esmaspäev, 8. veebruar 2010

6. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

6. ptk
KIRKE JA ROBERTO KODU

Juba uksest sisse astudes ei osanud ma teha muud kui ainult õhku ahmida. Kirke ja Roberto elamine lõi mind sõna otseses mõttes tummaks.
Alumisel korrusel on suur hall ehk eesti mõistes elutuba, kolm magamistuba ja suur köök. Ülemisel korrusel on ka kolm magamistuba. Lisaks avar rõdu ja selle all terrass, ümberringi roheline ja varjuderohke aed. Ja aias türkiissinise veega bassein, nagu olin näinud fotol.
„Oleme mõelnud, et peaks uue maja vaatama, see hakkab tasapisi kitsaks jääma,” ütles Kirke.
Kõrvalhooneteks olid suur garaaž neljale autole ja veel üks väike majake, alguses mõtlesin, et aiatööriistadele, hiljem selgus, et see on mõeldud teenijaskonnale.
Ja jälle igal sammul puhtus ja kord. Stiil ja elegants, peenus ja rafineeritus. Maja ja selle ümbrus oli tõeliselt paleelik. Muru oli pügatud, puud lõigatud. Milline kontrast eesti eramajade ja aedadega, kus kõik on pilla-palla, kõik kohad mingit koli ja rämpsu täis ning iga taim ja puu vohab, nagu loodus teda tagant sunnib!
Mingit marjapõõsandust ja mullassonkimist hispaania aedades enesestmõistetavalt ei harrastata, see on tõesti täiesti tobedus. Eestlastel on see säilinud kuskilt talupojaaegadest, ja ilmselt nad jäävadki igavesti talupoegadeks. Aga Hispaania on euroopalik, hidalgode maa. Kellel on kartulit või küüslauku vaja, läheb toob seda poest. Paar aprikoosipuud, mis siin kasvasid, olid rohkem ilu pärast, sest ka aprikoose toodi poest. Esiteks säilivad need kauem ja teiseks on poeaprikoosidesse lisatud maitseomaduste parandamise eesmärgil tööstuslikku suhkrut ja lõhnaaineid. Hispaanlased on suured gurmaanid ja toidu osas väga nõudlikud, erinevalt eestlastest, kes kühveldavad endale suhu kõike, millele hammas peale hakkab.
Rääkisin hiljem Robertole, kuidas eesti aedades tavatsetakse kasvatada maasikaid ja vaarikaid ja igasuguseid muid marju ja puuvilju, ja Roberto pidi ennast selle peale lõhki naerma. Tõesti, milleks siis poed on leiutatud! Mul hakkas enda kaasmaalaste pärast päris häbi. Nagu mingid muistsed kütid ja korilased. Ime, et nad veel putukaid ja tõuke näost sisse ei vohmi!
Aed on siin jalutamise ja lõõgastumise, mitte töötamise koht.
Eestlaslikest koli täis kuurialustest ma ei räägigi. Kui hispaanlasel midagi enam vaja ei ole, siis ta viskab selle minema, ilusti ja loodussäästlikult, valides ühe neist 12-st prügiliigist, mitte ei tassi seda kuhugi maja taha, naeruväärses lootuses, et seda võib kunagi veel vaja minna.
Ükskord tuli ühes alumise korruse magamistoas põrandaliist lahti. Minu esimene reaktsioon sellele oli muidugi ehteestlaslik. „Selle saab naelaga kinni lüüa, on teil naela ja haamrit?” Nägin, et Kirke vaatab mind pika pilguga, ja sain oma rumalusest aru. Oleksin tahtnud piinlikkuse pärast maa alla vajuda. Loomulikult ei hakka siin maal keegi kodus haamri ja naelaga töömeest mängima, selleks on eraldi spetsialist, kelle võib vastavast firmast kohale kutsuda. Seda enam, et üheski tsiviliseeritud Euroopa kodus ei hoita mingeid naelu ega kruvisid, nagu meil, haamrist rääkimata. Issand, kui häbi mul oli. Nagu mingi matsiplika. Õnneks ei teinud Roberto märkama, et on mu lauset kuulnud. Kahe nädala pärast sai töömees aega tulla ja see liist kinni lüüa.
Muide, just sellesama liistuteema puhul tuli eestlaste tegelik koht Euroopas minu meelest väga hästi ja ilmekalt välja. Pisiremondi spetsialistid, torumehed, prügivedajad ja teised sellised ebaintelligentsete ametite pidajad on Hispaanias kõik valdavalt poolakad. Poolas teevad sama tööd enamasti slovakid. Slovakkias ungarlased, Ungaris rumeenlased, Rumeenias soomlased. Ja Soomes – eestlased. Eesti mehed. Minu meelest see näitab väga hästi midagi.
Maja ja aed üle vaadatud, näitas Kirke mulle toa kätte ja ütles: „Viska asjad siia ära, lähme siis linna peale. Sööme midagi. Või tahad sa enne veidi puhata?”
Mis puhata! Ega ma siia puhkama ei ole tulnud!
„Ei, ma ei ole üldse väsinud,” ütlesin. „Lähme jah linna peale.”
Päev hakkas õhtusse veerema, kell oli juba kuus läbi. Oli neljapäev, varasuvine õhtu, sooja väljas 28 kraadi, päike paistis veel kõrgel sinises taevas. Täielik paradiis! Meenutasin Eesti jahedaid ja rõskeid ilmu, seda pidevat masendavat pimedust, ja tänasin ennast taas mõttes otsuse eest Hispaaniasse tulla.
Tänasin ennast hiljem selle otsuse eest veel palju, palju, palju kordi.
Roberto tagurdas garaažist oma 1967. aasta Bugatti välja ja laskis katuse alla...

*

LUGEJATE ARVAMUSI

See on nii ülepakutult jabur ja uskumatu, aga ma miskipärast arvan, et see on kohe nimme niiviisi kirjutatud :) Samasugune tilu-lilu meelelahutuslugu nagu Twilight ja tolle järjed... Pealegi, nii ülepakutud ja uskumatu kui see kõik seal ka ei oleks, ikkagi tunnen mingit "äratundmisrõõmu", ehkki rõõmuks on seda vist väär nimetada :P L, babuulja.blogspot.com /// Tundub, et tegemist on täieliku tibiga. Kui on mujal õnnelik, siis jumal sellega. Anonüümne (1), babuulja.blogspot.com /// See oopus on kirjanduslikus mõttes ja naiste mõttemaailma kontekstis küll täiesti küündimatu. Anonüümne (2), babuulja.blogspot.com /// Väga hea raamat on. Kvaliteetne satiir. Vahur Afanasjev, laulukene.blogspot.com

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK

3 kommentaari:

Karmen ütles ...

Autoril oli ikka väga naljakas olla seda imet siin kirjutades :). Nats pakkus selle peatükiga juba üle , isegi naiivitarid võivad kahtlema hakata.

haldjas ütles ...

Wimberg, sinu blogist on saanud minu igapäevane oodatuim ajaviide.

Nii head nalja pole juba tykk aega saanud!

kirjutasin sellest siin paar lauset kah...

wr ütles ...

Hehe:) Rõõm, kui meeldib!