neljapäev, 11. veebruar 2010

9. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

9. ptk
TANTSIMAS

Vist ei ole tegevust, mis oleks hispaanlastele veel rohkem omane, kui tantsimine. See on igati mõistetav, kuumaverelised, keevalised, kirglikud ja emotsioonidest tulvil, nagu nad on. Siin maal ei tule kõne allagi, et reede või laupäeva õhtul istutaks lihtsalt kodus nagu puupakud ja vahitaks lolli näoga telekat, nagu Eestis. Ikka kodust välja, tantsima!
Üldse käivad hispaanlased tantsimas igal õhtul, mil võimalik, ka töönädala sees. Paljud ei suuda isegi päeval tööpostil vastu panna ja ohverdavad oma lõunavaheaja kiirele tantsimas käimisele. Kesklinnas, kus asuvad kontorite rajoonid, on selleks lausa spetsiaalsed päevased diskoteegid, alati rahvast murdu täis. Paljud asutused, eriti suurfirmad, on oma töötajatele rajanud tööruumide kõrvale väiksed tantsusaalid, kus kiire tööpäeva sees saab kiire tantsu teha.
Tantsimine on hispaanlastele nagu puhkus, ehkki see küll füüsiselt oma nõuab. Aga hing on puhanud.
Palju tantsitakse ka tänaval. Hommikul mööda tänavat tööle või õhtul töölt koju tantsiv hispaanlane on täiesti harilik vaatepilt. Tantsitakse ka kassajärjekorras, peatuses bussi oodates ja kõikjal mujal. Ükskord nägin bussis isegi tantsivat ja samal ajal pileteid kontrollivat kontrolöri.
Mis eriti vajab siinkohal esiletõstmist – Hispaanias armastavad ka mehed väga tantsida, erinevalt eesti meestest.
Reimo viis mind ainult korra või kaks aastas kuhugi tantsima, ja siis ka ainult suure nuiamise ja tagant utsitamise peale. Ja siis ka veel kuhu – mingitesse imelikesse urgastesse, kus rohkem joodi ja lämiseti, kui tantsiti. Loomulikult tegeles Reimo ka siis peamiselt joomise ja lämisemise, aga mitte tantsimisega. Ja kui ta lõpuks mind tantsima võttiski, või õigem oleks öelda, et kui mina tema lõpuks sain suure surmaga tantsupõrandale veetud, siis ta kakerdas ja tuias seal, aga mitte ei tantsinud.
Tantsimine – see on enese liikumise nautimine muusikas, rütmis, meloodias. Aga Eesti mehed nimetavad tantsimiseks, kui nad üldse tantsima tulevad, mingit enese väänutamist ja ei tea mida. Rõve. Eesti meestel pole mingit arusaamist muusikast või harmooniast. Jäigad ja kohmakad, tahumatud ja tohlakad matsid.
Läksime Kirke, Roberto ja tolle sõpradega kreeka restoranist ühte lähedal asuvasse ööklubisse. Juba kaugelt oli kuulda selle poolt kostuvaid sütitavaid latiinorütme! Ma tundsin, kuidas mu jalad hakkasid iseenesest tantsima! Nägin, et ka Kirke, Roberto ja tolle kolm sõpra juba tantsivad. Tantsisime nõnda siis kõik kuuekesi ööklubi poole. Märkasin, et kõik inimesed selles ööklubis, selle ees ja üldse kogu tänaval, nii kaugele välja, kui muusika ulatus – tantsisid. Kes kuidas, mõni intensiivselt, mõni rohkem niisama õõtsutas ennast, aga ühtki paigal seisvat inimest ma ei näinud.
Joobusin kuumadest latiinorütmidest niivõrd, et ma ei mäletagi enam, kuidas ööklubi uksest sisse sain. Igatahes avastasin ennast tantsupõrandalt. Ja minu vastas oli Jose!
Oh, kuidas ta tantsis! See oli meeletu!
Ta valitses imeliselt oma keha, see liikus nõtkelt ja harmooniliselt, sulades kiire ja energilise muusikaga täiuslikult ühte. Seejuures heitis ta mulle särisevaid, välguga laetud pilke, justkui ahvatledes ka mind veelgi rohkem tantsule anduma.
See viis mind lausa lummuse ja ekstaasi piirini. Unustasin kõik muu, kogu ülejäänud maailma. Joovastunult ahmisin silmadega Jose tõmmut ja sportlikku, tantsurütmidesse sulandunud keha.
Sel hetkel tundsin, et me oleme loodud teineteise jaoks. Oli ilmselge, et ka Jose tundis sama.
Ta liikus mulle lähemale ja tõmbas mind käega õrnalt enda vastu. Nüüd liikusime ühes taktis, mina tema vastas, tema minu vastas. Tundsin, kuidas mind läbistavad üleni erutusevärinad. Libistasin oma kätt õrnalt mööda Jose selga puusakumeruseni ja tõmbasin teda omalt poolt lähemale. Mehe keha õhkus läbi riiete hulluksajavat kirglikkust.
Nii me tantsisime ja tantsisime. Kui kaua, seda ma ei tea, sest ajataju oli kadunud. Ainult kolm asja olid mu jaoks olemas: mina, Jose ja muusika.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Ma arvan, et ei tohiks siiski unustada, et tegu on ilukirjandusega ning tegelikult on raamatus ikkagi parasjagu irooniat:) Anonüümne (1), just2it4me.blogspot.com /// Mulle tundus ka, et see on pigem tibisid pilkav raamat. Hispaania kohta polnud seal küll ühtegi tõsiseltvõetavat rida. Anonüümne (2), just2it4me.blogspot.com /// Seda raamatut võiks tõsimeeli arvustada mõni kohtlane rahvuslasest kristlane või nii, oleks igati humoorikas lugemispala (või mitte). Lühidalt (nagu kunagi üldse pikemalt väljenduksin), liialt selge irriteerimiskatse mõjub igavalt, selles pole intriigi ega stiili. Kolm, loterii.blogspot.com /// Ma tõesti ei tahaks selliseid üldistusi teha, aga noh... selliseid eesti mehi lihtsalt on! Ja palju! Ja välismaa mehed tõesti on mingis mõttes etemad- küll mina juba tean :D Hispaanlastega mul küll kogemusi ei ole, küll aga itaallastega, hehee :))) L, babuulja.blogspot.com ///

1 kommentaar:

Terts ütles ...

Pealkiri on ligitõmbav, aga antud peatüki lugemine küll eemale peletav. Kas annab lihtsamat analüüsi kirjutada?! Eestis kõik halb, Hispaanias kõik hea... Oh lihtsameelsust!