7. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

7. ptk
ESIMENE ÕHTU ZARAGOZAS

Otsustasime ühe kreeka restorani kasuks. Sõidu ajal oli Roberto võtnud kõne ja kutsunud ka paar oma sõpra meiega seltsis einestama. Loomulikult ei olnud sel hetkel asju, mis oleksid mind veel rohkem rõõmustanud, kui see. Aga targu hoidsin need emotsioonid üksnes enda teada.
Blondile põhjamaa tüdrukule on Hispaanias pooled asjad poolmuidu. Või koguni täitsa tasuta. Seda võisin Zaragozas kogeda igal sammul. Kirke, kes on brünett, ja Roberto nägid seda ja naersid ainult. Barcelonas ühe türklase poolt tänaval täiesti tasuta pihku surutud hamburger oli ainult sissejuhatus, nüüd Zaragozas sain igal sammul soodustuste, kingituste ja komplimentide osaliseks.
Nagu ma aru sain, leiti meile ka selles restoranis vaba laud ainuüksi mu blondi juuksetuka pärast!
Samuti toodi mulle kohe lauda imemaitsev mojito. Kingituseks maja poolt, nagu Kirke mulle tõlkis.
Küsisin Robertolt – me rääkisime muidugi inglise keeles –, kas hispaania firmad ei karda niimoodi pankrotti minna.
„Oh ei!” kostis Roberto. „Ehkki oht on olemas.” Selgus, et blondid tüdrukud on Hispaania tänavapildis viimastel aastatel päris tavaliseks nähtuseks muutunud. Ja suurem osa neist, uskuge või mitte, pidid olema just minu kallid kaasmaalased. Eestlased.
„Zaragozas on neid ka päris palju. Aga mingit erilist üksteisega läbikäimist neil ei ole,” ütles Kirke. „Igaüks hoiab rohkem omaette, ei taha millegipärast teistega suhelda. Ma ei tea, miks. Ma ise hea meelega suhtleks, et eesti keel päris rooste ei läheks. Ma ei tunne siit linnast mitte ühtegi eestlast. Kuigi vahel on eesti keelt kuulda küll, ja üldse mitte turistide suust.”
Nüüd sain aru, mis mulle Kirke kõnes juba ennegi kõrva torkas, ehkki ma ei osanud sellele siis konkreetset nimetust anda – talle oli kahe Hispaanias elatud aastaga tekkinud üsna korralik aktsent. Seevastu hispaania keelt paistis ta väga ladusalt valdavat.
Sel hetkel toodi ühel ja samal hetkel menüüd ning saabusid Roberto sõbrad, kolm sportlikku ja nägusat noormeest.
Mul lõi kõhus õõnsaks. Tundsin, kuidas noormehed mind hindavalt uurivad. Ma peaaegu lausa kuulsin nende mõtteid. Kõik kolm olid vabad ja materiaalselt heal järjel ning olid aktiivselt tegevuses endale väärt abikaasa leidmisega.
Kahtlustasin, et Roberto on mu plaanist kuidagi aimu saanud.
Aga ei, hiljem selguski, et Hispaanias on enamik mehi, nii kummaline, kui see ka pole, sportlikud, nägusad ja vabad. Nii et ühekorraga lausa kolmega neist kokku sattumine, näiteks praegusel viisil, on enam kui tõenäoline.
Hakkasime menüüd uurima, kuigi see tegevus oli minu puhul arusaadavatel põhjustel raskendatud. Piilusin üle menüü serva Roberto kolme sõpra. Kõik nägid superkenad välja, aga üks neist lõi mul eriti põlved värisema.
Hiljem selgus, et tema nimi on Jose.
Valisime toidud välja ja kelner viis meie soovid kokale. Hakkasime vaikselt omavahel vestlema, sellest ja tollest. Pidin veidi endast rääkima, kes olen, millega tegelen ja kuidas Hispaaniasse sattusin. Loomulikult kiitsin ka Hispaaniat, kuidas ainult oskasin. Kõik kolm Roberto sõpra, nagu ka Roberto ise, oskasid väga hästi inglise keelt.
Olen tähele pannud, et eestlased hindavad oma inglise keele oskust kõvasti üle. Tegelikult räägitakse seda Eestis ikkagi ainult purssides, läbi häda ja üle kivide ja kändude, igas lauses mitu korda saamatult „noh” kohmates, nagu peaks see võõrkeelsele inimesele midagi selgitama. Hispaanlased seevastu räägivad seda soravalt ja korrektselt, täiesti fluently ja inglasliku hääldusega. Olen kindlalt otsustanud, et kui ma kunagi lapse saan, siis hakkab mu koduseks keeleks olema inglise keel. Seda perfektselt oskamata ei löö tänapäeva maailmas kuskil läbi.
Püüdsin vestluse käigus eriti Josed mind märkama panna. Kasvava erutusega täheldasingi, et ta heidab mulle järjest rohkem pilke. Tundsin nägu õhetama löövat, nagu pärast solaariumist tulekut.
Siis tekkis Robertol oma sõpradega mingi omavaheline vestlus. Ja mul avanes esimest korda võimalus Kirkega naistejuttu ajada.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Raamat on ilge saast. Heast irooniast ja paroodiast on asi ikka väga kaugel. Mann, Delfi /// Krt, see on ju Kivirähu kirjutatud raamat! Täitsa tema stiil, eriti, kui seda kerjuste kohta lugeda :) OpenDocument, laulukene.blogspot.com /// Isegi Cartlandile annab silmad ette ja Kerttu Rakke algsed romaanid polnud nii naiivsed. Sisu on ikka täielik huumor. Uskumatu, et sellist saasta kirjutatakse ja veel avaldatakse. v, Delfi /// Raamatust endast tragikoomilisem on see, et tegelikkuses on nii Delfi kui muud kommentaariumid väga tihti just samasuguseid mõtteavaldusi otsast otsani täis. Niiet ma arvan, et autor on oma teose loomisel kõvasti ka internetist inspiratsiooni saanud :D haldjas, Delfi /// Ma sattusin sealt blogist täna neid esimesi peatükke lugema ja no ausõna - nagu perekoolist kopitud raamat! suusike, Perekool ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK
NELJAS PEATÜKK
VIIES PEATÜKK
KUUES PEATÜKK