4. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

4. ptk
ESIMESED MULJED HISPAANIAST

Barcelonas lennukist maha tulles läbis mind erutav värin. Olengi Hispaanias! Muidugi, nagu ütlesin, ma ei ole nii rumal, et arvata, nagu tervitaksid mind siin toredad mehed juba lennujaamas. Eks igal maal ole meeste hulgas oma prügikalaprotsent. Aga mitte kuskil ei ole see nii kõrge kui Eestis! Kogemusteta nolgid, töönarkomaanid, liiderlikud abielumehed – need on eesti mehed. Ja jõmmid, joodikud, lollpead, egoistid, hädapätakad, töllmokad.
Aga mis ma sellest siin enam, ma olen ju nüüd Hispaanias!
Barcelonast Zaragozasse on umbes 300 kilomeetrit rongisõitu. Kogu selle aja vältel piilusin ühe silmaga hispaania keele õpikusse ja lasin teisel silmal mööda vagunit ringi käia. Oo, juba siin on nii palju kenasid mehi! Liigsete kilodeta, hoolitsetud kehade ja soengutega, puhaste küünealustega, maitsekalt valitud riietega, sportlikud, trimmis ja tõmmud. Mm! Raske oli hispaania keelde süveneda. Tuupisin siiski mõned tervitusfraasid selgeks.
Mis mind Hispaanias esimese asjana hämmastas, oli puhtus. Mitte nii nagu Eestis, kus tänavad on prügi täis ja ühistransport haiseb, kuna seal sõidavad ka asotsiaalid. Hispaanias ei ole tänaval leida ühtki kübet prügi. Inimestesse on seal sisse kasvanud komme kõik ilusti prügikasti visata. Prügikaste leidus iga 20 sammu järel, ja need polnud lihtsalt prügikastid, vaid 12 avaga – 12 prügiliigi jaoks. Nagu ongi normaalne. Seda on isegi veel vähe, tegelikult.
Reimoga oli ka prügi pärast pidev jama, tema loopis kõik kogu aeg ühte kasti. Mina aga lõikasin isegi mahlapakkidel plastmassist korgiosa pealt ja panin selle paberijäätmetest eraldi. Teinekord kallasin köögis kogu prügiämbri põrandale tühjaks, kui Reimo oli sinna kõik kokku visanud, ja sorteerisin prügi õigesti ära, nagu peab. Nagu tsiviliseeritud eurooplasele kohane.
Aga mis teavad eestlased Euroopast ja tsivilisatsioonist!
Hispaanias jaguneb prügi nõnda: värviline klaas, valge klaas, plastik, paber, kumm, orgaaniline, söövitav, tehnoloogiline, tekstiil, puit, eritised – ja mis nende liikide alla ei mahu, läheb olmeprügisse. Eritiste ava on mõeldud näiteks sülje ja koduloomade väljaheidete jaoks. Ma ei näinud Hispaanias mitte kedagi tänaval maha sülitamas, alati mindi prügikasti juurde ja sülitati vastavasse avasse. Ükskord nägin üht veiniga veidi liialdanud meest sinna ka viisakalt oksendamas. Isegi joodikud on siin maal sündsamad kui tavalised inimesed Eestis. Eritiste ava kõrval on muide rullike pabertaskurätikutega, et saaks pärast suud pühkida. Ka pühitakse siin maal koerte tagumikku, pärast seda, kui nad on oma häda õiendanud. Eestis aga jäävad isegi nende junnid kõikjale maha vedelema, mis siis veel muust rääkida.
Osad tänavad Barcelona raudteejaama ümbruses olid autovabad ja kaetud muruga, keset muru sõitis, piirdega eraldatud alal, ainult ökotramm. Inimesed kõndisid murul paljajalu, siin-seal peeti piknikut, lapsed kilkasid ja mängisid. Võtsin ise ka kingad jalast ja surusin jalad mõnusasse pehmesse murusse. See on minu arusaam rohelisest linnast.
Lisaks puhtusele torkas veel silma, et linnapildis oli märgata inimesi väga paljudest rassidest ja kultuuridest. Siin oli valgeid ja tõmmusid, kollaseid ja kõikvõimalikus toonis musti. Türklased ja iirlased, afgaanid ja somaallased, hispaanlased ja juudid, rootslased ja ameeriklased kõik sõbralikult omavahel suhtlemas ja lävimas. Issand, kui väsinud ma olin sellest Eestis valitsevast natsionalismist ja ksenofoobiast! Kõigist neist rõvedatest neegri- ja juudinaljadest ja sellest pidevast „eesti, eesti, eesti” jahumisest. See ajas ikka lõpuks juba nii öökima.
Reimoga oli ka sel teemal alatihti ütlemist. Ma ütlesin talle vist oma tuhat korda, et sellist sõna nagu „neeger” kultuurne inimene ei kasuta. Ja ilmselt ma oleks seda talle elu lõpuni ütlema jäänud.
Eemal nägin ühte mustanahalist, vist keenialast või somaallast, ja ühte punapäist meest, vist iirlast, kõrvuti sõbralikult koos kerjamas. Keegi vanem hispaania daam, kes neist oma lapselapsega mööda jalutas, andis lapsele raha ja see tõi poest mõlemale kerjusele isuäratava kreemikoogi. Kerjamine ja vaestele annetamine on katoliiklikus kultuuris hoopis teise tähendusega, kui Eestis. Enamik kerjuseid siin maal on pärit mujalt, sest hispaanlased ise elavad väga jõukalt. Ka saavad kerjused siin maal peagi heale järjele, sest neile annetatakse heldelt ja mõne aasta säästudest saab juba väikse korteri osta.
Naeratasin kõigile, kellega silmside tekkis. Ja nemad naeratasid mulle vastu! See oli nii tore ja meeldiv. Tänasin ennast üha uuesti ja uuesti mõtte eest Eestist ära tulla. Sealt kõmmis nägude ja tigedate pilkude maalt.
Kui möödusin ühest türklaste kebabiputkast, joosti mulle sealt järele ja pisteti pihku suur hamburger. „Tasuta!” ütles pärlisilmne türklane suurepärases inglise keeles, „sest te olete nii ilus!” Nojah, minu blondid juuksed... Tänasin viisakalt. Hamburger oli tõesti maitsev ja kulus pärast pikka lennureisi väga ära.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Raamatus esinevaid mõtteid on üksikult või mõne kaupa ikka mõeldud – mis siin ikka häbeneda –, aga nüüd on nad kõik koos ja võimenduvad idiootselt nauditavaks mehiseks „naistekaks”. Maris Meiessaar, EPL /// Lugesin selle raamatu tutvustust ja tormasin kohe ostma. Uskuge, see on räigem, kui Kivirähk ja Ärapanija kokku! Tuvastamata kasutaja, EPL /// Selline Anna-Maria Penu ja kogu Minu-sarja paroodia. dd, Delfi /// Uskumatu, kui leebed te selle saasta suhtes olete. Olen lugenud kõiki Minu Eesti... sarja raamatuid ja väga palju naistekaid. Minu... sarja ja ka naistekate paroodia see kindlasti pole. Pole mõeldudki. Sel juhul oleks seal kübekegi vaimukust, aga pole. Lihtlaused, mõttekäik naiivsemaist naiivseim. Ütleks, et keegi on perekooli või Delfi naistekas vahel kirjas olnud mõtteid üritanud kirja panna. Kitty, Delfi ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK
KOLMAS PEATÜKK