5 aegadetagust seebikarbi klõpsu: Ott Arder

Kunagi oli mul seebikas. Kunagi oli igaühel seebikas. Siis see seebikas läks rikki. Ja üldse, algas talutavate fotokate ajastu. Seebikast tuli filmilint viia fotostuudiosse, kust võis väljuda ümbrikutäie fotodega. Pooled kaadritest olid muidugi ebaõnnestunud. Aga midagi sai ka albumisse või sahtlisse pista. Nüüd leidsin sahtlipõhjast peotäie fotosid, kuhu peale jäänud legendaarne poeet Ott Arder. Ja veel rida teisi kirjanikke. Aastaist 2001-2004. Nii hea, et olen neile taha kirjutanud, kes, mis ja kus.

Eesti ja soome kirjanike väljasõit Käsmu seenele 2001. aasta oktoobri esimestel päevadel. Viibisin kohal Eesti Päevalehe esindajana, kirjutasin reportaaži. Fotol on peale Ott Arderi veel abielupaar Andres Ehin ja Ly Seppel. Otiga ajab juttu üks mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.

Samal üritusel, Käsmu loomemaja trepi peal. Esiplaanil Elo Viiding, tema kõrval Ott Arder. Taamal Ave Alavainu. Ja paremas servas jälle see mees, kelle nimi mulle meenub olevat nagu Aigar Vahemetsa, aga ei ole kindel ka.

2002. aasta aprilli lõpp. Tulime kambaga Luuletrammilt, järsku ilmus meie teele Ott Arder. Tema kõrval vasakul Jürgen Rooste, paremal Vahur Afanasjev. Keskel taga paistavad Kiwa ja Aapo Ilves. Luuletrammi üritusest kirjutati ka ajalehes.

See foto on tehtud ajal, mil Lastekirjanduse Teabekeskus asus veel Liivalaia tänava ääres. Oli 2002. aasta detsember, jõulupidu. Kohal olid ka Henno Käo ja Ott Arder.

Ott käis vahel Eesti Päevalehes. Tatsas mööda pikka koridori kontori kõige tagumisse otsa, kus asus kultuuritoimetus, jagas tee peal tervitusi siia ja sinna. Lõpuks jõudis meieni, silus habet, heietas mingit jutukest. Kui artiklit-luuletust tahtis avaldada, siis palus vaba arvuti, istus selle taha, hakkas toksima. See foto on tehtud minu töölaua kõrvalt. 2004. aasta kevad. Perspektiivis avaneb sporditoimetus.

Kui juba jutt Ott Arderile läks, siis lugege läbi ka tema autobiograafia. Mul on hea meel, et selle artikli tõi ta just minu kätte. Eks vist sellepärast, et olin teda mitmel korral ärgitanud kirja panema neid jutte, mida ta endale habemesse muheleda armastas. Sest tavaliselt need ta habemesse jäidki. Aga kuuldusid olevat põnevad...