lühimõlgutus Kalev Kesküla teemal

Rühkisin läbi lumekuhjade bussi peale ja mõtted libisesid Kalev Kesküla peale. Tema lahkumine meie seast tänavu suvel, tema luuletused ja esseed... temale pühendatud Vikerkaare erinumber... Ja jäin mõtlema. Nekroloogide ja meenutuste laines kirjutas ka keegi, ma ei mäleta, kes, kuidas Kesküla olla omal ajal Areeni toimetajana olnud heaks abimeheks noortele kirjanikele esseede kirjutamisel. Hm, jäin aru pidama. Mina olin ka 10 aastat tagasi üks neist noortest kirjanikest, kes vahel Areeni mõne essee kirjutas. Kalev vist ise tellis, pakkus mingi teema ette. Aga minul ei ole tema toimetajakoolist küll midagi eriti head meenutada: see oli pigem tüütu ja tülikaski.

Kirjutasin, eks ole, loo valmis, saatsin ära. Oli läbi mõtestatud ja üle silutud, nii hästi kui noor inime vähegi suudab ja mõistab. Maht niikuinii kergelt ületatud. Stress sellepärast, et kuskilt midagi kärbitakse. Kalev luges läbi ja andis teada, et tema meelest oleks veel vaja juurde kirjutada vaat seda ja seda ja seda. Mingid tema punktid ja mõtted. Noh, kirjutad siis need juurde, leiad neile kuskil koha, maht aina paisub, kuskilt pead midagi maha nügima. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kuni lõpuks oli siis mingi lugu lehes. Algne ülesehitus ja loogika oli segi paisatud, mingid külgekeevitatud teemajupid juures, kuskil kiiruga midagi kokku võetud, et ruumi säästa. Ja loomulikult oli kärpekääridega kõvasti üle käidud. Algsest loost oli saanud mingi elukas, kellel on viis paari jalgu, aga käed ja kõrvad maha rapsitud. Mingisugune ühepajatoit, eikellegilugu. Ei olnud rõõm neid esseesid Areenist pärast enam lugeda. Ei, Kalevi kaasautorlik toimetajatöö mulle ei istunud. Kui lugu ei lähe, siis ärgu mingugi - ei ole vaja toimetajal seda enda suva järgi enam "paremaks" lasta kirjutada. Kuskil mujal, kellegi teise toimetajaga pole mul sellist kogemust olnud. Nii et olgu see öeldud. Kalev ei olnud minu toimetaja.