Toomas Liivi mälestuskonverentsist

.

Eile peeti Reaalkoolis Toomas Liivi mälestuskonverentsi. Toomas Liiv (1946-2009) oli luuletaja, kirjandusteadlane ja Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse professor. Konverentsi korraldasid tema üliõpilased ülikoolist ja kolleegid kirjandusest. Esinesid: Karl Martin Sinijärv, Toomas Haug, Jürgen Rooste, Jaanus Vaiksoo, Märt Väljataga, Maarja Vaino, Ivar Sild, Aarne Ruben, Mihkel Kaevats, Mari Peegel ja mina.

Ma olin korraldustöö algfaasis orgkomiteega seotud, aga mitte määravalt. Minu idee oli, et regulaarselt võiks hakata korraldama Toomas Liivi nimelist kirjandusteaduslikku konverentsi, või siis lühemalt lihtsalt Toomas Liivi konverentsi, kus kõneldaks sellest, millega Liiv ise tegeles: eesti kirjanduse ajaloo uurimisest. See võiks toimuda kas just iga aasta, aga näiteks iga kahe aasta tagant. Selline oli minu mõte. Ei tea, mida tulevik toob, aga eilne konverents oli teisest mõttest kantud.

Peaaegu kõik eile kõnepulti astunud rääkisid Toomas Liivist. Tema isikust, tema luulest, tema tähendusest, tema tekstidest. Ses mõttes oli see puhas meenutusüritus. Minu meelest ei oleks pidanud seda eesmärgiks võtma. Lisaks kippus see üritus ka liiga kirjandusteoreetiliseks kätte, aga seegi on nähtus, mille üle Liiv ise alati rõõmsalt ironiseeris.* Elus kirjandusloo venitamine ja passitamine mingitele kokkuklopsitud liistudele või mudelitele ei ole küll asi, mida saaks nimetada toomasliivilikuks. Oleks võinud lagundada, murendada, üllatavaid rakursse leida jne - uurida, mõtestada, vaadelda, avastada kirjandust uudsetest vaatepunktidest. Nagu oli toomasliivilik.** See selleks. Liivi-kesksus ja teoorialembus võivad ju olla alles alguse asi. Ja üsna maitse asi on see ka. Kuid mis kindel, regulaarne Liivi-meenutuste konverents küll vajalik ei ole. Ja mis veel kindel: kes peab ettekannet väga teoreetilisel teemal, peab ikka kohe väga pingutama, et saal kaasas püsiks. Mida vähem paberilt maha lugeda, seda parem. Isegi Märt Väljataga, oma arutlusega, mis on luule ja mis ei ole luule, mõjus eile uinutavalt.

Kolmas eile mind häirinud tegur kahetist vaatlemist välja ei kannata: Reaalkooli aula osutus ettekannete pidamiseks sobimatuks, sealse kohutava akustika tõttu. Mikrofoni ja kõlarite süsteem tekitas kajavat kõminat, nagu kõneldaks mingi raudšahti põhjas. Ilma mikrita, nagu ma kõnelda püüdsin, oli metalset kõminat vähem, aga siis tuli jälle kõvema häälega karjuda ja siis oli jälle kaja rohkem. Kui soovisin arvutist ette mängida helifaili, siis see oli täiesti võimatu - kõlarites moondus heli arusaamatuks kõmaks. Selle kõige pärast oli ettekandeid juba puht füüsiliselt väsitav kuulata. Tehnomeeskond oli muidu väga tubli ja vastutulelik, aga selle kõmina vastu ei saanud nemadki. Tulevikus võiks konverentsi - kui see regulaarseks peaks muutuma - kuskil mujal pidada, kui Reaalkool oma aula akustikat korda ei saa.

Mina kõnelesin 1950. aastate (nõukogude) eesti kirjandusloost. Teiste ettekannete kõrval oli see muidugi täiesti teisest ooperist, aga nagu ma eespool kirjutasin, oli see ooper, mida mina vaimusilmas Liivi-konverentsina nägin. Minu meelest on üks Liivi kirjandusteadusliku tegevuse põhialuseid see, et tuleb tunda ajalugu. Kirjanduse ajalugu ja ajalugu üldse. Ajastut, kus vaadeldav teos sündis. Ajalooliste sündmuste ja teose sündmuste omavahelist seost. Ja nii edasi. Teos ei ole suletud süsteem. Teose uurimine, mis ei välju selle teose piiridest, nägemata isegi selle teose autorit, ei anna midagi. Aga kahjuks just sellise uurimisega tänapäeval tegelda armastataksegi. Vaadelda tuleb suurelt. Ka Liivi ennast tuleb suurelt vaadelda.

Ma ei taha ainult kritiseerida, tahan ka tunnustada. Tunnustan ja tänan Jürgenit, kes oli selle konverentsi peamine mootor. Asi sai tehtud, ja nimekatest esinejatest ja huvitatud kuulajatest puudus ei olnud. Asjaga liitus ka pärast konverentsi lõppu alanud lavakava Liivi luulest. See, et mina oleks eelistanud vähem Liivi ja rohkem liivilikkust, on mu enda isiklik probleem. Või et vähem mahalugemist ja rohkem elavat esitust. Või et vähem heietamist, milleks asi ka kuskil teise poole keskel läks, ja rohkem asjalikku juttu. Isiklik probleem ei ole ainult see vastik mikrilärin, millesse küllap mõndagi eredat kinni filtreerus.

Tekst, millel mu eilne ettekanne põhines, peaks veebruari alguses ilmuma Sirbis. Kujutis, mis käesolevat postitust illustreerib, on pärit 2009. aasta septembris Tammsaare muuseumis filmitud videoklipist, mida eile esitas Maarja Vaino ja mille mina kohe ka endale mälupulgale lasin tõsta. Väga huvitav klipp, muide. Liiv räägib seal Tammsaarest ja istub ka ise Tammsaare laua taga.

---------------
* Mul tuleb kohe meelde see, kuidas ma Liivilt 2008. aasta sügisel Wiiraltis küsisin, kas tema igakordne loengusse pikalt hilinemine on dekonstruktsioon (loengu kui konstruktsiooni vastu) või ei ole. Liiv mõtles paar minutit ja teatas siis, särasilmi ja muheledes: "Jah! Teeme, et see oli dekonstruktsioon, jah!"

** Meenub näiteks, kuidas Liiv kord Vilde (või Tammsaare) muuseumis kõneldes tituleeris Visnapuud ja teisi siurulasi esimesteks hipideks, kes juba Vabadussõja ajal laulsid: sireli torka püssirauda, s.o make love not war; või kuidas Liiv kord loengus nimetas tegelikuks võitjate põlvkonnaks (kümme aastat tagasi mängiti ühiskonnas sellise mõistega, pidades silmas 1990. aastate noori firmajuhte) 1945. aastal Eestisse tagasipöörduvat Laskurkorpust; või kuidas Liiv kord ladus välja Eesti kroonid ja nimetas neid Siim Kallase kirjanduslooks. Jne.