3. ptk Grete Márquez'i romaanist "Eesti naise õnn"

.

EESTI NAISE ÕNN
Grete Márquez

3. ptk
UNISTUSED ON TEOKS TEGEMISEKS

Üks mu sõbranna elab Zaragozas. See on linn Kirde-Hispaanias. Ega ma sellest alguses rohkem muud ka ei teadnud. Sõbranna nimi on Kirke ja ta elab – oh teda õnnelikku! – seal koos hispaanlasest boyfriend’iga. Boyfriend’i nimi on Roberto, ma olen näinud Kirke Orkuti-kontos tema pilte. Kuum mees! Roberto on majandusametnik, tal on 1967. aasta Bugatti ja oma maja Zaragoza eeslinnas, suur villa. Selle ees ja taga on roheline aed, kus kasvavad palmid, küpressid ja aprikoosid. Loomulikult on selles aias ka ilus türkiissinise veega bassein.
Saatsin Kirkele juba järgmisel päeval pärast Reimo juurest ära tulemist kirja, kas ta oleks valmis mind veidi aega võõrustama. Seda, et tahan Hispaaniast endalegi tõmmut printsi otsida, ma igaks juhuks esialgu ei maininud.
Kirkelt tuli veel samal päeval vastus, et hea meelega. Tund aega hiljem olin juba uue pakkimise lõpetanud. Elasin ajutiselt jälle vanemate juures. See oli jube.
Kui elad mujal ja käid vanemate juures külas, siis on kõik okei. Siis koheldakse sind kui täiskasvanud ja täisväärtuslikku, võrdväärset inimest. Aga mine sa jälle nende juurde elama! Siis oled sa hetkest, mil kingad esikus ära võtad, jälle enesega toime mitte tulev laps, kelle eest nemad peavad vastutama ja kellele käske-keelde-korraldusi-õpetusi jagama.
Ja kui sa oled 30 ja sul on selja taga need seitse ja seitseteist, siis on vanemate pilgud eriti väljakannatamatult ründavad ja torkivad. Noh, ei olegi veel meest? lapsi? kodu? kuidas sa siis nii saamatu, kehvake, õnnetu oled? mis sel Reimol siis jälle viga oli? sa oled ikka liiga pirts ja valiv! kaua sa veel niimoodi mõtled? Ja nii edasi.
Olin vanemate juures kokku ainult kolm päeva, aga selle aja peale tundsin, et iga mu närv on pingule kistud.
Õnneks tuli Kirkelt vastus, mis mind rõõmsaks tegi. Kogusin kokku oma säästud, ostsin ülejärgmiseks päevaks odavlennufirma pileti Barcelonasse, pakkisin läpaka ja mõned suvisemad riided kohvrisse, võtsin töölt kolm nädalat palgata puhkust ja jäin ootama ärasõiduhetke.
Loodetavasti saab sellest kolmest nädalast pikem aeg, mõtlesin. Aasta, kaks aastat, kümme aastat. Kogu elu.
Ma olen nii väsinud sellest Eestist, kõigest sellest siinsest tüütusest ja hallusest! Ja eesti meestest. Printsidest unistamiseks olen juba tegelikult liiga vana. Aga ühest normaalsest mehest tohib ju ikka unistada?!
Mõtlesin, mis ma Hispaanias tegema hakkan. Kohe tuleb hakata hoolega ringi vaatama, see on selge. Ehk on saadaval mõni sobiv töökoht, Euroopa Liidus peaks ju teise riiki tööleminek lihtne olema. Äkki saangi tööle? Inglise keel on mul suus, prantsuse keelest põhimõtteliselt saan aru. Hispaania keelt peaks õppima hakkama.
Vaatan töökohta, õpin hispaania keelt. Ja otsin – mitte printsi, vaid normaalset meest. See on tegelikult kõige tähtsam. Aga ega head mehed ka Hispaanias sind kohe lennujaamas tervita. Ikka tuleb endal veidi vaeva näha.
Kirke on kogu aeg oma Roberto suhtes ainult kiidusõnu jahvatanud. Üksvahe pani ta oma muljetest MSN-is juba päris romaani kirja.
Mulle meenus veel teisigi jutte sõpruskonnast. Peaaegu igal eesti naisel on ju olemas mingi kogemus hispaania mehega! Ja halbu sõnu ma nende aadressil küll veel kuulnud ei ole. Ma ei tea ühtki eesti naist, kes ei jumaldaks hispaania mehi.
Nii et mu nägemus hispaania meestest ei saa olla petlik.
Ma unistan, unistan, unistan. Aga miks ei võiks mu unistused täituda? Mille poolest olen ma halvem kui näiteks Kirke? Ta on silmipimestavalt ilus tüdruk, aga ega minugi väljanägemisel viga ole.
Vaatasin ennast peegli ees. Võtsin ennast isegi alasti, et paremini kõike näha. Õlgadeni blondid juuksed – need paistavad lõunamaa meestele väga meeldivat. Mõõtudelt igati harmooniline keha. Ümarad, kikkis nibudega rinnad, paraja suurusega. Täpselt õige puusakumerus. Pepu, mille kohta kunagi üks mu välismaa meestest ütles nii armsasti: apple-behiny. Stiilselt raseeritud bikiinipiirkond. Mõistust ja intelligentsi on ka piisavalt.
Kui ma oleks mees, siis ma igatahes vaataksin sellist naist nagu mina!

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Raamat oli huvitav - sain Hispaania kohta teada asju, mida enne ei teadnud, sest pole kokkupuudet selle riigiga kunagi olnud. Kahjuks aga osutus raamatu kirjutajaks naine, kelle jaoks oli maailmas esimesel kohal raha. Nii mulle lugedes tundus ja ilmselgelt nii see ka oli. Kahju kohe, kui inimesed ei austa Eesti riiki ja teevad seda maha. M.McB, just2it4me.blogspot.com /// Mina olin lugedes täiesti kindel, et autor on mees ja asi on mõeldud paroodiaks kõikvõimalike "naistekate" klišeede kohta. Kõik need tulikuumad armuööd ja hallid talutüdrukud, kellest välismaal saavad hoobilt jalgpallurite kallimad, uhked lossid, kus "krahvidel pulmad on hoos", ja kuuetoaline korter, mille pärast peab mees vabandust paluma, kuna see on ju südamedaamile liiga kitsas... Tule taevas appi. See ei saa olla muud kui paroodia, ja üsna sarkastiline pealegi. Vahest ongi liiga sapine, kui teda on võimalik tõe pähe võtta? Irvik Kass, Delfi /// Kahtlasema mulje jätavad võõrapäraste autorinimedega eestikeelsed uudisteosed: Milana „Milana – ühe eesti modelli päe­vik” ja Grete Márqueze „Eesti naise õnn”. Kirjastused omistavad esimese neist maailmas ringi reisivale tippmodellile ja teise kodumaas pettunud ja paradiisiriiki Hispaaniasse kolinud eestlannale, autoreid ümbritsev saladuseloor viitab aga selgelt pseudo­nüü­midele. Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht ///

RAAMAT POES

ESIMENE PEATÜKK
TEINE PEATÜKK