vastan küsimustele

Paide abiturient Merilyn kirjutas mulle ja küsis:

1) Mis ajendas teid blogi pidama?
2) Kellele on teie blogi suunatud?
3) Kuupäevadest on näha, et te olete tihe blogija. Kas teil on välja arenenud mingi süsteem, kui tihti te kirjutate, või kirjutate siis, kui tunnete, et on vaja midagi öelda?

Tänan kirjutamast, küsimast, ja alljärgnevalt vastan.

1) Mu blogi sai alguse 2007. aasta sügisel. Võib-olla polekski saanud, kui poleks olnud luuletaja Andra Teedet, kellega ma tol ajal tihti kirjanduslikes seltskondades hängisin. Tema mind ärgitas. Ärgitas mitugi korda. Kõik "teised" juba blogisid, sh Andra ise. Lõpuks otsustasingi, et teen blogi. Andra, juba vilunud blogija, viis mu ükskord lihtsalt arvuti juurde, lükkas hiire näpu alla ja juhendas, kuidas ja mis, nii et mul endal oli vaja ainult õigel kohal klõps teha. Kui pidin blogile aadressi valima, mängis arvutis parajasti Jaan Pehki laul: "Laura, laula laulukene..." Sealt krapsasingi sõna "laulukene". Kui pidin blogile nime panema, ei turganud muud pähe, kui "Tuleb". Vähemalt kolmetähenduslik sõnake. Ja vaikselt hakkasingi sealtpealt blogima.

Aga mis ajendas, st ajendab mind blogima...? Eks ikka enese väljendamise tung, seesama, mis ajab inimese üldse ilukirjandust tegema. Käepärane, ütleks isegi et otstarbekas on ennast, oma ütlemisvajadust, väljendumistarvet siia ära reageerida. Vahel on hea siin midagi põlistada, oma käimisi, mis tehtud-nähtud-kuuldud. Nii on sündinud mh rida fotoreportaaže, millele saab siit kõrvalt klikkida. Siis on blogi nagu päevik. Blogi on kirjanikule väga hea meedium oma igapäevasemate mõtete jagamiseks huvilistele-lugejatele. Olen inimene, kellele kirjutamine on füüsiliselt ja vaimselt ilmtarvilik. Blogi on selleks väga sobiv koht. Blogis saab anda oma tillukese panuse maailma muutumisse.

2) Ma ei ole oma blogi konkreetselt suunanud mingile sihtgrupile või ringkonnale. Kui oma blogi kirjutan, siis on mul vaimusilma ees minu kui kirjanduslikult ja ühiskondlikult tegeva persooni suhtes huvitatult ja heatahtlikult meelestatud anonüümne lugeja. Arvestan, et siia võib sattuda lugema igaüks ja sellest lähtuvalt on paika reguleeritud postituste toon ja sisu, määratud nende isiklikkuse tase ja info iseloom. Kõike, mida ma oma blogis ütlen, võin öelda ka ükskõik kus mujal. Ja minu blogis käibki palju juhuslikke külastajaid. Olen aastate jooksul siin kirjutanud lugematul hulgal teemadel ja internetiotsingu kaudu siia sattujaid on väga palju. Samas olen rõõmuga täheldanud, et mul on ka püsilugejaid, keda huvitab, mida see Wimberg teeb ja mõtleb. Nende üle olen eriti rõõmus!

3) Blogin siis, kui mulle tuleb peale tunne, et nüüd võiks mingi asja ära blogida. See tunne on üsna sarnane tundega, mis tuleb peale enne luuletuse kirjutama hakkamist. Ega ma viimase poole aasta jooksul ka eriti usin blogija pole olnud - lihtsalt muud tööd on nii palju, et ei jää aega blogimiseks, ja vist ka ütlemisvajadus saab mujal ära reageeritud. Üldse, viimasel ajal olen blogosfääris märganud blogimiskihu mõningast vähenemist. Rida minugi tutvuskonda kuuluvaist blogijaist on kas blogi kustutanud või salasõna alla pannud (Andra Teede, Piret Jaaks, Vahur Afanasjev) või lihtsalt soiku jätnud (Kivisildnik). Mulle tundub, et blogimistung on muundunult üle kandunud Facebooki. Ka teiste naklaste blogides ei ole eriti kiiret askeldamist (Contra, Aapo Ilves). Contra ongi ise öeldnud, et blogisse kirjutades dubleerib ta Facebooki ja kas sel on mõtet. Mind Facebookis ei eksisteeri. Ei viitsi. Aega ei ole. Blogi sobib mulle küll. Eks vaikselt blogin muudkui edasi. Olen mõelnud, et blogi on mulle nagu mingi romaan, mida ma jupphaaval kirjutan. Mul on ka plaan kunagi blogi paremik raamatuna välja anda.