5. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

5. ptk
KIRKE JA ROBERTO

Kirke ja Roberto olid mulle Zaragoza raudteejaama vastu tulnud. Küll Kirke nägi alles hea välja! Silmad särasid, nahk õhetas, kogu ta väljanägemine oli, ma ütleks, lausa imeline. Tal oli seljas napp õhuline suvekleit, mis tema kaunist figuuri veelgi rõhutas. Sekspomm, mõtlesin. Peaaegu kadedalt.
„Tšau!” hõikas ta mulle juba kaugelt. Lehvitasin vastu.
Roberto seisis tema kõrval, jättes endast mulje kui mehest, kes teab väga hästi, milline briljant talle kuulub, ja kes tunneb selle briljandi üle suurimat uhkust ja rahulolu.
Rääkisime Kirkega eesti keeles, aga ma loodan juba varsti hispaania keelt nii hästi osata, et saan nende mõlemaga nende kodukeeles vestelda. Piinlikki on haritud ja toredate inimeste juuresolekul neile arusaamatut keelt kasutada. Nagu salakeeles räägiks. See on isegi ebaviisakas. Roberto polnud nende paari aastaga, mis ta Kirkega koos elas, vist rohkem eesti keelt selgeks õppinud, kui paar tervitus- ja tänusõna. Ja miks ta peakski? Mis kasu on suure ja väärika rahva liikmel, kelle keelt räägib kolmandik maailma, mingi mõttetu eesti keele oskamisest? Seda ei räägita ju kuskil mujal, kui ainult Eestis. Ja sealgi on see saja aasta pärast kadunud, inglise keele vastu välja vahetunud. Ja ongi normaalne, saab maailmaga palju paremini suhelda.
Mina kavatsen oma lapsed igatahes varakult maailmakodanikeks kasvatada, mitte mingiteks natsionalistideks ja ksenofoobideks.
Sõitsime raudteejaamast nende koju mitte Bugattiga, vaid nende teise autoga, hoopis moodsama ja igapäevasema Lexuse džiibiga. Jestas, ma tahan ka sellist autot! Kõik need audid ja bemmid, millega Eestis enamik inimesi ringi logistab, on sellega võrreldes ikka täiesti üleeilne päev. Reimol oli ka mingi iidvana parsa, lubas küll kogu aeg, et käib ja toob Saksamaalt „jumala uue mersu, ainult üks kõks juhiukses”, aga jutuks see jäigi.
Zaragoza on ka väga ilus linn. Nagu paradiis. Väiksed ja vaiksed valgete villade rajoonid, põneva arhitektuuriga – vist klassitsistlik – kesklinn, tänapäevaselt stiilsed ärihoonete kvartalid.
„Rohkem juugend ja modernism,” ütles Kirke pärast kesklinna kohta. Nojah, tema õppis ülikoolis kunstiajalugu. Enne kui Robertoga Soome laeva peal karaokes duetti lauldes tuttavaks sai. Pärast seda pole tal vaja olnud enam midagi õppida ega vaeva näha, Roberto sissetulekuga pole sel mingit mõtet.
Imetlesin Kirke kunstipäraselt hoolitsetud küüsi. Jah, selliseid saab endale lubada vaid see, kes ei pea nõusid pesema ja mehe järelt laga kasima.
Rääkides sellest mehest, kes nüüd parajasti roolis oli, Robertost, siis tema oli hispaania meestele omaselt väga puhas ja hoolitsetud. Lühikesed juuksed olid želeega kenasse soengusse kammitud. Minu meelest peaks mees käima kuus vähemalt kaks korda juuksuri juures oma soengut korrigeerimas, alla selle ei saa rääkida oma välimuse eest hoolitsemisest. Aga Roberto paistis oma välimuse eest kõigiti hoolt kandvat.
Ja mis kõige tähtsam – lõhn! Mees peab lõhnama ja oskama ennast lõhnastada. Eesti meeste puhul on üldlevinud see, et nad haisevad. Heal juhul on nad lihtsalt ennast puhtaks pesnud, aga kaua siis puhta ihu lõhn ilma lõhnavee ja deodorandita vastu peab? Kohe tuleb higi lõhn juurde. Eesti mehed on kõik ühed higikollid.
Reimoga oli mul selle asja pärast kogu aeg ütlemist. Suure vaevaga suutsin ta vahel nii kaugele viia, et ta endale pärast duši all käimist midagi peale lasi. Ta ütles selle kohta üleolevalt „Naiste värk!” ja lihtsalt haises. Ah, kui vastik see oli! Kuigi ma kinkisin talle regulaarselt parfüüme ja muud mehele elementaarset kosmeetikat. See vedeles tal kuskil vannitoakapi ülemisel riiulil ja kogus tolmu.
Oleks ta siis duši allgi normaalselt käinud! Kord päevas, see oli maksimum.
Roberto lõhnas vastupandamatult. Kargelt ja hullutavalt. Juhipoolne aken oli pooleni alla lastud, sealt tulev tuuleõhk tõi minuni seda lõhna kord kerge vinukese, kord terve suure pahvaku. Nuhutasin seda, ja tundsin järsku esimest korda elus, et olen naine.
Pärast ütles Kirke mulle, et Roberto käib kolm korda päevas duši all: hommikul enne tööleminemist, päeval, pärast siestat, töö juures, ja õhtul, enne magamaminekut. Ja vahetab kaks korda päevas aluspükse: hommikul tööle minnes ja õhtul koju tulles. Öösel magab ta loomulikult ilma aluspesuta.
Ja ta ei käi suvistes lahtistes tänavakingades sokkidega.
Vaat see on Mees.
Sõitsime läbi Zaragoza kesklinna, teisele poole eeslinna. Peatusime lõpuks ilusa kahekordse valge villa ees. Sellesama, mida olin enne pildi pealt näinud.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Kahju, kui inimene ei julge ennast esitleda eestlasena ja tahab võimalikult kiiresti lahti saada eesti keele kasutamisest. Vot just viiendas peatükis ja 30. leheküljel tekkis mul selle raamatu vastu vastikus, sest minu jaoks on eesti keel väga ilus ja südamelähedane. Kui aga 30aastane naine ütleb, et eesti keel on mõttetu, sest seda räägitakse ainult Eesti riigis, siis see on küll üle mõistuse. just2it4me.blogspot.com /// Lühidalt siis ühe naise lugu, kes arvab, et eesti mees on tülgastav jobu, ja läheb hispaaniasse printsi otsima. Väga lahe lugemine, aga iroonia talumiseks/tajumiseks peab närvi olema;)) Kägu (I), Perekool /// Ma olen muide seda vingu lugenud, millest see raamat kokku pandi. Ega oluliselt paremaks algusest ei lähe. Aga tore, et ta lõpuks jõudis maale, mis temasugust tõeliselt väärib! Kägu (II), Perekool /// Mõnusalt meelelahutuslik ja kohati üpris naljakas. Sain Hispaania meeste koha pealt palju targemaks. FanAttic, Rada 7 ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK