omama mingit liikmelisust.
Ja annan teada, et taastan oma Tartu NAK-i liikmelisuse kas või järgmisel hetkel pärast seda, kui sealt on lahkunud kaks kõnealust isikut kogu oma tõe ja õiguse eest "võitlemisega".
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
40 kommentaari:
Kui ikka piisavalt paljud mingitki avalikku autoriteeti mistahes eluvaldkonnast omavad inimesed hakkavad nende kahe tehtavale klounaazile täie tõsidusega ja valulikult reageerima siis saavutate te lihtsalt selle, et tavainimene - kes praegu loeb ja kuulab neid heatahtliku muigega - hakkab ka nendesse tõsisemalt suhtuma. Kas see on eesmärk?
Nendesse juba tulebki tõsisemalt suhtuda. Kui jälgida nende poliitilist arengut viimase aasta jooksul, siis võib arvata, et aasta pärast on nad juba kutsunud üles riiki kukutama. Mitut inimest sina veel tead nimetada, kelle kodu on kohtu orderi alusel läbi otsitud? Või kellel on moblas Eestisse sisenemise keelu saanud riigivaenlase number?
Nii et ainuüksi see, et nende kodu läbi otsiti, näitab, et nad on riigikukutajad?
ah need roiskunud mölapeerud Innoirja on NAK-i liikmed sa pyha myristus!!! See organisatsioon siis küll endast lugu ei pea.
I.I. ühenduse nimetusena loen
N - neurootiline
A - aktiivselt arulage
K - kultuurihälbeline
kokk Jurajada
tavainimene, kes nende pasandajate läbu heatahtliku muigega loeb, on ilmselt samuti napakas.
Kõigepealt aitäh sünnipäevakingi eest, Jaak.
Ja - uskumatu reaktsioon. Me ei käinud seal mitte võidupäeva tähistamas, vaid lihtsalt oma mõtteid väljendamas. Päev enne seda "tähistasime" Tiit Madissoniga Nõmme pargis Hirvepargi sündmusi. Videot võid vaadata meie blogist.
Kui sa vaatad Helsingi ürituse videosid, siis näed, et ma rääkisin ka sellest, et saksa leegionärid ei olnud natsid. Mind huvitas, miks nemad, sinu keeli neostalinistid, mõtlevad just nii nagu nad mõtlevad, ja ma tahtsin neile selgitada, miks meie, eestlased, mõtleme teisiti. Samamoodi võin ma ka Risto Teinoneniga ühise laua taha istuda ja temaga ajaloost rääkida. Ükski inimene ei ole minu jaoks hoobilt paha.
Rääkisin oma tunnetest, kuidas mina end luuletajana praegu eesti riigis tunnen. Avaldasin oma mõtteid. Kas see on keelatud?
P.S. Ja esinesin seal kui Irja Tähismaa. NAKki ei maininud kordagi.
Tähtis ei ole mitte ainult see, mida räägitakse, vaid ka see, kus räägitakse. Osalemine sellisel üritusel on solidaarsuse väljendus korraldajate poliitilise programmi suhtes.
Kritiseerida Eesti Vabariiki koos nendega, kelle jaoks see riik on ometi südamelähedane ja eestlus väljaspool küsimust olev põhimõte, on üks asi, aga kritiseerida Eesti Vabariiki nendega, kes leiavad, et Stalin oli õige mees, on vastikult riigivastane tegu.
Minu vanaisa sõdis 1944-1945 Punaarmees ja tal kogunes elu lõpuks kah rida ordeneid (südames olles elu lõpuni aus eesti mees, ta ei astunud isegi parteisse, mis sai saatuslikuks tema karjäärile - löödi kolhoosiesimehe kohalt sellepärast minema). Aga minu kui eestlase jaoks on täiesti mõeldamatu minna näiteks 9. mail Pronkssõduri juurde midagi "tähistama", sest Pronkssõdur on omandanud puhtalt sovetliku või Kremli imperialismi puusliku staatuse. Seal ei tähistada mitte Teise maailmasõja lõppu, vaid Punaarmee võitu geniaalse Stalini juhtimisel. Saan veel aru venelastest, kes seal mälestavad oma isasid ja vanaisasid ja kelle jaoks Eesti Vabariigi lõpp 1940. aastal ei ole hoomatav sündmus, aga ma ei mõistaks ühki eestlast, kes seal midagi mälestaks.
Sellistest jõujoontest aru saamine kuulub inimese loomuliku intelligentsi hulka. Katlakütja või liinitööline võivad veel ilma läbi ajada, aga kindlasti on sellistest jõujoontest aru saamine vajalik neile, kes tahavad ajada suurelt poliitikat. Ja ma ei hakka rääkima teie seisukohtade sisust.
Kuidas teie Soome-külastus puudutab Tartu NAK-i ja teisi selle liikmeid, sellest ma kirjutasin.
Ma ei nõustu sinuga, aga austan sinu seisukohta. Nagu ma austan ka Johan Bäckmani, Tiit Madissoni, Risto Teinoneni, kelle iganes seisukohti. Ja jään enda juures selles, et kellegagi ühe laua taga istumine ei tähenda veel seda, et nõustud tema seisukohtadega. Minule ei ole probleem viia nelke pronkssõduri juurde ja rukkililli sinimägedele. Leian, et austada tuleb kõiki sõdureid, kes sõdisid isamaa eest. See vene sõdur, kes tuli stalini käsul eestisse, ei mõelnd, et ta on okupant. Ta mõtles, et ta on vabastaja.
Nagu see saksa sõdur, mu isa, kes astus 44ndal leegioni, ei mõelnud, et ta on nats. Ta mõtles, et ta kaitseb kodumaad.
Ainult teineteisega kõneledes, ka enesele valusaid seisukohti ära kuulates on meil võimalik parandada inimestevahelisi suhteid, ka riikidevahelisi suhteid.
Head!
inno ja irja poolt kukutatud riik! 50 aastat inno ja irja okupatsiooni? koonduslaagrid ja kosmoseprogramm?
stalinismi asemel innovatism, jee!
See, et kellegi kodu läbi otsitakse, ei tee temast riigivaenlast. Niimoodi võib aga juhtuda inimestega, kes käivad läbi EV vaenuliku poliitilise elemendiga. Või kes avalikult laimavad Eesti Vabariiki ja selle võimuorganeid. Need inimesed peaksid aru saama, et igal nende teol on ka tagajärjed, mitte võtma seda kui suurt ebaõiglust.
On suur vahe, kellele solidaarsust avaldada. Bäckman on valetaja, kes õigustab küüditamist, õigemini väidab, et seda pole olnudki. EL's on aga eestlaste küüditamine mõistetud hukka kui inimsusevastane kuritegu, genotsiid (vastav resolutsioon võeti vastu 2. aprillil 2009). Bäckmani tiimiga (SAFKA)seotud inimestest on mõned endised KGB töötajad, näiteks Abdullah Tammi on endine KGB informaator.
Ma arvan, et ei ole mingi juhus, et just nüüd postitati kiiresti I & I blogisse Tiit Madissoniga tehtud intervjuu. I & I üritavad oma mainet parandada, kuid kahjuks ei ole seal enam midagi parandada.
Kuigi kogu NAK'i ei tohiks ennatlikult I & I tegevuse pärast peedistada, ootaks NAK'i poolt küll avaldust, et nemad I & I poliitiliste ülesatumistega pole seotud - ja mis veel parem - I & I enam nende ridadesse ei kuulu.
Tiit Madissoni intervjuu on tehtud päev enne Helsingit. Samuti ilmus hulk aega enne seda pikk intervjuu legendaarse vabadusvõitleja, ERSP asutaja Vello Väärtnõuga, aga seda ei pannud muidugi mitte keegi tähele.
Ja ma pole kusagil öelnud, et ma olen KÕIGI Bäckmani vaadetega nõus. Ei ole nõus, et küüditamine oli rahva päästmine sõja eest. Terve mu ema suguvõsa küüditati ning mu vanaisa ka (kuigi ta tuli poole maa pealt koju tagasi).
Aga veelkord, see ei takista mul temaga vestlemast, tema arvamusi kuulamast, talle oma arvamusi tutvustamast.
Ma ei leia, et peaksin nakist välja astuma. Ega astu ka. Mul on naklaste seas väga palju häid sõpru, kellest pean lugu, ja kes peavad ka minust lugu. Arvamused võivad olla erinevad. Tähtis on see, et austatakse teineteise õigust erinevale arvamusele. Kes muu kui kirjanikud peaks siin teistele eeskuju näitama :)!
Irja, sinu rahulolu mõningaks kärpimiseks ma siiski teatan, et sul ei ole NAK-is nii palju sõpru, kui sa arvad. Sinuga on mingil põhjusel täielikult solidaarsed ainult Priit ja Vahur. (Olavi ei ole enam NAK-i liige.) Ülejäänutele soovitan mitte sada prossa kindel olla. Ära hinda oma võimeid üle.
Veel vähemalt 4 naklast (peale minu) on eilse ja tänase jooksul väljendanud sinu teguviisile täielikku hukkamõistu ja kaalunud mõtet protestiks samuti NAK-ist lahkuda. Sinu populaarus NAK-is on nullilähedane, usu mind. Teeksid õigemini, kui ise lahkuksid.
Aga ega ma taha ka enam õpetada või targutada. Igaüks teeb ise oma valiku: mina, teie, NAK. Ja minu valik on tehtud.
Nooh, sinu rahulolu mõningaks kärpimiseks - see-eest on nad mulle väga head sõbrad olnud :).
Kõike ilusat sulle, armas Jaak! Siiralt.
"Sellistest jõujoontest aru saamine kuulub inimese loomuliku intelligentsi hulka. Katlakütja või liinitööline võivad veel ilma läbi ajada,"
Imekspandav, millise kergusega võtad sa öelda, et katlakütjalt ja liinitöötajalt ei maksa loomulikku intelligentsi oodata. Kogu sinu blogi tonaalsusest võib aga välja lugeda, et enda arust oled ise täisväärtuslik intelligent ja kultuuriinimene.
Kui kirjanikuhärra seda seni veel teinud pole, täiendagu ta ennast, ja lugegu Hermann Hesset:
"Selleks, et olla tark, ei pea olema Buddha. Piisab sellest, kui ollakse paadimees."
Kulla anonüümne sõnadeväänaja,
keegi pole ölnud, et liinitööliselt või katlakütjalt ei maksa loomulikku intelligentsi oodata. Öeldi, et nemad VÕIVAD VEEL ILMA LÄBI AJADA. See ei tähenda, et kõik nad oleks üks suur loll lambakari ja - ei olegi.
Nii et kuidas on tegu sinu, anonüümne, loomuliku intelligentsiga? Või on sul lihtsalt kalduvus lugeda siin blogis kirjutatust välja seda, mida sulle meeldib lugeda?
k.
Lp Anonüümne, täpsustan oma mõtet: ma leian, et loomulik intelligents ei ole kuidagi seotud kellegi elukutse või ametiga. Kirjanik võib olla loll ja Paunvere kiriku kellamees võib olla filosoof. Aga sellele, kes tahab suurt poliitikat teha, esitame ka kõrgemaid nõudmisi. Ja kui mõni mitte nii silmapaistva elukutse esindaja juhtumisi peaks hiilgama mitte eriti säravate vaimuomadustega, siis ei mõista me seda nii hukka, sest tema vaimuomadused ei mõjuta eriti arenguid ühiskonnas.
Ohh, mul hakkab juba Urmeti juttu lugedes õudne. varem arvasin, et Tõnismäe jama võtavad tõsiselt ainult mingi ajukääbikud ja küünilised poliitikud oma sateliliitidega aga mida nüüd, pealtnäha täie mõistusega Urmet ajab ka seda jura, et Pronkssõdur ei tea mis müstiline nähtus.
Lisaks see jabur sallimatus igasuguse alternatiivse mõtlemise suhtes, mis Urmeti tekstis paistab. Hakkan järjest rohkem rahvuslust vihkama, kui see tähendab vaid ideetsensuuri ja võõraviha kultiveerimist (mitte üksteise ja oma kultuuri hoidmist ning solidaarsust, mis Eestis puudub).
Julge mees oled, Wimberg! Kas Sa ei tea mis juhtub inimestega, kes I ja I vastu sõjateele astuvad?!Neist saavad hetkega pederastid, liputajad, pedofiilid, KGB-nuhid ja Olympic kasiino töötajad! Ja nende vanematest saavad küüditajad.
Anon: ega ma ei astunud kuhugi sõjateele
Kiis: mul on kaks põhimõtet -
1) igaüks olgu, milline tahab, kuni tema olemine ei häiri teisi
2) ja kas peab igaüks just minu läheduses selline olema, nagu ta on?
Minu meelest ilusad demokraatlikud põhimõtted.
Ei Bäckmani ega Hietaneni ei huvita teie arvamused mitte sugugi.
Bäckman saab suurepäraselt aru, et küüditamist päästmiseks nimetada on ülim küünilisus. Kuid see pole oluline.
Oluline on ajada edasi oma juttu, mida rohkem vastukaja, seda parem. Jutt ise on aga ette valmistatud professionaalses kontoris asukohaga Moskvas.
Tasuks sai võimaluse kasutada arhiivimaterjale, millele teistel ligipääsu polnud ja saada seeläbi tuntuks, artikleid teadusajakirjades ja dotsendiks.
Isegi vene uurijad imestavad, et soomlane sai arhiivides tuhnida ajal, mil neid sinna ei lastud. Ja muigavad, teadagi, mis mehega tegu.
Mida soovitati mitte märgata, seda ei märka. Millises suunas soovitatakse kirjutada, selles kirjutab. Ustav mees, ühesõnaga.
Täpselt samuti talitas omal ajal Kogan. Ajas oma mulli ja muigas naiivsete üle, kes temaga vaidlema ja midagi tõestama kippusid.
Ta teadis seda isegi. Kuid peamine oli tuua kuuldavale teatud laused, mida ta tegigi.
saa aru et inno ja irja lihtsalt kirjutavad seda,mis tegelikult mõtlevad ja mis hiljem välja koorub võib olla hoopis vastupidine.see on kõik nali ja huumor see pozooriraibete ja muu biomuzori promomine.
Tähendab, 9. mai kohta. Ärme unustame, et venelased võitlesid Teises maailmasõjas oma riigi iseseisvuse eest, sõltumata asjaolust, et tol hetkel oli see massimõrvar Stalini valitsetud riik. Kui me ei austa teiste iseseisvusvõitlust, pole meil õigus soovida meie iseseisvuse austamist. Kolmandik meie kaasmaalastest on venelased - ma ei mõista, miks eestlased ei võiks koos nendega 9. maid tähistada? Ma arvan, et tegelikult oleks lausa oluline seda riiklikul tasemel teha, kinnistada see püha mitte "riigivastasena" vaid absoluutselt riigisisesena, tähistades nii sõjategevuse lõppu Euroopas (vaadake, vaatamata kõigele on päris hea, kui ei pea kartma, kunas järgmine pommirünnak tuleb), venelaste osa selles ja eestlaste osa selles. Kui ürituse korraldaks Eesti Vabariik, siis muutuks ka "korraldajata poliitiline programm"?
Selline selgitus siis, lootusega, et ehk suudan natukene selgitada, miks üks eestlane võiks 9. mail midagi tähistada.
Aga NAKi osas - ega muidugi ei pea olema ühingu liige, kus on inimesed, kes sulle ei sobi ning minu arvates ei ole lahkumises midagi ebademokraatlikku :) Ma ei saa üldse aru, miks see probleem peaks olema, kui keegi nii otsustab...
(Margus Kiisile üks virtuaalne kummardus)
Kolmandik meie kaasmaalastest on venelased - ma ei mõista, miks eestlased ei võiks koos nendega 9. maid tähistada?Sinu tolerants ajaloo iroonia ja kontrastide ambivalentsuse osas jookseb vastu seina kohe, kui asi puutub Eestisse. Ma mõistan küll, miks "eestlased ei võiks koos nendega 9. maid tähistada". Anna veel sellele empaatiamootorile gaasi, äkki sähvatab?
:)
to Tatsutahime ütles...
no aga kuidas sina 9 maid tähistad?ja kuidas suhtud sellesse et inno ja irja blogi maha häkiti ja nende kodu läbi otsiti?
Mina - aitäh minu personaalküsimust tõstatamast, püsiks ikka argumentide juures:) Eestlased ju ka tahavad, et nende vabadusvõitlus oleks maailmas hinnatud? See tähendab, et teiste vabadusvõitlust tuleb samamoodi hinnata. Siin riigis on umbes kolmandik inimesi, kellele 9. mai tähistab nende vabadusvõitlust. Seda enam tähistavad nemad meiega 20. augustit näiteks, 23. augustist kõnelemata. Aga muidugi, ega kedagi ei tohi sundida neid tähtpäevi tähistama. Lihtsalt see, et eestlaseksolek ei välista nende tähistamist.
Minu suhtumine Innosse, Irjasse ja nende blogisse ning andmekaitse tegevusse ei puutu asjasse. Kas see küsimus on selleks esitatud, et mulle mingi silt külge kleepida?
Parafraseerides Kingisseppa, kellele vabadus, kellele ike. Raske on jänesena sümpatiseerida hundile, kes rebase on maha löönud. Karnivoorid mõlemad
Eks see küsimus hakka sealt pihta, mida ma IIMS alguseks ja keda algatajateks peame. Vana ooper...
Raputan tuhka pähe ja taandan ennast siit vestlusest.
No igatahes Irja viimasest postitusest http://innojairja.blogspot.com/2009/05/kuidas-minu-eks-nakist-valja-astus.html kumab välja pigem info, et põhjus miks sa Innot ja Irjat ei kannata, ei ole kuidagi seotud mingite ideede lahknevusega, vaid labase peretüliga kus üks armukade mees ei kannata oma endist naist teise mehega koos olevat.
Urmet:
"Kiis: mul on kaks põhimõtet -
1) igaüks olgu, milline tahab, kuni tema olemine ei häiri teisi
2) ja kas peab igaüks just minu läheduses selline olema, nagu ta on?"
Esimene põhimõte on tegelikult väga ambivalentne, sest kedagi teist võib häirida mis iganes: nahavärv, komme nimetada sind perekonnanimega, keha lõhn, rahvus, parasiitsõnad jne jne. Nii ei saagi elada ja enamik ei oska ka mõtteid lugeda, et aru saada, mis kedagi häirib.
Teine nn. põhimõte on retooriline küsimus, millele võib vabalt vastata nii ei kui jaa. Nii et põhimõtet pole.
Tatsutahime, kui venelased oleksid võidelnud vabaduse eest oma territooriumil või vähemalt pärast sõja lõppu kobinud tagasi Venemaale; kui poleks toimunud venelaste poolt eestlaste massilisi küüditamisi ja tapmisi, siis, jah, võiksid eestlased nendega koos tähistada 9. maid, no problem. Aga kuna asjaolud on teistsugused, siis ei juhtu - me ei tähista Võidupüha, sest see tähistab EV okupatsiooni algust. Minevikku ei saa niisama minema visata ja ümber kirjutada, kuigi mõned seda tahaksid.
Ja eriti takistab suhetes Venemaaga uut lehekülge pööramast see, et Venemaa pole muutunud. Venemaa ajab ikka edasi oma jõupoliitikat. Kus on Venemaa tolerantsus eestlaste suhtes? Kuhu on jäänud vabandused küüditamise eest? Miks ei ole taastatud Eesti riiki Tartu rahulepingu piirides? Miks üritatakse iga propaganda-võttega eestlasi mustata?
k.
Igasugu sõgerahvuslastele ütlen ühte: meil on oma riigi rahvussuhetes valida kolme mudeli vahel:
1)Israel/Palestiina, kus ehitatakse kahe kogukonna vahele müüri, kus üks laseb rakette, teine notib vastaseid helikopterilt jne.
2) Belgia variant, kus kaks rahvus elavad suhteliselt rahus, ainult vahetevahel tögavad üksteist.
3) Baltikumi variant, kus kaks rahvus elavad rusikad taskus, kituvad pidevalt üksteise peale suurtele ja hauavad igavesti sigadusi üksteise vastu.
Valik on meie.
Suhted Venemaaga on üks asi ning suhted omaenese kaaskodanikega on teine asi (ja see, kui teised teevad ebamoraalseid asju, ei tähenda, et meie peaks tegema). See, kui Eestis algas okupatsioon, ei tähenda, et eestlased ei oleks sõja lõpu üle rõõmustanud.
Oleks veel, et me okupatsioonist ei räägiks, küüditamise aastapäevi ei tähistaks, 20. augustil käiks tööl jne. Siis oleks oluline 9. maid selles kontekstis rõhutada. Praegu ei ole. Praegu on okupatsioonist ja NSVL-i pahupooltest rääkimise pühasid ikka omajagu.
Pealegi "okupatsiooni alguseks" võib igasuguseid muid kuupäevi ka põhjendatult pakkuda. Kuidas oleks ühe juunikuise päevaga, mis on kuidagi selgem?
See kui Stalin tegi mingeid sobinguid, ei vähenda üldse vene rahva olulisust Teises maailmasõjas....
Ok, ma rohkem ei vaidle - nagu üteldud, ma kujutan ette küll, et teatud hulk inimesi vihkab 9. maid ja miks ta seda teeb. Ma lihtsalt lootsin seletada, miks mõni ei vihka.
M. Kiis, kõik kes kahel käel ei poolda 9.mai tähistamist, ei ole selle pärast veel kohe marurahvuslased. Samamoodi nagu kõik, kes mäletavad küüditamist ei ole koheselt "fašistid".
Mul on sulle pakkuda veel neljas variant - Eestis elavad venelased saavad lõpuks üle oma tagakisuatuse tundest, ei jookse enam iga kord, kui miski neile ei meeldi, Venemaale kitule ja õpivad eesti keele ära ning leiavad oma eesti-venelase identiteedi, lastes lahti Putini sõbralikust käest, mis neid Venemaa poole tirib. Ehk siis seisavad ka oma jalgadel, mitte ei kasuta Venemaad karguna.
k.
Margus Kiis, ole hea, kruti mu blogi veidi allapoole ja sa leiad sealt postituse Eesti-Vene integratsiooni teemal, mis võiks ehk sulle mu seisukohti paremini selgitada.
Ahhaa, I&I blogis tuligi kohe valulik reaktsioon. Seni vist NAK-i vihmavari kaitses mind! Noh, pole viga. Erinevalt pihlidest ja anspitest ei ole ma poliitik või ametnik, et I&I blogis figureerimine saaks minu tuntust kuidagi määrida. Ma olen kirjanik, ja kirjanikele toovad skandaalid ainult head kuulsust - kuni nad loomulikult stalinistidega ühele büünele ei roni.
Selle paranduse ma siiski teeksin, et ma ei saa küll aru, mis rahast ja prioriteetidest Inno jahub. Ma ei ole neilt kunagi mingit raha tahtnud! Magasime koos paari teise naklasega 2007. aasta mais ühe öö nende Tartu maja külaliskorteris ja hommikul (sellel hommikul on tehtud ka see pilt) tegid I&I meile tõesti hommikueinet. Õlle poest toomist ma ka ei mäleta. Võimalik, et toodigi. Ma tooks ise ka, kui mul külalised oleks, ega paneks seda kuhugi mõttelisse võlaraamatusse kirja.
Mis puudutab "peretüli", siis ütlen vaid niipalju, et need paar nädalat kümne aasta tagusest ajast on mul küll juba lootusetult meelest läinud. Ja nimetage mulle üldse mõni Tallinna tolle aja meesluuletaja, kes ei kannaks mingil moel Irja "eksi" tiitlit! Mina olin neist vähemalt esimene. Ja kui teda mõni kuu hiljem koos Marko Mägiga chillimas nägin, siis mus küll enam mingit kadedust ei olnud. Rääkimata tänasest päevast. Tulge mõistusele.
Vaatasin wikipediast NAK-i artiklit. Sealt jääb mulje, et 1) Tähismaad on äärmiselt viljatud ja marginaalsed liikmed olnud, st ei ole üllitanud ei märkimisväärseid ega mittemärkimisväärseid ilukirjanduslikke teoseid, ei ole ka kirjanikena absoluutselt mingisugust vastukaja leidnud; 2) et nad kuuluvad üldse endiste liikmete hulka. Kas see info on õige ja miks sellisel juhul üldse välja astuda vaja?
Endiste liikmete hulka on nad sattunud tänase päeva jooksul, s.o pärast minu lahkumist! Mine võta kinni, äkki visatigi NAK-ist välja? Mina veel ei tea, ma ei ole enam siselistis. Olen ise ka uudiste ootel. Samal teemal kirjutan pikemalt oma uues postituses.
Siin on YouTube'i video ka sellest pidulikust seminarist, kui kedagi selle pika päeva lõpuks peaks see teema veel huvitama: http://www.youtube.com/watch?v=ydN2dwXxxFM
Tatsutahime - kuidas need venelased siis oma iseseisvuse eest võitlesid? Eestis? Lätis-Leedus? Poolas? Berliinis naisi vägistades võitlesid oma iseseisvuse eest? Kui see oleks olnud võitlus iseseisvuse eest, siis oleks see olnud kaitsesõda. Oma territooriumil. Ajalugu näitab aga midagi muud!
Sellist möga ja mõttetust pole varem isegi Tähismaade idiootseist mõtteavaldustest välja lugenud ega pole see ka mu kõrvu ulatunud. Õnneks. Kuid nähtavalt suudavad isegi Nemad endeid ületada.
Edu Wimbergile oma eesmärgi elluviimisel.
Aga mina ütlen lõpetuseks ühe tõestisündinud "nalja" minevikust:Puumajas Rahumäel oli meie naabriks KGB major.Minu isa tühjendas 9.mail peldikut õue peal,tuli vene major ja hurjutas,et SUUR PÜHA,kuidas sa siis sitta viskad täna?Isa vastas:"Kes võitis,see tähistab püha,kes kaotas,see viskab sitta..." Aga major oli mõistlik mees,alati viisakas ja väljapeetud.
Postita kommentaar