tõepoolest - milleks on vaja kulkat?

* Soovitan kulka rahadega kõik kulka ametnikud saata teiste Euroopa riikide kultuuriministeeriumitesse ekskursioonile ja nad veenduksid oma silmaga, et mitte üheski riigis ei eksisteeri kulkat nn abistamisfond kunstnikele ... Igal pool peab kunstnik ise oma jõududega nagu tubli täiskasvanu ise hakkama saama nii oma reiside kui eraelu korraldamisega. See kulka Eestis on ju mõnele loomingulisele inimesele lausa paradiis maapeal, kus iga väikse häda peale suuru nutuga raha pressitakse.

* "kultuuriinimesed", "näitlejad", "kirjanikud", muidusööjad, minge tööle!!!

* Ent kus on teosed? Ma ei tea neid. Ka end kirjanikuks tituleerivad tegelased on täiesti võõrad. Tuglast tunnen, Juhan Liivi tunnen, aga neid ei tunne. Tammsaare ka tuttav.
Muide, Rowling kirjutas oma Potterid käsitsi. Kirjutas ja kirjutas ümber veel ja veel ja saatis kirjastustele. Nüüd ei saa härrad tundmatud Eesti kirjanikud ise arvutit ostetud! Minge tööle, ütlen ma teile!

Ajalehtedes Äripäev, Postimees ja SL Õhtuleht (vt veel siit ja siit) on käima läinud massiivne kulka materdamine. Esmalt olid jalus reisivad näitlejad, siis arvuti ostmiseks raha taotlevad kirjanikud, seejärel juubelitoetused kultuuriinimestele. Trükiajakirjandusest on teema kirgedevaesel suveajal sujuvalt edasi veerenud televisiooni uudistesaadetesse. Ohus on ikkagi see püha "maksumaksja raha", mida on vaja kaitsta "muidusööjate" eest!

Mis tuleb järgmiseks? Eks näeme. Haare igatahes on suur ja tulel loiduda ei lasta. Äripäev on juba letti võtnud näiteks Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi. Kunagi, kui Sirbil olid keerulised ajad, kleebiti neile külge miskeid poliitikuid. Arvan, et peagi võib kuulda ettepanekuid, kuidas ka kulka sihtkapitalide komisjonid vajavad "objektiivset", s.o kultuurikauget lisainimest...

Seni võime kokku võtta ajakirjanike süvenematuse, hooletuse, kultuurituse või ignorantsuse tõttu juba praegu eesti kultuurile tekitatud moraalse kahju. See avaldub sellistes ajalehekommentaarides, nagu eespool toodud, ja veel suures hulgas samasugustes. See on väga suur kahju - kuivõrd avalik arvamus ei ole kunagi tähtsusetu. Ja sellest moraalsest kahjust võib alguse saada konkreetne, kroonideks arvestatav, materiaalne kahju.

Inimesed tänavalt, kellel pole vähimatki aimu, kuidas kultuur funktsioneerib ja millel püsib, väljendavad ajalehtedest ja populaarsetest "uudistesaadetest" üles köetuna oma põlastust kultuuriinimeste rahavajaduse vastu, nagu kunagi väljendasid ka kirjaoskamatud liinitöölised oma pahameelt "Doktor Živago" vastu. Või nagu 1920. aastate Venemaal tähendas "intellektuaal" sõimusõna. Samamoodi, nagu siis, kästakse ka nüüd kirjanikke "tööle" minna!

Juba praegu on eesti kultuuril raske ennast ära majandada. Aga nüüd, mil avalikkuse arvamus on nii kergekäeliselt nii negatiivsetesse to0onidesse keeratud, hakkab see ilmselt kordades raskem olema. Hästi, Äripäev puudutas nüanssi, ehkki mõne kurioossema näite äratoomise tagajärg oli kogu näitlejaskonna diskrediteerimine - ja selle peale oleks üks kogenud ajakirjanik pidanud tulema. (Tuli, aga ei hoolinud? Veel hullem.) Aga mingit õigustust ei leia ma Postimehe ja SL Õhtulehe paskvillidel ja artiklikestel. Need on kirjutatud juba eos kallutatud suhtumisega.

Milleks on vaja kulkat?

Vastan sellele küsimusele oma valdkonna raames, tükkimata teiste valdkondade spetsiifikasse.

Kirjanduse puhul on Eesti Kultuurkapitali vaja selleks, et... seda elus hoida. Ilma kulkata ei ilmuks ilmselt suuremat osa eesti algupärasest kirjandusest. See lihtsalt jääks ilmumata, kui kulka ei annaks selle trükkimiseks raha. Või jääks autor ilma honorarita, kui kulka seda talle ei annaks. Või oleks raamatu poehind selle kõige võrra kümneid kroone kallim - aga see juba puudutab otseselt teie taskuid, kallid "maksumaksja raha" pärast muretsejad!

Olge head, seltsimehed kulka laiali saatjad, minge raamatupoodi ja lööge lahti mõni eesti algupärane raamat - romaan, jutukogu, luulekogu, artiklikogu vms. Kümnest vähemalt 2-3 puhul leiate selle tiitellehe pöördelt rea "Teose väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital".

Selline rida on kõigis "Eesti mõtteloo" sarja raamatutes. Kõigis Uku Masingu kogutud luuletuste köidetes. Selle leiab Mehis Heinsaare, Jürgen Rooste ja Andra Teede raamatutest. Kõigist minu raamatutest. Selle leiab ilmselt vähemalt pooltest eesti nooremate autorite ilukirjanduslikest raamatutest.

See rida tähendab, et kulka on selle teose autorile või kirjastusele andnud korraliku summa toetust, umbes vahemikus 10 000 - 40 000. Ja nüüd kuulake! Kui see raha on antud honorariks, siis see on enamasti AINUS raha, mida autor selle teose eest saab. Kas keegi arvab, et kirjanikud kirjutavad raamatuid selleks, et lugejad need saaksid tasuta? Nii nagu poes ei anta leiba tasuta, nii nagu juuksuris ei lõigata juukseid tasuta, nii ei kirjuta ka kirjanik tasuta!

Kui aga honorari maksab kirjastus, siis tähendab see poehinna vastavat suurendamist ja selle vahe plekivad rõõmsasti kinni, nagu ma eespool juba ütlesin, just nimelt needsamad sead tamme all! Sest ega nad raamatute jõulumüügilt ometi tühjade kätega ei lahku. Midagi loevad ja tarbivad ka nemad.

Suurtes keeleruumides (inglise, saksa, prantsuse, hispaania, vene) võib autor lootma jääda teose läbimüügile. Sellisel juhul saab ta iga müüdud eksemplari eest mingi summa raha. Aga Eestis-suguses väikses riigis tiksub võib-olla ainuüksi trükikulu tagasi alles aastaga. Või ei tiksugi tagasi.

Ja tõepoolest, miks ei ole kuulda enam kirjanikest pärast Juhan Liivi või Tammsaaret või Tuglast? Huvitav küsimus. Aga enne, kui sellele vastame, puudutame teemat sisulisest küljest. Juhan Liiv elas vaesuses ja sisuliselt suri sellesse. Sest tema ajal ei olnud kulkat, kellelt elus püsimiseks raha küsida.

Tammsaare rehkendas hoolikalt igat senti, sest suur pere tahtis elamist - ja tema sai oma põhilise sissetuleku tollase kulka toetustest!!! Veel enam, ta oli üks suurimaid kulkalt raha saajaid!!! Häbiposti!!! Miks ta tööle ei läinud? Ehitusele või kuhugi? Miks ta kritseldas ainult paberit täis? Teine kulka suurtoetatav oli Marie Under. Aga oleks temagi, muidusööja, tööle läinud!

Veel said kulkalt raha Tuglas, Hubel (Metsanurk), Raudsepp, Luts, Visnapuu, Gailit, Vilde, Haava, Kivikas jpt. Enamikul neist puudus muu tagatud sissetulek. "Tõde ja õigus", "Nipernaadi", "Ümera jõel", "Nimed marmortahvlil", "Väike Illimar" - kas neid romaane oleks olemas, kui nende autorid oleksid ka "tööle" läinud? Aga ei, kirjanikud kauplesid riigilt endale õigusega välja rahastamissüsteemi, tõepoolest erandliku Euroopas - ja seda ütlevad kultuurist midagi teadvad inimesed rahuldustundega.

Selleks, et 100 aasta pärast võiksid tolle aja idioodid tolle aja kirjanikke "tööle" saata, visates neile näkku nimesid nagu Kivirähk, Õunapuu, Sinijärv, Rooste, Heinsaar jne, peavad needsamad nimetatud isikud saama nüüd ja praegu kulkast heldelt, ja väga kuradi heldelt tasustatud. Arvuti jaoks, elektri jaoks, söögi jaoks, üüri jaoks - kas või kuus ühe korraliku pummelungi jaoks, mis samuti kuulub kirjanduse tegemise juurde.

Kahjuks võib tol kaugel ajal tuua ka meie päevist näiteid kirjanikest, kes on surnud vaesusesse. Talvel näiteks suri üks Viljandi kirjanik, kes ei jõudnud-tahtnud kulkalt omale sõna otseses mõttes elamise raha nuiata.

Kirjanik on inimene, kes on pühendanud oma elu kirjutamisele. See ongi tema töö. Ja kulka on Eesti Vabariigis ainus asutus, mis mingilgi määral tagab selle, et kirjanik oma töö eest ka mingi korraliku raha saab.

Loomulikult, kes ei ägestuks, kui kulkalt saabub õhuke ümbrik ehk eitav vastus. Ja kui siis vaatad, kes on paksu ümbriku saanud... Ja võtad veel arvesse kunagi Tiit Hennostelt kuuldut, et on olemas mingi varufond, mis ootab "tõeliselt väärtuslikke projekte"... Või kirud seda või teist seal komisjonis, et "sellele ju loomulikult selline asi ei istu"... Aga see käib asja juurde, ja kunagi see paks ümbrik vast ikka tuleb.

Tutvuse kaudu ei tea mina küll kirjanduse sihtkapitalis midagi jagatud olevat. Olgu seal mis tahes koosseis, pooltega olen ma ikka sina peal. Aga et see stipi saamisele oleks mõju avaldanud, seda ma ei ole märganud.

Kahjuks on siiski ka neid, kes seda "õhukese ümbriku vimma" endaga aastaid kaasas kannavad ja selle siis esimesel sobival võimalusel reporterile lindi peale laulavad, nagu Sven Grünberg, nii et seda saab kultuurinimeste endi ridade killustamiseks ja lõppkokkuvõttes nende jalgealuse õõnestamiseks kasutada. Ilmselt midagi samasugust üritas Äripäev kätte saada Jüri Arrakust.

- - -

Sellised on siis viimase kolme päeva kulka-teemaliste artiklite ja kajastuste tagajärjed ja taustad, vähemalt minu silmis. Seda kõike kirja pannes lipsas mitu korda peast läbi mõte - kas siis tõepoolest on vaja nii ilmselget asja puust ja punaselt ära näidata, aabitsakeeles lahti seletada, nagu viieaastasele lapsele? Aga ju siis on vaja. Lugegu seda koolitükina vähemalt need lapsajakirjanikud, kes oma napi aruga ei tule ise selle peale, et tänapäeval on arvuti kirjaniku esmane töövahend - ja väga kallis töövahend.

- - -

Vaikselt hakkavad sõna saama ka kultuuri esindajad. Tänases Postimehes kirjutab Hendrik Toompere jr väga hästi sellest, mis asi on kultuur ja mis asi on raha. Üht tema mõtet jagan eriti: "Kui noored näitlejad võtavad ette maailmareisi, siis on see ainult tervitatav nähtus. Kujutlege hetkeks ette, mis lugusid nad jutustavad läbi helendava sinise ekraani lastele, kes teil kodus kasvavad ja sellest tõuseb ainult tulu." Kas sellele keegi tõesti ei mõtle? Poolteist aastat tagasi käis Kuntsel näiteks Hiinas - ja tulemus oli see, et Hiinast kuulsid vähemalt nädala jao saadetes ka eesti lapsed. Nii tunnuslik, et see laviin sai alguse majandusajalehest... Kas kultuur on tõesti ainult kroonide summa? (Muide, Kuntseli ja Aardami kaasad ei ole anonüümsed olendid, n-ö üksnes kulu allikad, nagu neid avalikkuse ette on toodud, vaid üks neist on samuti näitleja ja teine õpib magistratuuris koreograafiat.)

Samast asjast kirjutab oma blogis ka kirjandusteadlane Aare Pilv. Ja Vilja Kiisler ütleb Delfis paar kaitsvat sõna. Samuti võib lugeda minu hiljuti ilmunud artiklit Eesti Päevalehes.