Lauri lappas oma vanu albumeid ja leidis sealt mõned huvitavad pildid, millega on hea jätkata mu eelmises postituses tõusetunud vanade Peda aegade meenutamist. Sellel pildil on eesti fillide teine kursus (ehk E21) ja kolmas kursus (ehk E31, seal olime mina ja Lauri) kultuuriloolisel väljasõidul Lääne-Virumaale 19. mail 2000. Käisime vaatamas Eduard Vilde lapsepõlvemaid Muuga mõisa lähistel, käisime vaatamas Porkuni lossi. Möödusime mh Eda-Ines Etti lapsepõlvekodust. Mäletan, et Lauri palus seal bussi kinni pidada ja tõttas pilti tegema. Eks kuskil käisime veel, aga kõik pole meeles. Pildil oleme Vilde jutustusest "Minu esimesed triibulised" tuntud järve kaldal. Pikkade punaste kiharatega neiu on Kätlin Kõlamets, abiellunult Kätlin Vainola, nüüd tuntud lastekirjanik. Tema kõrval ruudulises jakis on Kristel Halman. Rohkem ma ei suuda üliõpilasi sel pildil tuvastada. Vast siis oli sel reisil ka teisi kursusi peale nende kahe eesti fillide kursuse.
See hallipäine härra, kes räägib, on üks Peda tolle aja meeldejäävamatest õppejõududest - eesti kultuuriloo õppejõud Leo Villand (1928-2010). Väga värvikas kuju, kellel ei puudunud nii omad veidrused kui ka oma innustav eeskuju ärksamatele üliõpilastele. Esimese asjana tuleb meelde tema loengupidamisstiil: räägitavast läbi ja lõhki vaimustunud, energiast tulvil, reibas, otsekui elektrifitseeritud. "Jaa!" hüüdis ta tihti, rääkides mingist kirikust, mõisast või 18. sajandi baltisaksa valgustuskirjanikust. "Seda peab teadma, ilma selleta ei saa!" Oli selge, et temale on kogu Eesti paikkondlik ajalugu läbi ja lõhki selge. Igal kevadel võttis ta vahelduseks teooriale oma asja ette ka praktikas: korraldas kultuuriloolise väljasõidu mõnda Eesti nurka.
Nüüdseks on hakanud mulle juba mällu jääma, et Jüri kirikus töötas piibli tõlkija Anton Thor Helle ja Kadrina kirikus töötas esimese eestikeelse juhuluuletuse autor Reiner Brocmann. Sedalaadi teadmistele pani mu jaoks põhja just Leo Villand. Hiljem olen teinud Eestis omal algatusel kultuuriloolisi reise, põiganud sisse vanadesse kirikutesse, uurinud Eesti kuulsate mõisnike elulugu, nende märke meie maastikuil ja jälgi ajaloos, peatunud lugema, mis on kirjas mälestuskividel ja -tahvlitel. Võib-olla Siberi tundras või Sahara kõrbes on kohti, millel ei ole meile midagi jutustada, aga Eestis selliseid kohti ei leidu, igal jalatäiel maal on oma lugu. Ka selle teadmise istutas mulle pähe just Leo Villand oma indu-täis-loengutega.
"Ega vanasti ei olnud nii, et kui tahad meelt lahutada, siis lähed kinno või teatrisse. Ei olnud nii! Siis oli - reheahi!" hüüdis Villand. Ja vana aja külaõhustik, talupoja mõttelaad, territoriaalne seotus sai rohkem tunnetatavamaks. Mis on rahvalaulu tõeline sisu, tähtsus, pale. Mis salapärane ja põnev asi on muinasjutt, muistend. Rahvaluule kui jutustamise mõnu, kuulamise elamus, teadmiste, mõttelaadi looja ja kandja. Novembripimedus, marduste aeg. Peaaegu vist igal korral oli Villandil loenguks ette valmistatud käsilehed, mille ta auditooriumis laiali jagas: täis tikitud kõiksugu infot, teoste katkendeid ja märksõnu. Kuid ega me Lauriga tema loengul mingid vagurad pupujukud ei olnud. Küll me seal ka itsitasime omavahel, vahetasime kirju, ajasime juttu. Kord Villand lausa pahandas meie peale: "Ei, mehed, nii ei saa! Kui te tahate oma jutte rääkida, minge välja!" Me ei läinud. Elasime tema kultuuriloolistele lõkendustele lihtsalt omal viisil kaasa.
Villand oli üks minuaegse Peda suurmeestest. Toomas Liiv, Mati Hint, Leo Villand, Lembit Andresen... Kõigilt neilt sai ärgas vaim kaasa väga palju. Villandist tuleb veel muidugi meelde see, kuidas ta jagas ekskursioonid kaheks: on ameerika meetod ja jaapani meetod. Jaapani meetod on tulla bussist välja, kõndida, vaadata, jalgu sirutada. Ameerika meetod on sõita bussiga kohale, visata pilk läbi bussiakna välja, öelda ahah ja edasi sõita. Oma hilisematel kultuuriloolistel reisidel olen praktiseerinud mõlemat viisi. Ükskord Villand meenutas pahameelega juhtumit, kus Kreekat külastanud turist pärast hulka jaapani meetodil tutvumiskäike protesteeris: "Ei jaksa enam neid kivihunnikuid vaadata!" - "Kivihunnikud!" osatas Villand. Aga mina, tagasihoidlikult, ütlen, et ühel hetkel, pärast seda, kui on jaapani meetodil külastatud esimest, teist ja kolmandat mõisa, seda kirikut ja toda kirikut, üht huvitavat kohta ja veel midagi ja veel midagi - siis sobib kasutada ka ameerika meetodit.
2001. aasta kevadel viis Villand meid reisile läbi Türi Tartusse. Mäletan mingit kivikangrut kuskil porise põllu peal... Aga Tartus pani see 1928. aastal sündinud mees hallide juuksekahlude lehvides Toomemäest üles niisuguse vuhviga, et noortel tudengeil oli tegu järelejõudmisega. See oli kultuuriloo jõud!
Veel üks pilt 2000. aasta reisist. See on kivi, mille otsa hüpates ma oma punased püksid katki rebisin... Ja jäigi hüppamata. Aga Lauri ja üks EV21 kutt, vist oli Andres, hüppasid ja poseerisid. (Too Andres ronis Porkuni tornis lausa saki peale välja, seistes seal surmapõlgavalt sammu kaugusel paarikümne meetri kõrgusest kukkumisest. Seda märgates käratas Villand noormehe kohe allapoole tagasi.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar