tänaöine luuletus

.
KEVADÕHTUST,
KOLLASTEST FOORITULEDEST
JA ULJAST ROKIBIIDIST


Pastakat pole käepärast
ja käsi on ka väsinud, nii kirjutan
arvutisse.

- - -

Oo kõndida mööda Tallinna tänavaid
läbi haljendava hilise kevadõhtu!

Oo ristmikel plinkkivad kollased foorituled!
Oo valendavad õiekobarad kastaneil!
Oo üksikud, kuid nobedad ühes
ja teises suunas vuhisevad autod!

Oo kõndida mööda Tallinna tänavaid
oma kiirel sammul, seljas kott
ja juhetpidi kõrvu voogamas uljas rokibiitt!

Oo läbida nii kvarttaleid,
tõusta ja laskuda mööda viadukti,
kõnnitee justkui ise jalgade alt läbi sööstmas!

Oo lõpuks väsida,
oodata bussi, toettada jalg pingile,
kaasa ümiseda lennukaid
Dingo meloodiaid!

- - -

Ma kuulasin Aare Pilve.
Ma kuulasin Marko Kompust.
Ma kuulasin Mathurat.
Ma kuulasin Mehis Heinsaart.
Ma kuulasin Kristiina Ehinit.

Ma turnisin mälu tellinguil.

Ma nägin sõnu lendlemas,
sõnu, mis eraldi tähendasid midagi,
kuid koos ei tähendanud midagi,
ainult kõlasid,
kuid viisid sellegipoolest kaasa.

Ma kuulasin, kuulatasin ja kuulsin,
kuidas olemine vaikselt sõnades umises.

Unenäod rullusid kütkestavaks reaalsuseks
ja reaalsus rullus tagasi oivalisteks unenägudeks.

Ma mõistsin, et mu ümber on imeliselt palju ilu
ja seda ilu ei taippagi vahel näha.

- - -

Nad arutasid, miks luuletaja luuletab,
millest luuletab, kuidas luuletab.

Ma olen tulvil rütmi, tempot ja jõudu,
katsu siis mitte luuletada!

Vanavanemad pärandasid mulle
oi kui palju kangust,
katsu siis mitte luuletada!

Emalt sain juurde ja isalt sain juurde,
katsu siis mitte luuletada!

Olen harjunud käppa välja sirutama
ja elult nõudma, mis ausal hingel õigus saada,
katsu siis mitte luuletada!

Laulan hümne karbonaadile keldrikõrtsis
ja suitsusele šašlõkile varjulises aias,
katsu siis mitte luuletada!

Kes kõikk võivad minu poolest teada kuhu kerida
ja kes kõikk pälvivad mu siiraima imetluse,
katsu siis mitte luuletada!

Heinsaar ütles,
et meenutan talle Majakovskit.
Mul pole selle seose vastu miskit –
löss jäsemeis ja tönn paleõnaras
ei ole ka minu rida!

- - -

Oo astuda mööda Tallinna tänavaid
läbi haljendava hilise mailõpu õhtu!
Oo kõrvus voogamas lendu tõstev rokibiitt!
Oo plinkkivad kollased foorituled!
Oo kastanite valendavad õiekobarad!

Oo buss, mis mind lõpuks
koju viib, oo luuletus, mis ise otsib teed mu
sõrmedesse, neist klahvidele, neist arvutiekraanile,
sealt edasi laia maailma!

- - -
- - -


Tallinnas Nõmmel,
27. mai viimasel tunnil,
28. mai esimesel tunnil, 2011