1. peatükk Grete Márquez'i kõmu üles keerutavast romaanist "Eesti naise õnn"

Kirjastus J&U andis detsembris välja eesti naise Grete Márquezi (sündinud Haljaste) romaani "Eesti naise õnn". Teosest on ilmunud katkend kultuuriajakirjas Vikerkaar, sellest on ilmunud arvustusi Eesti Päevalehes jm, seda on tsiteeritud ja arutatud Uuno raadios, samuti on kirjastus ja autor saanud lugejatelt ühe eesti romaani kohta tavatult palju tagasisidet.

On neid, kes seda romaani lugedes lõbusalt itsitavad. On neid, kes pahaselt väidavad, et ükski sõna sellest teosest ei vasta tõele. On neid, kes arvavad, et autor on mõttetu ja ajudeta tibi, kes absoluutselt ei oska kirjutada. Ja on neid, kes ütlevad, et see raamat on lihtsalt geniaalne.

Kuidas on lugu tegelikult? Laiem avalikkus võib nüüd ise otsustada. Autori nõusolekul avaldab kirjastuse J&U esindaja järgmiste päevade jooksul oma blogis järjejutuna romaani 10 esimest peatükki, et teha osa teosest kättesaadavaks ka blogosfääris. Huvilisel on võimalus soetada tervikteos endale raamatukauplusest. Head lugemist!

*

1. ptk
MUL ON NII KÕRINI EESTI MEESTEST

Menstruatsioonivalud.
Menstruatsioonivalud.
Mida teab üks eesti mees nendest? Mitte midagi ei tea. Aga tahab, et talle kõik asjad ette ja taha ära tehakse. Tema tuleb töölt koju, peeretab, läheb külmkapi kallale, peeretab, võtab õlle, peeretab, vajub diivanisse, peeretab, hakkab telekat klõpsima. Ja peeretab. Põhiline ongi see, et suuremat peerukotti, kui eesti mees, pole maailmas olemas. Ja ise on ta veel nii uhke ka selle üle! Kui peeretab, siis ikka võimalikult kõvasti, ja vahib ise rõõmsa näoga ringi, nagu oleks ei tea mis suure auhinna võitnud.
Kõige hullem on see, et need mehed ei ole ka saanud kodust korralikke kombeid kaasa õppida, sest nende emad peeretavad samuti! Jaa-jaa, eesti emad, need peeretavad ka, kogu aeg. Rääkimata isadest. Kogu eesti rahvas peeretab kogu aeg. Kas üldse saabki eestlasena normaalseks jääda?
Aga viimne tilk karikasse olid menstruatsioonivalud. Ma tõesti ei taha täna kaks tundi pliidi ees küürutada. Ja pärast seda tund aega korterit pesta. Ja pärast seda veel teine tund aega kõike üle pesta, sest mehel, eesti mehel, on ju ka oskus kõik enda järel kiiresti jälle räpaseks tagasi muuta. Tõmbad laua lagedaks, keerad korraks selja ja ole lahke – kui jälle pilgu lauale heidad, on sinna midagi ümber aetud. Või ilutseb seal tassirõngas.
Kogu me elamine on lakkamatult ilustatud tassirõngastega.
Aga viimaseks piisaks said, nagu ma ütlesin, menstruatsioonivalud. Lasin käed rippu, tõmbasin sügavalt hinge, ootasin ühe sekundi ja ütlesin Reimole: „Tead, Reimo, asi on nii, et mul on villand. Villand. Aitab. Kopp on nii ees.”
Mees vaatas mulle tükk aega lolli näoga otsa, saamata aru, mida ma silmas pean. Eesti mehed on ju pika taipamisega. Aga siis jõudis talle kohale. Ta nägu vajus töllakile. Ilmselt oli tal raske mõista, kuidas ma võin temale midagi sellist öelda, temale – kes ta on voodis ju ometi nii hea. Tema arvates.
„Mida?” üllatus ta.
„Jah,” ütlesin, „teeme lõpu. Mul on kopp ees. Sinu peeretamisest ja räpasusest ja kõigest muust. Homme kolin minema.”
Jätsin ta enda ette jahmunult jõllitama ja läksin ise asju pakkima.
Õhtu jooksul üritas ta kahel korral minuga veel mingit suhte päästmise juttu üles võtta, aga mind oli haaranud järsku murdmatu meelekindlus, apaatsus, täielik immuunsus tema olemasolu ja kõige sellega seonduva vastu. Ma ei öelnud talle mitte midagi. See on mõttetu. Kui juba, siis juba. Mis seal enam pikalt õhku väristada, kütad ennast ainult ülesse, aga tulemus on ikka sama.
Ainult ühe lause lõpuks ütlesin: „Ma oleks tänulik, kui sa magaksid täna öösel diivanil.”
Sinna ta minust jäigi. Minu uni magamistoa voodis oli üle ootuste rahulik.
Hommikul, kui oma koliga uksest välja läksin, tuli ta veel unesegasena esikusse ja vaatas mu toimetusi suurte kurbade silmadega pealt. Kui võtsin oma viimase kotitäie asju, astus ta minu ja välisukse vahele.
„Ma armastan sind! Grete!”
Ta püüdis mu käsi oma käte vahele haarata, aga ma tõmbasin need eemale. Pööritasin silmi.
„Issand, kui loll sa ikka oled,” pomisesin rohkem oma nina alla kui temale. Siis lükkasin ta kõrvale ja kadusin ilma tagasi vaatamata.
Mul on nii kõrini eesti meestest.

*

LUGEJATE ARVAMUSI

Tegemist ei saa olla muu kui satiiriga. Meie ette rivistuvad kähku ja valutult kõik klišeed. Kõik stereotüübid, mis ühe „ossnaise” suust saavad välja purtsatada, teevad seda, ja nii siiralt, et anna või otsad. Maris Meiessaar, EPL /// Hullemat jama kui see raamat, annab ikka otsida. Ei ole seal mingit huumorit, paroodiat, puudub igasugune kirjanduslik stiil. Selliseid saastaraamatuid võiks igaüks ühe ööga valmis vorpida. komm, Delfi /// Lugesin hambad ristis lõpuni vaid seetõttu, et näha kui hull see on, ja see on hull - uskuge mind. Aga mitte hull nagu hull, vaid hull nagu kräpp, tõeline kleepuv jäle ollus. Tahtsin peale seda midagi muud, nt Milena't lugema hakata, kuid ei suutnud, süda oli paha. Kitty, Delfi /// Minu meelest oli küll paroodia, ma itsitasin ja lugesin. Kõige muu hulgas on ka pealkirjaga täiesti pihta pandud. Nii ongi ju ;)). santamaria, Delfi /// Tekst käib liialt üle vindi – aegajalt on usutava totruse asemel uskumatu ja monotoonne totrus, ja see ei tule just kasuks. loterii.blogspot.com ///

Raamat poes