sügisballist lummatud

Vaatasin eile lõpuks ära "Sügisballi". Erakordselt võimas film. Haaras juba esimesest kaadrist. Ja harva näeb selliseid filme, mis kummitavad ja kumisevad ja veiklevad peas isegi järgmisel päeval.

Imelised kaadrid, sugestiivsed värvid, poeetilised kujundid, meisterlik näitlejatöö, täpne montaaž, tabav muusika, vahe dialoog. Visuaalne ja intellektuaalne tervik. Aus ja terav film, mis kuulub raudselt tänapäeva eesti filmikunsti tippu.

Minu arusaam tegelikkuse draama vormis kujutamisest on: see peab olema nagu Düreri vaselõige. Täpsed, teravad, sügavale vajutatud jooned. Sellest põhimõttest saab lähtuda kirjanduse, filmi, teatri, kujutava kunsti ja muusika puhul. "Sügisball" ongi nagu Düreri vaselõige.

"Sügisballi" järelmeeleoludes meenus Tolgi-Maimiku film "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Eesti filmikunstis on tugevalt esil noorte näitlejate-režissööride seltskond, keda iseloomustavad mõisted nagu ausus, iroonia, andekus ja haritus: Rain Tolk, Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Taavi Eelmaa jt. Kellel on oskus näha ja nähtut kujutada, ning oskus ka enda üle irvitada. Kes ei tee "toodet", ega tee nägu, et nad on kunstnikud - nad ongi kunstnikud.

Realism on kõige raskem kunstivaldkond, olgu siis epiteediga "ekspressiivne", "sümbolistik" või "humoristlik". Kes suudab realismi, see on kuningas. See seltskond seda kahtlemata suudab.

Mannetu tillernipsuna, krobelise ja vägisi tagant lükatuna mõjub "Sügisballi" kõrval ka hiljuti nähtud ja seejuures üldsegi mitte liiga suure ebaõnnestumisena tundunud "Detsembrikuumus". Sain just ka "Magnuse", natuke vaatasin, aga mitte täies mahus - igavalt coelho'lik, nagu arvata oligi. Eks ma millalgi vaatan ikka täies mahus - aga vaatab ka see film "Sügisballile" järele suurelt kaugelt.